Tülitsemine

/ jaanuar 10, 2015/ 0 comments

Enne lapse sündi oli meie elus rutiini täpselt nii palju, et käisime mõlemad Renega tööl – vabal ajal tegime alati, mis parasjagu pähe turgatas. Ja kui midagi ei turgatanud, siis see oli meie enda valik. Aga nüüd, lapse sünni järel, kuigi see ei tule erilise üllatusena, on rutiin lausa mitmekordistunud. Improviseerimise ruumi on kuidagi väheseks jäänud. Lapse omamine on, kuigi suurim võimalik rõõm, siis ikkagi väga mitmel moel kurnav. Mulle tundub, et kusagil mu alateadvuses mõjub see kõik mõnikord veidi ahistavalt, selline ankrus olemise tunne, et tavapärase elukorralduse suhtes tekib aeg-ajalt mingi trots. Kogu aeg sellele ei mõtle ja enamasti on kõik fun, aga mingil hetkel löövad igaühel lained peakohal kokku. No ja eriti hull on vist see, kui mingit konkreetset suur krahhi ei tulegi, vaid need lained jäävadki pea kohale aegamisi kontsentreeruma ja vaikselt välja immitsema.

Ma tean, et Rene käib tööl, kus ta teeb päriselt ka tööd, mitte ei istu niisama päev läbi jalad laual ega sülita lakke. Täpselt samamoodi teab Rene, et päevad läbi Kauriga koos olemine ei võrdu meritähe asendis diivanil vegeteerimisega, kuigi seda on ilmselt väga lihtne just niiviisi ette kujutada. Ratsionaalselt mõeldes mõistame väga hästi, et teisel poolel pole tegelikult lihtsam kui meile paistab, kuid millegipärast suurematel väsimusehetkedel jääb vaidlustes kõlama ikkagi, et “see, mida sina teeb, on ju palju lihtsam kui see, mida mina iga päev teen”. Ma usun, et ka teised väikeste lapse vanemad, kellest üks on kodus ja teine käib tööl, tunnevad mõnikord nii.

Kodust ära käimine tundub mulle isiklikult nagu puhkus – täpselt sellepärast on kool mu jaoks praegu nii hea vaheldus. Samal põhjusel olen ma väga tihti hämmingus, kui Rene ütleb, et ta on tööst väsinud – “No mismoodi!? Tahad öelda, et sa ei ootagi juba pikisilmi uut tööpäeva? See on ju vaheldus!?” vasardab mu peas. See ei tähenda, et ma iga päev nii mõtlen või ammugi mitte, et mulle Kauriga kodus olla ei meeldi. Ent kuna ISE olemise aega on mul nii imevähe, siis tundub terve see argielu kohati rusuvam kui ta päriselt on.

Täpselt samamoodi kui mina temast, ei saa Rene ilmselt lõpuni aru, mil moel mina igapäevaselt üldse millestki väsida saan, kui ma reaalselt terve päeva ise otsustan, kas ja mida ma teha soovin. Tahan loen uudiseid, tahan pikutan teleka ees, tahan lähen õue. Aga meil kummalgi pole päris õigus. Sest Rene PEAB tegema tööd ja mina PEAN tegelema Kauriga ning sealjuures veel kodu inimlikuna hoidma ja süüa tegema jne. Ja eks see “tegelemine” on ka vist üks selline ärritav sõna, et no mis asja sa muudkui tegeled? Vot, isegi kui ma päev läbi ei istu temaga põrandal ega lao klotsidest torne, siis ma pean ikkagi kogu aeg valvel olema, et ta endale kuskil viga ei teeks vms. Ehk et ühe silmaga pean teda jälgima nii nõusid pestes, süüa tehes, pesu triikides, WC-s käies, koristades jne. See pole üldse vähe väsitav. Mõnikord, kui Rene on Kauriga õue jalutama läinud ja mina üksinduses koristada saan, tundub see pea-aegu nagu puhkus, sest kujutage ette – ma saangi ainult selle ühe asjaga tegeleda, nii et üks silm ei pea kukla taha kõõritama, juhuks kui Kaur mõnd pistikut limpsima või diivanilt peakat hüpata plaanib minna.

Me võime küll võtta ette põnevaid tegevusi jne, aga kokkuvõttes on iga päev suures plaanis ikka nagu eelmine – Kaur ärkab, tegevused enne tema lõunaund, Kauri lõunauni, õhtune ajaveetmine, Kaur magama, aeg söömiseks-õppimiseks-puhkamiseks. Me ei saa isegi Renega koos kahekesi kuskile minna, näiteks kinno, sest siin Tallinnas pole meil lihtsalt ühtki inimest, kes samal ajal Kauri järele saaks vaadata. See on samuti natuke ahistav teadmine. Aga ka mitte kogu aeg.

Ühesõnaga, julge enamus meie tülidest tekivad puhtalt tüdimusest, ehk ühest suurest ja maagilisest Eimillestki. No näiteks üleeile: jõudsime maja taha parklasse, ütlesin Renele, et ta võtaks tagaistmel kartulikoti ja mu käekoti ning et võtan ise Kauri. Mis pakute? Terve õhtu olime tülis, sest keegi kuulis valesti ja keegi sai valesti aru ja keegi ei saanud üldse aru ja kokkuvõttes me päeva lõpuks omavahel ei rääkinudki – maksimaakselt lamp. Tagantjärgi tundub, et me oleme maailma kõige tobedamad inimesed üldse. No ja kui arvestada, et valdav osa meie tülisid – õigem oleks vist öelda NÄÄKLEMISI – ongi täpipealt sama sisutühjad, siis mõnikord ma mõtlen, et kui me suudaks nii, et pidevalt Eimillestki ise Midagi ei fabritseeriks, kas me siis üldse tülitseks? Ja kui, siis väga huvitav – mille üle? 😀 Sest sisulisi teemasid, mille üle me oleksime lähiminevikus vaielnud, mulle ei meenu. Null! Vaid ikka see sama, et igaühel oma rutiin ja see tunne, et teine pool ei saa päris hästi aru ei sellest rutiinist ega ka sellest, et vastaspool PÄRISELT ka võib väsinud olla ning siis veel see (parandamatuna näiv) Oma Aja puudujääk. Aga et on vaja kedagi, kelle peale oma väsimus ja kopp välja valada, siis tavaliselt sellisest tilkhaaval valamisest kõik tühised nähvamised ja solvumised algavadki.

argue

Ma arvan, et neid paare, kes omavahel ei tülitse, päriselt ka pole. Või kui on, siis nad kas pole veel teineteist korralikult tundma õppinud või nad valetavad, et ei tülitse ja siis tülitsevad salaja ikka. Ma ei usu, et on olemas nii ideaalselt sobivat kahte inimest, et pidevalt koos olles ei teki ühtki nurka, mida keegi maha lihvida tahaks. Et kõik on kogu aeg roosamanna ja kutsikad ja vikerkaared. No ei usu. Ja kui see tundub nagu enda lohutamine, siis täpselt seda see ongi. Sest kui on võimalus mõelda, et ilmselt teised inimesed, teised paarid, pistavad rinda sarnaste argimuredega, siis tundub kõik kuidagi lihtsam. Et ju see siis on iga suhte kohustuslik element, kellel rohkemal, kellel vähemal määral.

Muidugi tuksub mul kusagil kuklas veel see sinisilmne tunne, et “oh kui nüüd veel selle väsitava perioodi ka mööda saab, siis saabub küll maa peale igavene rahu”. Nii nagu mina, mõtleb ilmselt mõni inimene veel naiivselt, et “oleks ta vaid juba aastane, oskaks kõndida, siis ei peaks teda süles vedama” või “oleks ta juba kolmene, siis oleks natukenegi mõistust peas ega üritaks end igal sammul ära tappa”. Mis sellest, et aastane oma kõndimisoskusega on nagu kurjast vaimust vaevatud tornaado ja kolmeaastase lapse küsimuste jadale ei jõua ka parima tahtmise juures mitte kunagi lõplikult vastata ning lõpuks vedeled lihtsalt tossava ajuga kuskil toanurgas ja meenutad heldimusega aega, kui ta veel abitult hällis kägises.

Ma loodan, et ühel hetkel meie Renega lihtsalt ei viitsi enam lambiste asjade üle vaielda ja suudame aktsepteerida seda, et loodus tühja kohta ei salli – ühe “jama” asemel tuleb elus alati teine ning iga Kauri kasvufaasi asemel järgmine, kuigi üha põnevam, siis tõenäoliselt keerukam ja kurnavam kui eelmine. Samuti loodan, et meil tekib rohkem väljundeid oma energia mujale suunamiseks kui meil praegu selleks võimalust on ja et nurgad, mida lihvida, ka ühel päeval otsa lõppevad. Igasugu jagelemine ja probleemide väljamõtlemine on ajaviiteks tore küll, aga pikas plaanis eelistaksin ikkagi mõnda muud hobi…

lincoln-meme-generator-don-t-worry-one-day-we-ll-stop-arguing-over-stupid-shit-40611b

0 Comments

  1. Tuttav tunne… Eriti naljakas on avastada ennast vaidlusest, kus mõlemad pooled üritavad selgeks teha, et nemad on rohkem väsinud ja nende töö on raskem ja kes on vähem magada saanud jne 😀

    1. Jah, ega vahet pole, millest vaidlus algab, sest kokkuvõttes kulmineerub see ikka ja jälle vana hea “kes on rohkem väsinud / kellel on rohkem põhjust olla väsinud” debatiga 😀

  2. Haha, meil on ka neid kartulikoti stiilis arusaamatusi 😀 Aga muidu üllatavalt kombel saame palju paremini läbi kui enne last (võib-olla sellepärast, et meil oli põhiline tülikoht ikka pidutsemisega seotud – kas see, et koos alkoholi tarbides läksime alati riidu või siis see, et ühele (mulle) ei meeldi kui palju teine (tema) väljas tahab käia. Nüüd pole see enam aktuaalne teema.

    Aga just sellepärast, mida siin kirjeldad, võiks minuarust olla poolkohustuslik või väga soodustavalt võimaldatud isal ja emal olla suurema lapsega pool-pool kodune! Meil umbes nii hakkab nüüd olema. Mitte päris, aga ikkagi võrdsem kui et tema viis päeva tööl ja mina viis päeva kodus.

    Aga naljakas, et sa sedasi aheldatusena kirjeldad, mul on just koguaeg sees teistsugune tunne – et ma olen vaba. Et esimest korda elus ma võin minna kuhu tahan ja miski (töö) ei ahelda mind. Tahan, kolin Taisse. Tahan homme reisile minna, vainott. Ja kui ma tunnen, et ma ei taha enam mingit asja, tööd või kooli, teha, siis on jumala pohhui kui loobun – väikse lapse ema ju ei peagi midagi tegema 😀

    1. Aga äkki see aheldatuse tunne tuleb sellest, ma omas peas olen endale nii palju kohustusi mõelnud. Kooli pean ära lõpetama (mõistlik oleks, kui juba käsile võetud sai), kodu tuleb korras hoida, süüa teha jne jne jne, ning kõike seda kuidagi nii, et laps end kõrvalejäetuna ei tunneks. Ma arvan, et ma olen iseenda kõige suurem vaenlane selles suhtes, et pole vaja selline perfektsionist olla kogu aeg 😀 🙂 Oskaks vabamalt võtta, olekski vabam olla..

      1. Saan täiega aru, mis mõtled! Ma ka selline iseenda vaenlane eluaeg olnud, kuigi realistlikult mõeldes saan aru, et need asjad ei ole ju tegelt olulised. Aga praegu lapse kõrvalt on kuidagi ikkagi vähem asju, ainult kool ja poole kohaga töö, aga see vihjab peamiselt sellele, et olen ülejäänud elu veel eriti loll olnud ja ennast ulme ülesannetega koormanud, et ideaalne tark vägev olla.

  3. Appi, no nagu meie elu oleksid kirjeldanud. Kuna käin ka magistris, siis tunnen samamoodi – loenguõhtud on kui päikesekiir muidu suhteliselt ühekülgses päevas koos lapsega. Ses suhtes, et jaa – lapsega olla on supertore ja pole kallimat siin ilmas, kuid kooliõhtutel tunnen, et olen enamatki kui lihtsalt emme ja tunnen end professionaalsena. Samas on kooliskäimisel ka miinuspool – palju vaba aega kulub õppimisele, kuna tahaks ju kooliasjad korras hoida ning kuna elukaaslane on ettevõtja ning tihti õhtuti hõivatud, siis rakendame minu loengute ajal tihti lapsehoidmises minu vanavanemaid. See aga tähendab, et ka nende aega ei saa kuritarvitada ning seetõttu neid nädalavahetustel lapsehoidmiseks ei kasuta. Seega, sellist kahekesi oma aega paarina me väga lubada ei saagi. Natuke elame seega ka selle “küll varsti on parem – laps suurem, minul kool läbi, aega rohkem jne” tähe all.

  4. Pille, kui sul vaja lapsehoidjat siis ma oskan Tallinnas täitsa mitut väga toredat inimest soovitada, kes kindlasti mõni õhtu oleks nõus su last hoidma 🙂

    Rääkides aga kaklemisest siis minu kaasa ei saa ilmselt never aru, mida tähendab väikese lapsega kodus olemine. Ta on küll olnud vahepeal üksinda temaga, näiteks suvel kui ma tööl käisin tema puhkuse ajal. Aga tema lapsehoidmine on selline, et laps istub enamus päevast kinni reisivoodis või vahib multikaid, et issi saaks oma sõjamänge arvutis mängida. Ja siis ta ei saa aru, kuidas ma küll ei jõua elamist läikima lüüa ja talle kolmekäigulist õhtusööki ette kanda, rääkimata muust. Seega see on ka meie peamine tüliallikas. Saan aru, et tema käib tööl aga ta ei ole pidanud mitte ühtegi ööd nutva lapse kõrval üleval olema, vaid on ikka südamerahus põõnanud kõrval. Ja minu jaoks on tõesti lapsega tegelemine olulisem, kui tema mustade sokkide pesemine või muru niitmine / lume rookimine / elamise küürimine.
    Ema = täiskohaga töö ja see kodus olemine ei tähenda automaatselt seda, et issi vaid raha koju toob ja emmele kõik kodused mured selga jäävad. Vähemalt olen mina sellisel arvamusel.

    1. See on teoorias tore teadmine, et neid lapsehoidja-kandidaate justkui nagu leidub tegelikult, aga tundes ennast – ma ei suuda last võõra inimesega jätta. Võiks ikkagi tuttav, sugulane või pereliige olla. Vähemalt seni, kuni laps rääkida oskab. Aga õnneks aeg lendab kiiresti ja laps kasvab mühinal, nii et küll me jõuame veel kõike teha 🙂

      Ja mis kaklemisse puutub, siis see jäi mu jutust täitsa välja küll, et tõesti, mehed vist väga tihti öösel lapse nutu peale ei ärka. Meie majas olen küll mina see, kellel enam enda unetsükleid vist polegi. Rene väidab, et ta ei kuule mitte ilmaski mitte midagi, mis on kohati nii mugav põhjus, et ma pole siiamaani 100% kindel, kas ma teda usun 😀 Vahet pole, kas lapsel öösel kell kaks tekk pealt läinud ja karjub või hommikul kell 4.30 kui ta otsustab, et tahaks nüüd mängima hakata 😀 Naised on üldjuhul vist nagunii nii hoolivad, et lasevad mehel magada, peab teine ikkagi tööle minema. No ja siis ma olengi mõnikord sellepärast ka juba õhtul kell kuus ajudest suitsuheeringas, et see päev lihtsalt NII vara algab või et ma pole saanud oma nelja või viit unetundi (kaheksast ei oska enam unistadagi) isegi mitte järjest magada.

      Täna on üks neist päevadest. Mul pole aimugi, mida ma kirjutasin 😀 Loodan, et enam-vähem kattub 😀 😀

      1. Raudselt nüüd sõnun ära, aga õnneks on öised uned meil praeguseks ok. Mingi periood oli küll hullumaja ning väga palju aitas sellele kaasa mehe kuradima äratuskell, mis hommikul pool tundi jutti pläriseb iga natukese aja tagant ning lapse üles ajas. St kell 5 ärkas ja oli terve päeva tänu sellele võimatu jauram. Nüüd magab mees nädala sees teises toas lihtsalt 😀

        1. Oi see on jube kehv, kui laps mingi äratuskella peale ärkab ammu enne seda, kui ta tegelikult ise ärkaks. Meil oli vahepeal lausa nii, et NAABRI äratuskell ajas lapse üles, saad sa aru 😀 Nii et kolisime lapse teise tuppa ja nüüd saame ise kõigest sellest mürglist osa, mida naaber hommikul korraldab.

          Aga ära sõnuda küll ei tohi, sest mina näiteks olen just nimelt seda teinud – minu super magajast on saanud täielik väike unedeemon. Ei ta maga ise ega lase ka minul magada :/ Loodan kogu südamest, et ehk see on mingi lühiajaline värk…

          1. Meil õnneks eramaja, nii et naabritel väga ei õnnestu meid üles ajada. Kui nad just reivi ei korralda. Ja seda nad uneajal ei tee 😀 Ja laps magab meiega ühes toas, ei ole talle veel eraldi tuba teinud. Magan ise palju rahulikumalt, kui see präänik mu kõrval nohiseb. Küllap see unevärk ikka mingi periood on. Ehk kiusavad hambad või midagi? Minu oma ka vahepeal ei mõistnud üldse magada aga nüüd magab jälle ilusti terve öö 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*