Üks uni palun

/ juuni 3, 2014/ 0 comments

Kui ma rase olin, kuulsin korduvalt soovitusi stiilis “maga veel nii palju kui suudad, sest peale lapse sündi saad uuesti alles X valgusaasta pärast silma looja lasta”. Nii ka läks. See tähendab seda, et ma ei mäleta, mis tunne on veeta terve öö kordagi voodist tõusmata. Kui juba üle 3h järjest magada saan, tekib mõnikord läbi une kerge paanika, et kas kutt ikka elus on või millest nii erakordne vaikus!? Sellistel juhtudel olen ta siiski alati rahumeeli, pampers uppis, põõnamast tabanud, misjärel olen saanud taaskord nentida, et kuulun ülepabistavate kanaemade hulka.

Kuigi üheksa kuu jooksul olen jõudnud harjuda vähese magamisega, hakkas millalgi mitte väga kaua aega tagasi mu peas võtma ilmet idee sellest, kuidas Kaur terve öö söömata ja oma voodis magab. Ei teagi, kumb neist kahest utoopilisem tundus. Eelnevad kaheksa ja pool kuud ma ju tõstsin ta kohe enda kõrvale magama, kui ta esimest korda ärkas. Kusjuures mingist hetkest alates ei suutnud ma enam üldse hommikul meenutada, mitu korda ma talle öö jooksul süüa andsin. Lisaks, hr Diktaator peesitas voodi keskel nagu tõeline prints, nii et meie Renega virelesime kumbki oma servas, mõlemal üks kannikas üle voodiääre, et mitte liialt ruumi hõivata. Absurdne ju? Polnud harv ka see, kui ma terve öö ühe külje peal olin sunnitud magama ja “räme” on ainuõige sõna seda lauset lõpetama 😀

Miks ma sellest kõigest mineviku-vormis räägin, ongi sellepärast, et asjalood on muutunud. Ühel ööl, ajendatuna peamiselt oma äramagatud vasakust küljest, otsustasin olla südametu ning Kaurile mitte süüa anda. No et kui ärkab, siis lasen tal oma nutmised ära nutta ning pistan ta siis teki alla tagasi. Ja kas teate – see töötas! Esimesel ööl ta muidugi nuttis nii palju, et lõpuks ma ikkagi murdusin. Teisel ööl nuttis ta vähem ja kolmandal ööl magas kohe nohinal edasi, kui ta pikali panin. Täna hommikul nägi Rene äratuskella peale silmi avades esimest korda elus, et Kaur magas enda, mitte meie voodis.

Minuga muidugi on veidi teised lood. Selles mõttes, et loodetud taaskohtumine kaheksatunniste ööunedega jääb ikkagi kusagile veel kaugemale tulevikku. Kuigi kõik mu lootused olid pandud sellele õndsale “kui me Kauri ükskord oma voodi magama saame” hetkele. Jah – tema magabki nüüd oma voodis, ent mina saan igal ööl vähemalt kaks korda läbi une ta voodi ääres seista nagu närtsinud Quasimodo ja oodata, kuni ta silmad sulgeb, et siis suurte varvaste peal voodisse tagasi tippida, sest meie kuradi põrand ei nagise – see koliseb! Või kui põrand suvatseb vakka olla, siis mu pagana pahkluud ragisevad, nii et Kaur on kahe sekundiga valveseisakus ja ma pean teda otsast peale veenma, et öösel kell kolm pole erilist mõtet tapeeti põrnitseda ja töinata. Ta ei saa veel aru, et sein on sein ja see tema nutmise peale eest ära ei lähe, kui ta juhtumisi vales voodiotsas end püsti vinnanud on. Tige väike põrnikas.

Aa ja voodis rullimisest ei tule kahjuks ka nüüd (kui meil ruumi jalaga segada) midagi välja, kuna pahkluud ja parkett võivad koliseda, kuidas jaksavad, aga ikkagi ei tee need veeranditki seda lärmi, mida see pagana Jyski puit mu madratsi all. Nagu oksahunnikus magaks.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*