Tõsine fitness-eit

/ aprill 17, 2017/ 13 comments

Ilmselgelt enamus inimesi käib trennis selleks, et mingisugune vorm saavutada. Aga asi, millele ma varem kunagi mõelnud polnud, on see, et isegi trenni tegemisel on muutuvad trendid. Näiteks praegu tegelevad enamus naisi bikiinifitnessiga – nii tundub -, teine suur osa squatib omale tori hobuse taguotsa ja kolmas seltskond üritab lihtsalt trennis mitte maha kärvata. Huvitav, millal mina hakkan tundma, et peeglist võiks hoopis kentaur vastu vaadata? Või kellel see klõps käib? Või mis saab edasi siis kui ma enam peale iga raskemat trenni ei kaalu spordiklubi välistrepi alla surema minemist? *Mõttekoht*

Ükspäev, kui poes mingi proteiinibatooni ostukorvi pistsin, siis tundsin korraga, et davai, see on nüüd selgelt üle võlli – mis asi sa oled? Äkki lähed ostad seda pulbrit siis ka juba, mis inimestest hobused teeb!? Poolteist kuud trennis käinud ja nüüd ei kõlba enam ANNEKESE poole vaadata v? Kuradi silmakirjalik…klhvgnknjdkös, kuhu see asi suundub? Hakkan trenniblogi pidama äkki? Vahetan domeeni ka ära: www.proteiinipille.com ja blokin kõik inimesed igas sotsiaalmeediakanalis, kes vähemalt iga nelja lause tagant “biitseps” ei röögata. Ühesõnaga ma ei tea, miks see üks batoon mul nii ära kammis, aga sain selle siiski söödud läbi suure…imelikkuse. Lähiajal enam ei osta 😀

Rene ütles, et mingeid trenni mõjusid on mul juba näha. Ma ei tea, kas kaugusest silmad kissis vaadates või autoga kiiresti mööda sõites või nagu reaalselt on ka muutusi – mina ise ei näe veel eriti midagi. Küll aga tunnen neid – liigutada on hea ja mida rohkem seda teha, seda paremaks läheb. Nii ongi, et kuigi mul üleeilsest trennist alles sääremarjadest suhteliselt sädemeid lendab, pole mõttestki õhtul minemata jätta. Puhtalt kasvõi seepärast, et väga tore on ikka ja jälle üllatusega avastada, missugused kohad kõik veel valutada saavad 😀

Ma ei hakka mingit eriti motivatsiooni-postitust tegema sellest siin, sest mul pole trenni teemal pidevat motivatsiooni boosti vaja. Ma tõesti ei analüüsigi üldse, et millal ma tahan/viitsin või ei taha/ei viitsi seal käia. Lihtsalt lähen kohale, vabandusi mitte minemiseks ei otsi või kui need kusagilt kohale ulbivad, siis ignoreerin. Nagu ühes varasemas postituses ütlesin, siis mida rohkem tundub, et “okei, trenn on mega hea, aga TÄNA ma vist küll ei jaksa…”, seda kiiremini trennisärgi selga tõmban ja minekule asun.

Kuigi ma seadsin trenniga alustamisel endale eesmärgiks kolm korda nädalas seal käia, siis reaalselt jõudsin selleni alles aprilli alguses. Kuni selle ajani, ehk terve märtsi, käisin kaks korda nädalas ja pigem sellistes…lahjades rühmatrennides. Uuesti nö reele saamiseks ja harjumuse tekitamiseks samas paras ma arvan.

Esimesest intensiivsemast trennist taastusin päris mitu päeva. Treppidel käies ja kasvõi lihtsalt istudes tuli praktiliselt pisar silmanurka ning poes valisin kaupa keskmistelt riiulitelt, et kükitama ega käsi tõstma ei peaks. Isegi kohe peale trenni juuste pesemise vahele pidin mitu puhkepausi tegema, sest totaalselt valus ja võimatu oli. Pole mu elus varem ükski pooltühi šampoonipudel nii palju kaalunud 😀 Ühtlasi jõudsin just siis järeldusele, et trenn on nagu vene mees – kui haiget ei tee, siis pole ikka õige asi, seega nüüd katsun selles lahjas trennis käia korra nädalas ja ülejäänud kaks korda olgu võimalikult raske.

Ja viimane tähelepanek – mulle endalegi üllatuseks muutus seoses trennis käima hakkamisega justkui iseenesest ka mu toidulaud. Mitte 100%, kuid tugevalt selles suunas, et näiteks päeva lõpus 200 g Fazer sisse maukida, mis on mu elus erinevatel ajaperioodidel olnud täiesti tavapärane, on nüüd vägagi välistatud. See ei nõua isegi mitte mingit tahtejõudu. Näiteks kui peale trenni käin toidupoes, siis ülejäänud perele võin head-paremat kokku osta, aga mina ise ei taha ühtki “head” asja. Ma lihtsalt ei suuda oma vaevaga tehtud trenni kohe ära nullida mingi jamaga. Nii olen näiteks juba kolm päeva (!) maiustamise nime all söönud ühtainsat 100-grammist tumedat (!) šokolaadi. Kusjuures üle poole sellest on veel alles (! – ma ei jaksa kogu seda hämmingut rohkem väljendada 😀 ). Lihtsalt üks ruut suhu ja rohkem polegi korraga vaja. Lausa veider on tunda, et sellest piisab 😀 Lühidalt – kes see siin kehas on ja kuhu sa Pille panid??

13 Comments

  1. Proteiinipille…(tund aega naeru) 😀 😀 😀

  2. Jälle üks kuldaväärt postitus su sulest! 😀

    “Nüüd ei kõlba enam Annekese poole vaadata” 😀 Ai kui naljakas!

  3. Ka mina naersin bussipeatuses pisarad silma, ette kujutades, kuidas keegi hästi kiiresti mööda peab sõitma, et nii arvata 😀 aga egas midagi, lähen ise ka bodypumpama! Jõudu ja et kannilihas kasvaks (kuigi mitte kentauriks) – tegelt tahaks täitsa näha mõnd eriti suurt kanni, hoian siis silmad lahti 😀

    1. Hahha 😀 😀

      Jõudu bodypumpimisel!

  4. Haha, nalja nabani! Ja väga motiveeriv ka kusjuures 🙂


  5. Proteiinipille 😀 😀 😀 Krt küll!

  6. Appii 😀 Kentaur 😀 hahaha!

    Aga ma olen sinuga täiesti ühes paadis selle trenni-toitumise asjaga. Mul käivad nad ka kuidagi käsikäes. Ilmselt ongi sellepärast, et kui raske trenn tehtud, siis ei ole üldse tahtmist seda ära nullida kohe.


    1. See on kohutavalt hea tunne, kas pole, et ise ei TAHA rämpsu süüa. Selles mõttes peaksid kõik inimesed enne toitumiskavaga alustamist hoopis trenniga alustama. Toitumise osa tuleks peale seda palju kergemalt, jääks ära (või vähemalt kahaneks märgatavalt) pidev sisevõitlus patustamise teemal 😀 🙂

  7. Haha, mul vanemad tõid just Soomest tulles jälle šoksi, aga mul eelminegi veel alles, mille nad jaanuaris tõid 😀 Sellest hiiglaslikust eelmise korra Tobrelonest ma vahel võtan ampsu ühest kolmnurgast ja siis on isu nagu rahuldatud 😀

    Muide, proteiinibatoon on minu arust üks rõve asi. Üks õhtu oli mul koolis kõht jube tühi, snäkiautomaadis ei olnud ka nagu miskit normaalset söödavat järel ja siis võtsin sealt ühe proteiinika (mingisuguse Oreo oma), et see ju ikka parem, kui mingi Mars või Snickers ära süüa. Aga jummel, mulle hakkas see poole peal nii vastu, sest minu arust oli see veel magusam kui šokolaad. Kuigi seal väidetavalt nagu suhkrut sees polnud.

    Ükspäev jõin maal vanemate juures mingit pakimahla ja appi, see oli totaalne siirup. Siis ma ka mõtlesin seal külmkapi ees, et mis minuga küll juhtunud on, vanasti oli mul ju endal ka alati üks mahlapakk kapis ja ei tundunud midagi nii siirup 😀


    1. No šokolaadist rääkides – minu 100 g Bitter kestab juba neljandat päeva. Ma ei suuda isegi mõelda, mida ma ühe mehise Tobleronega peale hakkaksin 😀 Sööksin elu lõpuni ilmelt, kui praegust tempot silmas pidada 😀

      Mulle proteiinibatoon isegi maitses, kuigi pakil oli kirjas, et pähklimaitseline ja minu meelest oli sulaselge jäätisemaitse. Eks ta natuke teistmoodi on kui tavaline šokolaad, selles on sul õigus, ja vajaks ikka veidi harjumist.

      Ma peaksin ka täitsa huvi pärast mõnd mahla maitsma. Koju pole juba ammu ühtki ostnud ja eelistan alati vett, nii et suure tõenäosusega lendab pakimahla peale silmist sädemeid 😀 Ma arvan, et piimašokolaadi peale võib ka juba üsna varsti sädemeid lennata 😀

  8. Mis nähtavatesse tulemustesse puutub siis minu meelest esimesena hakkab muutuma kehahoid. Selg läheb sirgemaks ja olemine teistsuguseks. Võib-olla Rene märkaski seda…
    Ma käisin päris pikalt trennis laupäeva hommikuti ja suhteliselt varasel tunnil (enne 10 on ju vara). Enamik tuttavaid vaatas kui napakat, et nende ärkamise ajaks oli mul trennis käidud, aga mulle just meeldis, et kohe nädalavahetuse alguses sai kehale kasulik tehtud ning ülejäänud nädalavahetuse siis saigi lihtsalt puhata ja mängida 🙂

    1. Oleks minu teha, ma ainult hommikuti käikski trennis! Minu meelest ei anna mitte miski päevale paremat algust 🙂 Ma olen tõesti 200% hommiku-trenni inimene, praegu käin nädala sees õhtuti ainult olude sunnil, kuna Lili on ilmselgelt natuke liiga väike, et spordiklubi mängutuppa jätta ja kedagi teda seni hoidma kutsuda, kuni ise trennis käin, meil siin Tallinnas pole. Novot. Aga nädalavahetusel ei kõhkle mina ka varajaseks ajaks trenni broneerimast. Ainult nii palju pean Renega ikkagi arvestama, et kui mina kell 8 trenni tahan minna, siis peab ju tema ka ärkama ja noh, üldiselt ta ikkagi eelistab natuke kauem magada laupäeva hommikul 😀 Aga kui päeva esimeses pooles käidud saan, on juba väga hästi 🙂

      Rühi osas on sul täiesti õigus – seda ma tõesti tunnen ise ka, et kehahoid on parem. Näiteks kumera/küürus seljaga ikka naljalt ei istu. Ma ei tea, kas või kui palju ma seda üldse kunagi teinud olen, aga nüüd panen lösakil olekut hullult hästi tähele, kuna hakkab ebamugav ja siis kohe sätin asendit, praktiliselt automaatselt.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*