Oma tervis tuleb ikka ise kinni maksta

/ juuli 10, 2014/ 0 comments

d627

Paar aastat tagasi kirjutasin sellest, kuidas mul pidevalt kõht valutas ning kuidas mu perearst mulle muudkui raius, et raudselt on tegu neeruvaagnapõletikuga. Kuigi ühtki vastavat sümptomit polnud, mida talle ka korduvalt mainisin, jäi ta oma veendumuse juurde. Peale antibiootikumikuuri, mille ta mulle määras, valu ikkagi jätkus, kuid arstitädi arvamust see ei muutnud. Ei tea, mis südamelähedane suhe tal selle neeruvaagnapõletikuga on?

Viimaks võtsin ette teekonna günekoloogi juurde. Rääkisin ka temale otsast lõpuni kogu loo ära – et mul on need valud juba pikka aega olnud ja alati on need hästi alakõhus. Ta tegi kiire ülevaatuse ning ütles, et kõik paistab korras olevat.

Jah, PAISTAB tõesti.

Peale seda läksin uuesti perearsti juurde ning nõudsin veel analüüse vms, sest ei saa ju olla reaalne, et inimesel kuskilt valutab, kuid ükski arst asjale diagnoosi panna ei suuda.

Miks ma arvan, et kuigi nimetatud alakõhuvalu mu igapäevaelu tavaliselt ei sega, sest see pole NII tugev, siis ma peaksin ikkagi välja uurima, mis seda põhjustab? Ilmselt sellepärast, et mul on natuke hirm.

Minu ainus tädi oli napilt kahekümnenda eluaasta künnise ületanud ja lapse ilmale toonud, kui peale pikaajalist “kopsupõletiku” ravi, suri ta munasarjavähki – haigusesse, mis tavaliselt ründab menopausi-ealisi naisi. Kopsupõletikku tal muidugi polnudki, lihtsalt arst võttis omale midagi pähe ning keeldus sellest veendumusest taganemast või muid variante kaalumast.

Vähem kui nädal tagasi lõigati ühel mu väga väga lähedasel inimesel terve (!) emakas välja. Tal haiglas külas käies sattusimegi rääkima vähist ja sellest, kuidas mu tädil kõik tühistest kõhuvaludest algas. Selleks hetkeks, kui tal valud juba talumatuks muutusid, oli aga lootusetult hilja. Eks tol ajal oli meditsiin ka oluliselt primitiivsem kui praegu. Fakt on aga see, et vähi puhul saabki inimestele väga sageli saatuslikuks see, et haigus peidab end hästi salakavalalt ning tõsised sümptomid ilmnevad alles siis, kui enam midagi päästa pole.

Ma ei arva, et mul on vähk. Ma ei taha seda endale külge mõelda ning kindlasti ei taha ma ära surra. Küll aga, peale nii tõsiseid lugusid mulle nii lähedalt, ei taha ma passida käed rüpes ning loota, et teadmatus on piisav. Ma tahan oma tervisesse suhtuda täie tõsidusega ja ma tahan TEADA, miks mu kõht alatasa valutab ning kuidas sellest valust vabaneda. Ma tahan veel väga kaua elada.

Kõigi nende tahtmiste ja mitte-tahtmiste ajel guugledasin ma kohe peale eelmainitud operatsioonist kuulmist Tallinnas asuvate erakliinikute ja neis töötavate günekoloogide kohta. Ma ei näe enam mõtet kuude kaupa oma perearsti ja erinevate riiklike polikliinikute günekolooge mööda jooksmises ning seeläbi enda aja raiskamises, sest ma tunnen oma ihurakkudega, kui vähe on neil motivatsiooni süveneda. Neid ei huvita üksikisikud, neid huvitab see, et järjekord ukse taga ruttu otsa lõppeks ja saaks koju minna. Et saaks patsiendile nähvata, sest tõprad Riigikogus ei anna palka juurde ja kuskile peab selle sapi saama valada. “Et see mures mutrike ikka tunneks KUI tühised ta hädad mu jaoks on”. Vähemasti täpselt sellise tunde suudavad nad minusse tekitada. Ka ei vaja ma rohkem antibiootikume neerude raviks, sest varsti on need tõesti haiged muidu.

Niisiis, kuigi ma olen käinud tööl ja maksnud riigile makse, olen ma sunnitud oma tervise nimel arstiabi eest veel eraldi maksma. Mul ei ole sellest rahast kahju, kui asjal on mingi tulemus, sest ma tõesõna jälestan seda ükskõiksust, mis riiklikus meditsiinis valitseb.

Näiteks, viimati kui Mustamäe polikliinikus dr Põdra juures käisin, ei vaevunud ta isegi oma kabineti ust lahti tegema, et mind sisse kutsuda, vaid röökis läbi ukse “JÄRGMINEEE!” Ma ei osanud kahjuks aimata, et see neandertaallaslik hüüe just minule suunatud oli, niisiis istusin ja ootasin südamerahus edasi (nii südamerahus, kui GÜNEKOLOOGI ukse taga olla saab). Peale mõnda korda karjumist vedas ta oma vihase molu ukse vahelt välja, vahtis mulle raevunud näoga otsa ja käratas: “EI KUULNUD VÕI!?”

Ükski erakliinik sellist suhtumist vist ei tolereeri?

Täpselt sama südamlik näide on mul käepärast ka Tallinna Hambapolikliiniku kohta. Vähe sellest, et mulle seal konkreetselt öeldi, et “kahju küll, meil pole võimalik sind mitttttte kuidagi aidata”, tekitas ühe hambaarsti hooletu juureravi mulle suulakke tsüsti. Seda fakti konstateeris Kaarli hambapolikliiniku raviarst, kelle juurde hiljem kahju likvideerima läksin. Kusjuures see, mille kohta Tallinna Hambapolikliinikus kari arste õlgu kehitas ja “võimatu” ütles, sõnas Tallinna Ortodintiakeskuses üks imetore ortodont, et “absoluuuutselt võimalik!”

Nii ma omangi perearsti puhtalt formaalsuse pärast, sest kui mul mingi tervisemure on, helistan Päris Arstidele. Vähemalt minu silmis päris arstidele. Ma ei viitsi vahtida oma perearsti altkulmu pilku ja kuulda küsimusi stiilis “oled sa ikka täi-es-ti kindel, et sul üldse valutab midagi?”

0 Comments

  1. Ka riiklikus süsteemis on alles teistsuguseid arste, lihtsalt neid tuleb sügavalt sügavalt otsida. Ära tunneb nad selle järgi, et neil on meeletud ootejärjekorrad. Näiteks Tallinnas diagnoositi mul migreen. Kui migreeniravimid ei aidanud, siis diagnoositi pingepeavalu. Öeldi, et sellega pole midagi teha, söögu ma valuvaigisteid edasi. Milline fantastiline ravi peavaludele, mis ajasid lausa oksendama ja mis olid tol ajal keskmiselt 2-3 korda nädalas. Sattusin siis Viljandisse elama ja juhuste kokkulangemisel sattusin ühe sealse neuroloogi vastuvõtule. Tema tabas ka ära mis viga – migreen! Ja ütles, et seda saab ravida ja raviski! (Tallinna arst ütles ainsaks lahenduseks valu alates spets tabletti võtta). Muidugi ütles ta kohe alguses ära, et see ei tähenda, et nüüd kunagi enam migreenihooge ei ole, aga ta arvas, et neid peaks saama ravida nii, et need oleksid kord kuus. Tol ajal olid valud juba 4-5 korda nädalas kestsid üldiselt 12-22 tundi järjest, nende ajal ei saanud teha midagi muud kui ainult voodis soiguda ja oksendada. Ja nüüd on need tõesti üldiselt KORD KUUS! See on imeline!

    Sa oled vist ka juba õppinud, et arsti juures ei ole jube see kui sulle öeldakse, et miskit on viga. Vaid see kui sulle öeldakse, et midagi ei ole viga, aga kogu su keha valuga tõestab vastupidist. Igatahes soovin sulle edu sellel teel!

  2. Jah, häid arste on ka riiklikus süsteemis, kuid neid tuleb tikutulega otsida. Mul oli probleem kõrge vererõhuga ja probleem naisteasjadega. Perearstilt ma abi ei saanud ja siis jätsingi vererõhu tahaplaanile ning kui läksin naisteasjade pärast arstile, selgus, et kõrge vererõhu tõttu ei saa muid probleeme lahendada. Ütleme nii, et üks probleem oli teise taga. Tulemuseks oli see, et perearsti tegemata töö tegi ära naistearst ja saatis mind südamearstile, et saada teada kõrge vererõhu põhjused ning vajadusel seda ravida, et tema saaks mind minu muude probleemide puhul aidata. Mulle meeldis see, et arst tõesti tundis huvi ravimise vastu, võttis mind isegi kaks korda vastu väljaspool aega, lihtsalt võttis mind vahele et mind mu murega aidata. Nüüd sain abi nii südamearstilt kui ka naistearstilt ning sain rohud peale ning loodan, et mure möödub. Oeh, see arst kohe võtab südamega seda!

  3. Mul valutas ja tuikas kõht nädal aega. Ise arvasin, et sain külma vms, aga kae nalja – keset pidu reede öösel kell 3 lõhkes mul munasrja tsüst. Ei saanud kõndida ega istuda ega astuda, valu lõi silmist verd välja. Kannatasin hommikuni, kuni lõpuks ei suutnud ja koperdasin emosse, kus selgus peale 6-tunnist istumist, et sisemine verejooks. Jäeti haiglasse sisse ja otsemaid opile. Nii et anna aga hagu ja las uurivad ja puurivad su läbi. Tervitan!

  4. Seoses sinu valudega, kas ei võiks olla gaasivalu? Tean, et see kõlab imelikult, kuid mul olid ka tihti meeletud valud alakõhus. Ilma valuvaigisteta sirutada ei suutnud. Olin surmkindel, et nüüd on kas põletik, tsüst või midagi hullemat. Lasin teha kõik protseduurid, käisin kahe günekoloogi juures – terve inimene. Lõpuks perearst arvas, et ehk minu kõht on valiv toidu suhtes – muutsin oma menüüd ja nüüd juba pool aastat ei teagi mida tähendab kõhuvalu 🙂

    1. See oleks vist üks parimaid variante, kui tegu oleks toidutalumatusega. Oi ma oleksin valmis oma menüüs palju mööndusi tegema, ükskõik mida, mis vaid aitab 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*