Karjusin täna võõra inimese peale

/ mai 29, 2015/ 0 comments

Käisime hommikul Kauriga Stromkal, niisama mere ääres, mänguväljakul jne. Ühel hetkel oli kell nii palju, et Kauri uneajaks koju jõudmiseks pidime hakkama ära tulema. Olin lapse juba autosse pakkinud, kui siis enda turvavööga kohmitsemise ajal silmanurgast mingit kahtlasel moel lähenevat kogu märkasin. Pöörasin pilgu selle kogu suunas ja iga järgneva sekundi möödudes tundsin, kuidas mu pulss vihast muudkui tõuseb.

Minu suunas, tegelikult meie kõrvaloleva auto suunas liikus üks silmnähtavalt pahas tujus ema, kes ühe käe otsas kandis lapse liivakasti-varustust ning teise käe otsas rippus – sõna otseses mõttes RIPPUS – nende lelude omanik. Silma järgi pakun, et tegu oli Kaurist pisut noorema lapsega, kes oli samuti nii nähtavalt kui kuuldavalt väga pahas tujus. Ja teate küll seda pooljooksusammu, mida väikesed lapsed oma vanemate kõrval teevad, kui viimased tuimalt eeldavad, et väike inimene peabki oma ema kõrval sörkima? Täpselt niimoodi nad sealt mänguplatsilt tulid. Emake ei pidanud mitte millekski isegi jälgida, kas vaene laps vähegi sammu jõuab pidada või mismoodi ta seal üldse tilpneb. Kuti jalad ulatusid umbes iga kolme sammu tagant korraks maapinda puutuma – no ikka VÄGA halb oli seda pealt vaadata! Aga mille peale mu närv üles ütles, mille peale ma autoukse ning häälepaelad valla lõin, oli see, kui laps napilt enne autoni jõudmist komistas, jalad alt kaotas ning see pagana mutt, isegi kordagi tagasi vaatamata, last edasi LOHISTAS!

Ma karjusin ta peale üle terve parkla, inimesed jäid seisma, aga see mutt ei vaadanud mulle isegi otsa! Lapse kallal on ilge lõvi oma üleolekut kasutama, aga kui täiskasvanud inimene korrale kutsub, siis podiseb oma nina ette, et “lapsel olid jalad märjad”!? Mida kuradit?? Siis võta sülle oma laps ja käitu nagu normaalne EMA, mitte ära lohista teda sada meetrit enda järel ega ürita mingi haleda võimumänguga endale või sellele väikesele inimesele midagi tõestada või oma raevu välja elada või mida iganes sa oma meelest tegid!

Ausalt öeldes ma enam ei mäleta, mida ma täpselt talle ütlesin, aga sellele tagasi mõeldes… Pistaks talle endale ka märjad ketsid jalga, lohistaks käsipidi mööda parklat ja vaataks, kui kuradi õigust täis ta siis veel on või kui normaalne selline käitumine talle siis tunduks.

Ma olen nii vihane :S

Et te olukorra tõsidust mõistaksite, siis selgituseks veel nii palju, et kuigi kodus olen just mina see inimene, kes kõike kõige valjemini ning paremini teab (piltlikult öeldes), siis väljaspool kodu, eriti võõraste inimestega suheldes, olen ma totaalselt tagasihoidlik. Selleks, et mina võõrale inimesele üldse midagi ütlema, eriti ette heitma läheksin, pean ma ennast enne korralikult veenma ning vaagima, kas tulemus ikka on seda eneseületust väärt. Aga vot see tänane oli selles suhtes täiesti esmakordne juhus, et mul ei jõudnud mingisugust häbelikkuse tunnet üldse tekkidagi, sest just nii inetu oli see vaatepilt!

Jah, ma tõstan Kauri peale ka aeg-ajalt häält ja kuna ta sulitembud muutuvad ta enda jaoks järjest ohtlikumaks (alustades kõikjal turnimisega), siis on mu “Ei tohi!”, “Tule ära sealt!” jms ikka päris konkreetsed ja valjud, aga mitte ilmaski ei tuleks ma selle peale, et last niimoodi nattipidi lohistada, sest mina, täiskasvanud inimene, ei tule enda emotsioonidega toime. Ja isegi kõvasti jonnivat last saab mänguväljakult sedasi ära viia, et see näeb lapsesõbralik välja.

Täpselt samasugust kihvatust, nagu enne seal parklas, tunnen ma iga kord, kui näen mõnd koeraga jalutajat, kes viimase ohjeldamisega hakkama ei saa ning siis rihma nii järsult tagasi tõmbab, et looma kõrile ilmselt verevalumid tekivad – sa võid olla (näiliselt) kuitahes tore inimene, aga selle ühe liigutusega hakkan ma sind silmapilkselt põlgama. Ükski normaalne ja hea inimene ei tee elusolendile niimoodi! Täpselt samamoodi põlgan ma neid emasid, kes oma lastesse nii rõvedalt ja üleolevalt suhtuvad, et kohtlevad neid nagu suvalist üleliigset rämpsu. Ma loodan, et sellel konkreetsel naisel on vähemalt paar raasu HÄBIGI, et võhivõõras inimene tema jubedat käitumist korrale pidi kutsuma. Minul on küll siiamaani täiesti vastik tunne seda vaatepilti meenutades 🙁

b9bc468442efd28423fa6abadc1ebafc

0 Comments

  1. Püha jumal… Kust sellised inimesed tulevad 🙁 Sa oled nii tubli, et häält tõstsid selle naise vastu!

    1. Kust nemad küll tulevad jah :/

  2. Mul oleks selline asja nägemine pildi täiesti eest võtnud :S

    1. Selline tunne oligi täpselt.

  3. Ma ei oska seda olukorda hästi kirjeldada, aga minuga juhtus kord nii… Ma elan Taanis ja siin on teed niimoodi tehtud, et on kõnnitee, jalgrattatee ja autotee. Mina liiklen rattaga. Ühel päeval käisin sõitmas, tee läks veel ülesmäge. Autotee seal kõrval on lai ja mitmerealine ehk suvalises kohas ei soovitaks üle minna. Igatahes ma siis sõitsin ja nägin, et üks ema üritab oma kahe tütrega seal üle tee minna. Üks oli suurem, teine väiksem tüdruk. Suuremal tüdrukul oli kaasas nukuvanker, ema ühes käes olid mingid kotid ja väiksem tüdruk oli…tõukeratta peal. Nii vist nimetatakse neid. Väiksem tüdruk oli max kolmene. Peale selle, et nad mulle tee peale ette jooksid, tahtis ema nendega veel üle autotee joosta. Aga sel väiksel tüdrukul libises see jalg sealt rattalt, ema haaras tal natist kinni ja lohistas ta üle tee. Tüdruk samal ajal pidi ise veel sellest rattast suutma kinni hoida. Muidugi sattusid nad kõik paanikasse, tüdruk hakkas nutma. Aga selle asemel, et oma last lohutada ja vaadata, kas temaga kõik korras on, hakkas ta tema peale lihtsalt röökima. Tulin siin oma ratta pealt maha, läksin ka üle tee. Jah, ma olin ärritunud sellist asja nähes, aga ma siiski tahtsin lihtsalt minna küsima, kas nendega on kõik korras. Kuna ma pole siin kaua elanud ja minu taani keel on nii nagu ta on, siis küsisin inglise keeles. Selle peale hakkas ta minu peale röökima. Ütles mulle, et nemad hakkasid minu pärast jooksma, kuna mina olin rattaga kiiresti sõitnud ja ei olnud hoogu maha võtnud, kui nemad olid rattatee peale astunud. Esiteks sõitsin ma mäest üles, mistõttu ma ei olekski saanud kiiresti sõita. Teiseks, kui seal ei ole ülekäigurada, siis minul oleks nagunii eesõigus. Ja pealegi oled sa kahe lapsega, sinu vastutus on vaadata, kas keegi tuleb või mitte. Ma üritasin talle ka seda seletada aga tema ikka, et minu süü ja mina olen üldse mingi immigrant jne. Kuni ma lihtsalt ütlesin talle, et you are a f*cking idiot who shouldn’t have kids at all. Ega meil polnudki teineteisele suurt enam midagi öelda. Aga halva tunde jättis küll. Ma enda arust tahtsin head ja tundsin muret, aga lõppes asi sellega, et enam väga ei taha kellegi pärast muret tunda 🙁

    Vabandan, kui tuli väga segane kirjeldus.

    1. Ei tulnud üldse segane, aitäh et viitsisid nii pikalt kirjutada!

      Täpselt sama halb, kui meenutada ise nähtut, on mõelda sinu kirjeldatud olukorra peale :/ Eks pingeolukorras on vanematel kerge oma ärritust laste peale välja elada, aga et ma nüüd uuesti sellele asjale mõtlema hakkasin üle kahe päeva, siis jah, peab ise ka end topelt karmilt jälgima, et oma lapsele ilmaski niimoodi ülekohut ei teeks…

  4. Täiesti teemaväline kommentaar aga tahtsin lihtsalt öelda, et avastasin selle blogi alles eile ning olen juba 27. lehekülje juures ja ei suuda kuidagi lugemist lõpetada, sest kirjutad nii kaasahaaravalt ja huvitavalt.

    1. Selline kommentaar saab mulle ainult suurt rõõmu valmistada – aitäh! 🙂

  5. Ma hakkasin ka algusest peale üleeile lugema… Väga mahlakas, eriti periood enne last, lugedes tuli endalegi meelde selline elu 😀

    1. Mahlakas, hahha! 😀 Aga eks ta natuke oli jah.

  6. Tuletas mulle meelde vanu aegu, enne esimest last ja enne teist last. Lastel on üsna suur vanusevahe, seega oli aega vahepeal ringi tuiata sõbrannadega, enam ei jaksa 🙂

    1. Noh, mina olen vist piisavalt kuivik inimene, et isegi kui Kaur ainsaks lapseks jääb, siis niimoodi nagu vanasti ma küll enam ei jaksa ega taha 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*