Rinnapiim ja imetamine

/ jaanuar 23, 2015/ 0 comments

po34see8841qabf

Selles suhtes veidi aegunud teema, et ma ei toida enam üsna ammu Kauri rinnaga, ent kuna ma pole veel sellest siin rääkinud (millele üks tore lugeja ka tähelepanu pööras), siis võtan korra hetke ja panen paar asja kirja.

Kõige esimene asi, mida ma rinnaga toitmise kohta (täiesti ausalt ja ilmselt ainult oma peas) mõtlesin oli see, et imetamine on üks ahistav ja imelik tegevus. Olin viimaseid kuid rase ning mõtlesin õudusega, et see väike inimene sünnib ja ma pean oma tissi talle suhu toppima. Lisaks sellele, et see natuke rõve tundus, soovisin ma tol hetkel üle kõige oma kehas jälle üksi olla, kuid selle asemel terendasid mu ees pikad kuud ühe puugiga mu küljes. Selle võrra suurem oli mu hämming, kui ruttu peale Kauri sündi sai rinnaga toitmisest täiesti normaalne ja üldse mitte häbenemist väärt tegevus. Õigemini peale seda, kui kõik need piimapaisu õudused ka mööda läksid, hakkasin ma imetamist hoopis teise pilguga nägema kui seni. Ma arvan, et see oligi mingi lapsik valehäbi mu peas, mis rinnaga toitmist (veel enne kui ma seda kordagi teinud olin) kuidagi…vastumeelseks muutis.

fbz_cba81b0bf9a10cd7c00c844e3782b349

Ma olen väga tugevalt seda meelt, et rinnapiim on beebile kõige kasulikum toit ja kuigi rinnapiimaasendajad (RPA) on tänapäeval paksult vitamiine-mineraale jms täis tuubitud, siis antikehad, mida laps rinnapiimast saab, on täi-es-ti asendamatud. Niisiis ei mõista ma neid emasid, kes millegipärast, ilmselt asjasse oluliselt süvenemata, oma lapsele hoopis RPA või – eriti rängal juhul – lehmapiimapudeli nina alla topivad.

Täiesti teine teema on see, kui värskel emal rinnapiima pole – seda ei saa ega tohigi mitte kuidagi halvustada vms, kuna too ema tunneb end ilmselt juba niigi totaalselt sandisti. Küll aga need isekad emahakatised, kes igal moel saboteerivad rinnapiima teket ning lapse iga kasvuspurti (mis käib tihti käsikäes tissistreigiga) näevad kui pääseteed rinnaga toitmisest – neid ma ei tahagi mõista. Ega ka neid, kes täiesti suvalise koha peal otsustavad, et “vot mul sai eile järsku piim otsa” – see on hülgemöla, niimoodi üleöö selline asi ei juhtu. Aga nagu omal nahal tunda sain, siis teadmatuse tõttu võib ka kõige suurem rinnaga toitmise entusiast info puudulikkuse tõttu ennatlikult käe RPA poole sirutada, kui tundub, et muud lahendust pole. Sellepärast on ülioluline IGA mure kellelegi ära rääkida, kas imetamisnõustajale või lastearstile – kõikvõimalikke asjatundjaid on noore ema ümber kamalutäis ja keegi neist ikka oskab aidata, õige suuna kätte näidata.

Kui Kaur sündis, siis minul kohe veel rinnapiima polnud. See pidavatki paar-kolm päeva aega võtma. Nii et teisel ööl sünnitusmajas, kui Kaur lõpuks “talveunest ärkas” ja aru sai, et ta pole enam turvalises ja soojas kõhus ning nüüd tahaks mingit mehist kõhutäit, polnud mul talle seda anda. Ta nuttis praktiliselt terve öö sünnitusmaja vastsündinute meeleheitlikus “ühendkooris” ja mina olin praktiliselt terve öö nutu piiril, sest mu nibudel oli nahk maas, need tulitasid ning praktiliselt narmendasid – see oli ÕUDNE! 😀 Appi tõttas ämmaemand, kes Kaurile kohe heldelt RPA-d pakkus, et teine ainult ei nutaks. Nii soovitas ta mul toimida ka haiglast koju pääsemise järel, mida ma ka tegin. Lihtne lahendus ju. Plaan oligi niimoodi piima tekkimise aeg ära ootada, ehk siis maksimaalselt mõni päev, ning siis rinnapiimaga edasi toimetada. Oleks ma vaid teadnud, kui suure karuteene see meile mõlemale teeb…

Reaalsus oli ju see, et piima tekke ajaks oli Kaur juba jõudnud harjuda, et ta oma kõhutäie ilma vähimagi pingutuseta kätte saab. Algas tõsine lahing. Tema kriiskas, sest ta ei tahtnud rinnapiima süüa, kuna ta vaeseke pidi ju VAEVA nägema, et piim kätte saada ja mina muudkui proovisin nii ja katsetasin naa ja…hakkasin vaikselt oma peas loobuma. Pumpasin nii palju piima välja kui sain ja andsin seda Kaurile pudelist, aga teadupärast ei tule pumbates kunagi sama palju kui otse rinnast süües. Samuti mõjub see pikas plaanis piimatekkele halvasti, kuna rinnapump ei stimuleeri piisavalt piimanäärmeid. Ühesõnaga, asi paistis hapu, ma olin täiesti nördinud ja kõige meeleheitlikuma titekisa hetkedel tundsin end üsna läbikukkunult.

Paari päeva pärast läksime Kauriga sünnitusmajja mingisse kontrolli, mingeid proove andma vms. Seal ootasin meid kaks tädi, kes kohe uurima hakkasid, et kuidas meil läheb ja kuidas laps sööb jne. Sellest, et see pudelist rinnapiima andmine jne täiesti vildakas lahendus oli, saime me kõik aru. Sain neilt isegi pragada, kuigi ma tõesti tunnen, et alusetult, sest ma olin teadmatuses noor ema, mitte “ahh, pohhui see rinnapiim” suhtumisega yolo-eit. Küll aga olen ma täiesti veendunud, et just neile kahele naisele sealt vastuvõtult olen tänu võlgu selle eest, et Kaur nädala vanusena RPA-d saama ei hakanud ning et ma rinnaga toitmise varianti nurka ei visanud. Sain neilt soovituse imetamisnõustaja konsultatsioonil käia ning asendamatut nõu, tänu millele järgnevad kümme kuud Kauri südamerahulikult rinnaga toita võisin. Olgu ka öeldud, et peale kümmet kuud oleks veel piima jätkunud, aga ma hakkasin tundma mingit isekat “ei taha, ei jaksa, ei meeldi enam” tunnet ning otsustasin, et kuna esialgne siht – vähemalt kuus kuud rinnaga toita – on nagunii kuhjaga täis, siis mis siin ikka põdeda. Kasulik nõuanne oli muide nibukaitse – see meenutab lapsele lutipudelit ja sellega saab ta nö rinnapiimale tagasi petta. See töötas imeliselt! Ja kui ta oli jälle harjunud piima saamise nimel vaeva nägema, sain nibukaitse minema visata.

Üleminek rinnapiimalt pudelipiimale läks meil täiesti valutult. Kuna nibukaitse oli Kaurile tuttav teema, siis ilmselt ei saanud arugi, et piimapudel on mingi teine asi. Noh, eks ta sai piima jälle lihtsamalt kätte ja polnudki põhjust streikida 😀

251023003254

Mis veel puutub rinnaga toitmise lõpetamisse, siis ma ABSOLUUTSELT ei saa aru neist emadest, kes hakkavad lapsele rinnapiima asemel üks hetk lehmapiima andma. Sest mismõttes!? Päriselt nagu!? Lehmapiim pärsib lapse jaoks ühe tähtsaima mineraalaine – raua – imendumist. Jah, lehmapiimas on küll kõrge kaltsiumi tase, AGA ka kõrge valgusisaldus, mis põhjustab hoopis kaltsiumi eemaldumist organismist. Kusjuures lehmapiimas olevast valgust saab inimene omastada ainult väga väikese osa. Nii et ma saan aru, et lehmapiim on odavam kui näiteks jätkupiimasegu, aga ärge siis palun vähemalt raiuge seda jama, kuidas “me kõik oleme lehmapiima peal kasvanud” jms. Üleüldse igasugune Nõukogude (st põhimõtteliselt kõige imikuvaenulikuma) aja põhjal toodud näiteid ei suuda ma absoluutselt seedida, need ajavad mind täiega närvi. See oli ju see aeg, kus sünnitusmajas lapsed emast eraldi hoiti ja ainult söömise ajaks toodi; beebit tohtis toita ainult loetud korrad ööpäevas ja siis ei soovitatud ka üle 20 minuti järjest seda teha; neile söödeti mingit napakat tummi, mis mitte vähimatki kasulikku ei sisaldanud; rinnapiimale lisaks anti VETT jne jne jne. Kõik tollased põhimõtted on tänaseks ümber lükatud ja iga viimne kui üks neist tundub tänaste tõdede taustal nii erikuradi debiilne, et… Ma tunnen igasugu “aga vanasti…” õigustuste suhtes äärmist antipaatiat. Samas noh, tule maa peale, Pille! Pole minu asi jälle nii hinge võtta, mida teised emad oma lastega teevad. Igaüks käitub vastavalt iseenda südametunnistusele. Kuigi iga kirjaoskaja peaks veidikese uurimistöö põhjal suutma juba ise ka mingeid järeldusi teha, siis pean leppima faktiga, et mõne inimese jaoks ongi “AGA VANASTI” juba piisav argument, et rohkem oma peakest mitte vaevata. Näete – ma lähen kohe põlema selle teema peale 😀

Veidi teemakohast lugemist:

1) Parimad taimsed rauaallikad ja mõned mõtted rauast

2) 8 suurepärast piimavaba kaltsiumi allikat

3) Lehmapiim on rikkunud Eesti väikelaste vere

4) Piim ja inimese tervis

5) Miks ei sobi lehmapiim põhitoiduna imikutele esimese 12 elukuu jooksul?

6) Madleen Simsoni soovitused lapsevanemale

Imetamisega haakub veel üks igavesti aktuaalne teema – avalikus kohas lapse toitmine. Ma ütlen kohe ära, et minu arvamus on igav – mind absoluutselt ei häiri, kui keegi oma last kuskil kohvikus vms toidab. Enamasti tehakse seda ikkagi päris diskreetselt ja isegi kui ei tehta, siis minu kui naisterahva ja ema jaoks ei saa seal midagi nii ennenägematut ju olla, et kohe tead tahaks Delfisse või Perekooli räuskama ronida. Neid inimesi, keda avalikus kohas oma last imetav ema häirib, mõistan ma mingil hästi vähesel määral ainult juhul, kui:
a) laps on umbes koolieelik (mis on siis juba veits rõve, eks);
b) häiritav isik on meesterahvas (nende mõttetegevuse kohta sellises situatsioonis mul aimdus lihtsalt puudub);
c) tegu on lastetu naisterahvaga, kes puhtviisiliselt ei hooma, miks üks noor ema niimoodi liputab/eputab või midaiganes ta arvab seda ema tegevat. Laps on ju ometi viimane ja tühiseim tegur selles võrrandis, kas pole… Lastetu inimene nimelt ei oskagi vist lapsi eriti märgata ja kui ka märkab, siis nad häirivadki teda. Ümaralt kuidagi nii vist.

Ühes oma kunagises töökohas nägin üht üsna tuntud näitlejat oma last imetamas ning tema ei pannud tisside varjul hoidmisele küll vähimatki rõhku. Vahepeal istus niisama, laps süles ja rind paljas seal laua taga, sirvis ajalehte ning sõi nagu õige mees muiste ärika näoga oma suppi. Aga see oli ka lihtsalt pisut kummaline hetk, mille tunnistajaks olla ja kindlasti mitte elutegevust halvav vaatepilt, umbes et kui oleksin ise klient olnud, siis oleksin nurka oksendanud, minema jooksnud ning siis Facebooki ahastava novelli postitanud. Ei midagi sellist.

Mina ise pole Kauri kunagi avalikus kohas imetanud ja seda väga lihtsal põhjusel – ma olen alati enne kodust välja minemist tal kõhu täis söötnud. Ma olen kuidagi niimoodi asju sättinud ja planeerinud, et ma ei peaks seda tegema. Nii et puhtalt oma emalike õiguste tagaajamiseks või mingi “because I CAN!” suhtumise väljendamiseks pole ma pidanud vajalikuks kuskil keset linna lambist särki seljast kiskuda. Lapse söögiaegade vahel on siiski piisavalt pikk vahe, vähemalt paar tundi ikka, nii et minu meelest saab kõik kodust väljaspool tehtavad toimingud ja käimised suurepäraselt lapse toidukordade vahele sättida. Aga võib-olla olen ma lihtsalt nii kodukeskne inimene, ega hulgu päevad läbi vankriga mööda linna, et…selle teema kaugus on mingi minu enda eripära ja teised kõik murravad pidevalt pead, milline kohvik on imikusõbralikum vms. Inimesed on erinevad. Samas, kui oleks tulnud (või kui tulevikus tuleb) ette moment, et mu lapsel on ühtäkki keset linna kõht tühi, siis kellegi suvalise inimese kõõrdis põhimõtete rahuldamiseks ma küll last nälgas hoidma ei hakkaks.

d937e2d972780c4b7e9302bfb698d124

Ma ei arva kindlasti, et kõik, mida ma teen on ainuõige või alati isegi mitte lihtsalt õige. See, et ma neid “aga vot meie ajal…” teooriaid üleüldse kuulda ei taha, ei tähenda, et vanasti kasvatati lapsi valesti ja nüüd mina enda oma kasvatan ideaalselt. See tähendab seda, et vanasti kasvatati lapsi tollaste tõekspidamiste kohaselt. Siis oli infot täpselt nii vähe kui seda oli ja paratamatult tegi igaüks nagu teised ümberringi, kuitahes arulage see kõik nüüd ka ei paista. Praegu on infoga pigem vastupidi – ei jõua nii palju filtrist läbi lasta, kui seda igast jumala kanalist peale lendab. Ma arvan, et kokkuvõttes on tulemus üsna sama – päris palju peab usaldama iseenda kogenematut sisetunnet.

Ilmselt kümne-kahekümne aasta pärast värskeimaid uuringuid jms lugedes saan ise ka südari – nii nagu praegused vanaemad – ja imestan, et mis kuradi imeväel mu laps(ed) üleüldse elus on. Sest kes teab, mis meie praegustest tõdedest täielikuks tabuks muutub selleks ajaks.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*