Olukord, kust ükski rase end avastada ei taha

/ mai 4, 2014/ 0 comments

Mulle meenus ükspäev täiesti ootamatult, et ma pole siia mitte sõnakestki kirjutanud sellest, miks ma eelmisel aastal umbes samal ajal, kaks kuud enne tegelikku dekreedi algust juba töölt ära tulin. Vist ongi niimoodi parem, sest ajal, mil ma selle jama keskel elasin, poleks suutnud sellele enam rohkem energiat kulutada kui ma juba niigi olin sunnitud tegema.

Kõik see nali algas vist sellest, et oma viimasele töökohale kandideerides küsisid mu tulevased ülemused minult, ega ma lähimal ajal lapsi plaani saada. Ei osanudki sellele kuidagi teisiti vastata kui täpselt nii, nagu omas peas arvasin – loomulikult ei plaani ma lapsi saada, ma olen noor inimene alles, pool elu veel vaja elada, enne kui sellistele hullustele mõtlema peaksin hakkama. Tagantjärgi tõdesin muidugi, et on ikka lurjused, et nii delikaatse teema kohta pärida julgesid üldse. Täiesti kohatu ju, igaüks saab aru. Igatahes sinna see jäi.

Umbes kuu aega hiljem jäin rasedaks.

Kui märtsi alguses ülemusele uudise teatavaks tegin, sain üsna esimese asjana kohe altkulmu küsimuse, et kas ma juba töövestluse ajal sellest teadlik olin, ehk et kas ma valetasin neile näkku. Selle peale küsisin, et millist kasu oleksin ma tema meelest saanud rasedana töökohta vahetades ja loomulikult ei suutnud ta ühtki head põhjust välja käia. Siis ta küsis, et okei – kui ma tööle kandideerides veel polnud rase, kas ma siis planeerisin jääda. Mille peale kordasin oma eelmist küsimust.

Mingi hetk käis ülemus välja (ta enda meelest ilmselgelt hiiglama vastutuleliku) variandi, et jäägu ma hoopis haiguslehele kuni dekreedini. Muidu peaksin veel tööajast ämmaemanda visiitidel käima ja mine tea ehk iivelduse pärast kojugi jääma mõni päev vms. Ma tõesti täpselt neid motiive ei tea, kuid kuna rahaline kaotus oleks minu jaoks liiga suur olnud, keeldusin sellest. Teadmata, et kuu aega hiljem ise selle variandi uuesti päevakorda toon.

Samal ajal, kui endale asendajat otsisin ning ülemuse käsul kõigi lastega kandidaatide CV-dega prügihunti toitsin, muutus õhkkond päev-päevalt järjest ebasõbralikumaks.

Mul on meeles üks konkreetne olukord, kui tundsin kõhus väikseid torkeid. Need polnud üldse traagiliselt valusad, ent siiski häirivad. Ülemus vist nägi, et toolilt tõustes kõhust kinni hoidsin ning küsis mis viga. Rääkisin nagu oli ning sain vastuseks, et kui ikka valutab, siis mingu ma kindlasti arsti juurde ja et ta on ju ka lapsevanem – teab väga hästi, mis on mure oma võsukese pärast. Peale seda läks ta ise kontorist minema. Mõne aja pärast jõudsin järeldusele, et no kui ei jää järele see asi, tuleb naistenõuandla valvearsti juures ära käia. Ma ei mäletagi enam, mis neid torkeid täpselt põhjustas tol korral, kuid õnneks oli kõik korras. Kahjuks järgmisel hommikul tööle jõudes sain esimese asjana noomituse, et kui edaspidi tööajast isiklikke asju ajan, oleks viisakas sellest tööandjale teada anda. Ma ei osanud reaalselt mittttte midagi kosta selle peale, lihtsalt… AHH!?

Mingil hetkel muutus olukord nii pingeliseks, et iga tööpäeva lõpus, kui trammiga Rene töö juurde sõitsin, et temaga koos koju jalutada, sai meeldivast kevadpäikese käes kodu poole kõndimisest hoopis see, et ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja nutsin terve kodutee. No ei jaksanud rohkem seda sitta taluda. Ja kuigi ma arvan, et mingil määral rasedushormoonid võimendasid ka kõike, siis üldiselt pole ma nii nõmeda kohtlemise osaks ei enne ega pärast oma elus saanud. Rene muidugi ei suutnud mind mitte kuidagi teisiti lohutada, kui ainult kinnitades, et varsti on see möödas.

Nüüd juba mõned päevad rohkem kui aasta tagasi ühel esmaspäeva hommikul, kui äratuskella peale ärkasin, et tööle minna, ent siis õudusega eesootava päeva peale mõtlesin, saigi mõõt täis. Saatsin ülemusele sõnumi, et võtan haiguslehe (kas pole irooniline). Tegelikult aga helistasin Pelgulinna Naistenõuandla sotsiaaltöötajale ja panin tema juurde aja kinni, kohe samaks päevaks.

“Sotsiaaltöötaja” kõlas enne seda päeva mu jaoks kogu aeg kuidagi nii, et sellele inimesele helistad, kui sul juba nädal aega enam makaronide jaoks ka raha pole ja oma madratsiga Kopli liinide poole suundud, kuna see on su ainus peavarju-variant. Nõme mõelda kui elukauge eelarvamus minu poolt. Igal juhul oli see naine täpselt õige inimene, kelle poole pöörduda. Arutasin temaga kogu olukorda ning jõudsime järeldusele, et raha rahaks, aga igatahes on mõistlikum töölt ära tulla. Nii ma saingi töövõimetuslehe või misiganes leht see oli, millel olid kirjas õndsad sõnad, et ma ei pea rohkem tööle minema. Südamerahuga panin selle paberi ülemuse lauale, mille peale ta nähvatas midagi stiilis, et “kas minusugune ülbik suvatseb mõne põhjuse ka välja tuua”, kuid ma tõesti ei tundnud, et ta oleks erilist vastust ära teeninud, niisiis meenutasin talle lihtsalt, et kas mitte tema ise seda ei soovinud. Esimest korda üle tõeliselt pika aja lahkusin töö juurest hea tujuga.

Nüüd võiks muidugi eeldada, et sellega asi piirdus ning ebameeldivad kokkupuuted ülemusega said kiire lõpu, kuid ei, päris nii see polnud. Ta leidis veel paar võimalust mu ajude kallal piiderdamiseks, enne kui igasugune suhtlemine meie vahel lõppes. Kusagil kõige selle lameduse keskel olin sunnitud lausa Tööinspektsiooni juristile helistama, et aru saada, ega ma hoopis ise mõistust pole kaotamas. Selgus, et ei. Aga et viimased kirjavahetused minu ja ülemuse vahel juba konkreetselt labaseks muutusid, kahanes igasugune tõenäosus, et ma kunagi veel sinna majja oma jala tõstan, nullini.

Kokkuvõttes on kogu see diskrimineerimise teema minu jaoks võrreldav mingi hullu haigusega. Näiteks AIDS. Absoluutselt kõik me teame teoorias, mida see endast kujutab ja et igaüks meist on sellele haavatav. Sellegipoolest tundub, et see pesitseb kusagil ohutus kauguses, kus ta torgib teisi inimesi, aga mitte meid.

Kusjuures, sattudes olukorda, kus inimene jääb rasedaks, ent ta tööandja plaanidega see ei sobi, puudub temal kui töötajal praktiliselt igasugune võimalus end kaitsta. Vähemalt minu puhul oli kõik toimuv selline varjatud susimine, et mul polnud praktiliselt ühtki asitõendit, et üleüldse midagi toimus ja et ma seda kõike välja ei mõelnud. Sest olgu ülemus kui suur tõbras tahes, pole ta ikkagi nii totaalne lammas, et oma tegevusest mingeid jälgi jätaks. Suht karm selles mõttes, et kui tahaks asja Tööinspektsiooni anda, jääks kokkuvõttes minu sõna tööandja oma vastu. No ja kui kaugele üks rase inimene jaksab võidelda? Ehk et selles loos on töötaja juba eos kaotusseisus. Niisiis hetkel unistan sinisilmselt, et Riigikogu senjoorid saavad lähitulevikus oma homo-muredest jagu ja tegelevad vahelduseks ka päris probleemidega.

Samal ajal mõtlen kõhedusega, et äkki on ka minu CV nüüd tööturul üks neist, mis isegi pikemat pilguheitu ei vääri, vaid igas konkurentsis otse prügikasti lendab?

Jääb vaid loota, et nii pole ja mu (nüüd võib vist juba öelda, et endised) ülemused on ainsad omataolised labased ja kitsarinnalised tööandjad siin linnas. Veel parem kui terves riigis.

37467653

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*