Väikese lapse jaoks ei ole oluline, kui palju raha ta vanematel on?
Loen siin Marianni postitust (LINK) teemal lapsepõlv ja vaesus ning mida lõik edasi, seda rohkem tekib mul tunne, et ta vist ei olnud lapsena vaene, kuigi neil oli natuke nagu sitt üürikorter? Just see sama väide, et “jah, ma pean nõustuma, et väikse lapse jaoks ei ole talle oluline, kui palju raha ta vanematel on” paneb mind pead vangutama ja mõtlema nii paljude olukordade peale, kus ükski väike laps ei peaks olema, aga näiteks meie küll olime.
Ma arvan, et raha olulisusele ei mõtlegi ükski laps seni, kui tema esmavajadused on by default kaetud ja võib-olla mõne uue vidina saamiseks tõesti peab vanemaid rohkem kui korra-paar lunima, aga üldiselt on katus pea kohal ja leib laual. Küll aga elades elu, kus sa väga väga paljudel hommikutel ärgates ei tea a) kas b) millal c) mida või kas üldse sa täna süüa saad, siis suudab isegi päris väike laps raha suhtes üsna tõsist hoiakut omada. Loomulikult, kui keegi mulle lapsepõlves viieka andis, siis läksin ja lõin ma selle hetkega laiaks. Aga seda sellepärast, et mul polnud mitte kunagi raha ja raha oligi terve meie elu keskpunkt. Näljane mõtleb ikka leivast vms. Õndsad hetked, kui seda natuke oli ja kõik ülejäänud aeg, kui tühja kõhuga unistasime, et seda ometi veidikenegi oleks. Ehk et nii kaugele lapsepõlve kui ma suudan meenutada, oli seal üks pidev häda rahaga, üks pidev enda sitasti tundmine, et me teistest kehvemad olime ja mitte kunagi midagi ei saanud.
Ja siin jõuan ma tegelikult otsaga Marianni varasema samalaadse postituseni (LINK). Et kui palju siis peaks olema materiaalset ettevalmistust ja rahaga majandamise oskust, et oleks normaalne lapsevanemaks saamist kaaluda. Minu arvamus on, et ühtki konkreetset summat, mis nö pangaarvel olemas peaks olema, enne kui lapse saamisele mõelda tohib, pole olemas. Sest täpselt nagu meie ema suutis meid kolme läbi täieliku vaesuse (minu meelest) üsna normaalseteks inimesteks kasvatada, tean ma väga mitmeid näiteid, kus rahalises mõttes on olukord väga okei olnud ja lapsed pole pidanud puudust tundma, aga praegusel hetkel nad kuidagi õnnelikumad või paremat elu elavad küll pole. Mind ei ole mu lapsepõlv ka selliseks kujundanud, et ma nüüd kiivalt iga senti planeeriks või mega hull koguja oleks – ei. Eks selleks oleks ka mingil määral vaja lapsest peale praktikat rahaga ümber käimisel, aga kui pole raha, siis pole ka praktikat – lihtne 😀 Samas isegi kui ma pole materiaalses mõttes väga nutikas ja kaalutlev inimene, siis esiteks ma tean, et kui peaks midagi kategooriliselt pekki minema, siis ma suruks ikkagi kasvõi jonniga elust läbi, nii et mu lapsed ei peaks rahamurede koormat kandma. Ja teiseks ma tean, et minu laste isa ei jätaks oma lapsi kunagi sellisesse olukorda, milles mina suure osa oma lapsepõlvest veetsin. Ehk et ma usun, et mul on piisavalt ellujäämisinstinkti ja teiseks ma usun, et ma olen laste saamiseni jõudnud koos selleks igati sobiva (st kohusetundliku ja südametunnistust omava) inimesega.
Aa ja veel üks asi, mind mind Marianni postituses (ebanormaalsel kombel) natuke muigama ajas: “Sest tegelikult tean ma väga hästi, et niivõrd kui Mari rõkkab naerda uue pusle üle, naerab ta samamoodi südamest, kui me teda mööda maja taga ajame ja nalja teeme.” Teate ma mäletan oma lapsepõlvest hommikuid, kus mul oli kõht nii tühi, et kui mu ema oleks mind mööda maja taga ajama hakanud, näiteks mängu nime all, siis see oleks vist natuke sadismi alla liigitunud 😀 Sest mul oligi mõnikord kõht liiga tühi, et isegi voodist tõusta. Ehk et kui olukord on nii äärmuslik, siis ausõna – laps SAAB raha olulisusest aru. Muidugi ma mõistan, et siin on silmas peetud seda, et vanemaga koos veedetud kvaliteetaeg on lapsele tähtsam kui asjad, aga ka see ei vasta alati tõele. Sotsiaalne surve on reaalne asi ja lapsed tajuvad seda, kui neil pidevalt midagi POLE, mis teistel on. Vanemate tähelepanu ja ühiselt veedetud aeg on minu meelest pigem nagu turvaline kodu ja söök laual, ehk et iseenesestmõistetav osa normaalsest lapsepõlvest. Aga lapsel on vaja ka sobituda teiste laste seltskonda ja olla võrdne seal seltskonnas, paraku ilma rahaliste võimalusteta on see sageli keeruline.
Samas minu arust väga mõttetu on lapsi saades end kuidagi nii ette valmistada, et “kas ma nad ka üksi üles suudan kasvatada”. Mina näiteks ei tea praegusel hetkel – sest ma pole hiromant -, kas meie Renega veel näiteks viie aasta pärast koos oleme. Loomulikult ma südamest loodan, et nii on ja loomulikult ma üritan end nii palju ohjeldada ka, et tal otsest põhjust põgenemiseks poleks (eelmine postitus, khm) 😀 Aga kui see kõik kõrvale jätta, siis ma tean, et isegi kui meiega mingil põhjusel kunagi midagi juhtub, siis oma laste isa ei lakka tema mitte kunagi olemast. Ta võib mind kasvõi südamepõhjani põlata, aga tema jaoks ei saa ilmaski olema põhjust, mis paneks teda oma laste heaolu vastu ükskõiksust tundma. See on mingi (kahjuks mitte liiga haruldane) sort mehi, kes oma südame niimoodi välja suudab lülitada, aga ma võin täiesti 200% kindlalt väita, et Rene pole osa sellest sordist.
Või no ja kui siin juba kaugemale prognoosima hakata, et “kunagi ei tea, mida elu toob”, siis jah, tõesti ei tea. Me keegi ei tea. Äkki sõidab Putinil järgmine nädal katus ära ja ta laseb kogu selle meie Eestimaa-nimelise metsatuka vastu taevast. Ühesõnaga neid “äkki…” variante on tegelikult nii palju, et kui nende peale mõtlema hakata, siis oleks tõesti lihtsam kõik maailma munajuhad läbi lõigata ja vaikselt karjakesi surma oodata.
Veel üks väljavõte Marianni blogist, millega ma lõpuks nõustun ka: “Mingi rahalise stabiilsuse juures on kindlasti lihtsam elu vabalt võtta, kui iga sendi nimel rabeleda ja kopikaid lugeda.” Ja vot nüüd ma jõuan selle kohani, mis mind enda lapsepõlve ja vaesuse teemadel kõige rohkem mõtlema on pannud. Et kui suure osa oma elust on tegelikult kulutanud meie ema rabeledes kahe inimese eest ja vot see on ebaõiglane. Et mul on mälestus tühjast kõhust ja klassireisidest, kus ma ei saanud käia, on ilmselt köömes selle tunde kõrval, mida üks ema peab tundma, kui ta ei saa anda oma lastele seda, mida ta tahaks. Kõigist püüdlustest hoolimata. Rääkimata praktiliselt tervest oma noorusest, mille ta on veetnud kahe vanema koormat kandes, saamata kunagi endale midagi lubada või elu nautida. Nii et minu austus kõigi nende vaprate üksikvanemate vastu, kelle ellujäämisinstinkt nii tugev on, et isegi kui sitt alalõpmata üle pea lainetab – nad rühivad sellest läbi, lapsed kukil. Täpselt nagu ma soovin, et ükski laps ei peaks muretsema igapäevaste olmemurede pärast, soovin et ükski vanem ei peaks oma laste ees tundma seda süütunnet, mida ma oletan, et niisugune lootusetu materiaalne tupikseis tõenäoliselt tekitab…
Mis mulle veel praegu pähe torkab on see, et paaril korral on keegi mulle selle teema sees öelnud, et “lapsed valivad ise omale vanemad”. No et istun, väike inglike pilveserval, ja lappan perekondade kataloogi, kus ma oma maise elu jooksul kõige rohkem õppida võiksin või mingi taoline point. “Nalja teete või – mingid kuradi normaalsed perekonnad ainult, mõttetu, tahaks ikka korralikku hardcore kogemust, naah!”
Okei, et mingis filosoofilises mõttes ma sellesse ideesse usun, et hinged rändavad ja õpivad, aga üleüldiselt kõlab see käesolevas kontekstis lihtsalt nagu…arusaamatu parastamine. Kui sul ikka MITTE mingit samasugust kogemust pole, siis ära palun hakka rääkima, kuidas mu lapsepõlve nälgimine ja raskused mu enda valik on olnud, absurdne 😀 Samas ma ei vaidle vastu, et jah, õpetlik on see kindlasti olnud, päris mitmes mõttes. Ent jään ikkagi arvamuse juurde, et sellised sõnavõtud selles võtmes mõjuvad taktitundetult ja nii tuhmi ajuga ma vaevalt olen – vaevalt et ükski inimene on -, et kõiki neid õppetunde just nii puust ja punaselt vajasin nagu ma nad sain. Samas ma annan endale aru, et asjad saavad alati veel hullemad olla ja alati on neid, kelle jaoks selline elu ei lõppegi lapsepõlvega nagu meil õnneks läks. Nii et mingit põhjust eriti pikaks enesehaletsuseks ma nagu ka ei näe.
Aga üks kõige absurdsem asi, mille peale ma alles täiskasvanuna mõelnud olen, on see häbitunne, mis vaesest perest pärit laps olemisega kaasneb. Kui nüüd hetkeks jätta kõrvale teooria, et iga laps valib ise oma vanemad, siis reaalselt – milles on üks laps süüdi, kui ta sünnib kuskile, kus on vähe raha/rumalad vanemad/polegi midagi? Laps on ju ikkagi lihtsalt laps, läbi juhuse sündinud just sinna, kuhu ta sündis.
Näiteks mulle kunagi üks poiss sülitas jope peale ja karjus, et “Te olete nii vaesed, et teil pole õmblusmasinatki!” (???) Mul pole praegu ka õmblusmasinat ja keegi ei tule mu peale sülitama sellepärast. Samas mu ema on endale õmblusmasina ostnud, äkki just sel samal põhjusel, et seal külas on õmblusmasina omamine mingi mõõdupuu ja ostis teine suures hirmus endalegi ühe, vot ei tea, polegi uurinud ta täpsemaid motiive selles tähtsas küsimuses 😀
Igatahes seda üleolevat hoiakut ei tajunud ma tollal üldse mitte ainult teiste laste poolt (kuigi me vist oskasime mõnevõrra ka varjata oma olukorda), vaid ka näiteks mõnede õpetajate poolt koolis. Mis on võrreldes laste õelusega ikka erakordselt imelik. TÄISKASVANUD inimene peaks ju piisavalt ajumahtu omama, et suuta asjadele selgelt mõelda. Aga ju siis mingi (väikese küla) prestiiž oli nii oluline, et liiga kehvast perest pärit laste vastu ei kõlvanud igaks juhuks liiga normaalne olla, et mine tea, muidu siin hakkavad veel arvama, et nad on lapsed nagu lapsed ikka, teistega võrdsed ja nii – hoidku jumal selle eest.
Ühesõnaga ma ei teagi, mis mu loo point on. Saage lapsi, aga omage ajusid. Või et saage lapsi, aga katsuge enam-vähem valida, kellega te neid saate. Kuigi see on ka natuke selline tagantjärgi targutamise maiguline, sest ega siis vastutustundetutele inimestele pole ka punase templiga otsaette “POTENTSIAALNE RONGAVANEM” löödud. Ja ilmselt sellisel tasemel materiaalne kindlustatus, mida ikka mitte miski ei kõiguta, on nagunii sedavõrd vähestel pere alustamise peale mõtlevatel inimestel, et mingeid oleks-polekseid peas veeretada on ainult ajaraisk. Aga lollus ja saamatus, selline käsi pikalt ees käimine ja kogu aeg kelleltki teiselt midagi eeldamine, iga lutipudeli ja riidehilbu kerjamine, krooniline abitus – see on see, mis mind vihaseks ajab. Ma tunnen ka inimesi, kellel on mitu last, aga ikka tuleb neile aeg-ajalt üllatusena, et kuradi kurat – lapsed tahavad IGA nädal süüa või? Oh sa pagan, saab keegi viieka laenata? Nii et igasuguste geelküüsi prioriseerivate ja “ma olen ka inimene, juuksepikendused ON mu inimõigus” sorti emade suhtes mul kaastunne puudub, täielikult. Kui tahad debiilik olla, siis vähemalt ära kaasa sellesse mitte ühtki teist inimest, eriti mitte lapsi. Ja oma saamatusest nõretavad kerjamised tee minu kuuldeulatusest kaugemal.
Appike, mis elu sul on olnud :S Samas väga huvitav postitus, ma ise olen küll hoopist nö teisest maailmast, aga samas olen sinuga väga nõus. “Omage ajusid!” 😀
Õnneks see on piisavalt kauge minevik, et see minus enam mingeid mega suuri emotsioone ei tekita. Pigem on palju asju, mille suhtes olen avastanud, et nüüd neid hoopis teistmoodi näen kui varem, väikese lapsena selle olukorra keskel elades. Sellest kõigest võiks ühesõnaga veel pikalt-pikalt rääkida, aga ma tunnen juba praegu, et ma kobamisi vist riivan piire, millega ma võib-olla kellegi teise loosse natuke liiga sisse rammin. Aga ei saa ju vaidlemata ka jätta, kui keegi (antud juhul Mariann) natuke liiga suure yologa minu jaoks natuke liiga tundlikku teemat tabab 😀
Ma tegelt üldse ei tundnud nagu sa Marianni kuidagi hullult kritiseeriks. Meil kõigil on erinev elukogemus ja sealt mingid suhtumised ja mõtted tekivad. Sinu mõttekäik on arvestades sinu elu väga loogiline.
Jah, ega ma ei kritiseerinudki teda. Lihtsalt rääkisin asjadest selles valguses, nagu mina neid näinud olen ja okei, natuke selle vastu vaidlesin küll, et ta vist ikka vaesusest ei saa rääkida, kui tal nii jube muretu kogu aeg olla oli 😀 Aga samas ta on üleüldse muretum inimene, nii et mine sa tea, äkki lihtsalt oskas paremini vaene olla (kõlab nagu parim võistlus maailmas) 😀
😀 😀
Aplodeerin! Väga hea lugemine!
Nii huvitav postitus. 9 ja veerand punkti! (Sest kümne saamiseks peaks juba pea peal seisma ja Ahmatovat tsiteerima – piltlikult)
Mu elukaaslane ütles mulle kunagi, et ma ei saavat öösiti ju rahulikult magada, kui mul pole sügavkülmas varuks nelja karpi hakkliha 😀 Selle olen kodust kaasa saanud, kus – eriti Eesti aja alguses – üüüüsna väikeste sissetulekutega majandas ema ära ja saatis ülikooli kolm last (tõsi, isa töötas, ema läks uuesti tööle, kui mina olin vist viiene? Ega seal maakohas midagi pakkuda olnud ja enne seda olid teised lapsed veel väikesed). Ma olen ema selle pärast alati austanud, aga nüüd, kus enda lapse jaoks oleks nõus teadmata aja näljas ja vajadusel ka paljas olema, kui keegi ei näe, siis saab see tunne ikka hoopis teise mõõtme ja need mõned kurvastused mitte-nii-poppide vahetusjalanõude pärast on ikka sügavalt savi.
Ma ei teagi, mida ma selle joruga öelda tahtsin, lihtsalt keerutas natuke tundeid üles. Sinuga muidugi absoluutselt nõus, nagu alati 🙂
Sellega olen täiesti nõus, et ise emaks saades see vaatenurk avardub kuidagi veel rohkem. Esiteks arusaam sellest, mida enda ema tõenäoliselt pidi tundma rasketel aegadel ja teiseks arusaam selle kohta, kui palju ma ise oleksin valmis oma laste nimel andma ja tegema. Ilus, aga samas hirmutav mõte 😀 Aga seda enam ei mõista ma neid vanemaid, kelle jaoks lapsele piimapulbri vms esmavajaliku ostmine kuidagi nii juhuslikult käib, et vahepeal on raha, siis jälle on geelküüned tähtsamad ja…kuidas noh??
PS! Aitäh joru eest! On väga tänuväärne, kui ma ei pea siin täitsa üksi jorisema 🙂
No kuule, ma pole ju kuskil tituleerinud ennast jube vaeseks, tekstiski mainitud, et ju siis me midagi sellist keskmist olime. Selles suhtes, et basic nõuded olid alati täidetud ja ma rääkisin ju OMA elust ja tegin oma järeldused selle põhjal.
Tundub loogiline ja mainimist mitte vajav, et lapsel peab kõht täis olema ja et sotsiaalselt teistega ühel pulgal olemiseks on tal ka mõningaid asju tarvis. Aga minu laps on kolmene, tead ju ise ka. Tema sõimes ei vaata keegi, et mis firma riided sul on või mis mänguasjad tal kodus on. Enamus ei oska rääkidagi 😀 Just selle pärast tõin ma selle võrdluse, et Mari jaoks toob rõõmu suvaline tagaajamine sama palju kui pusle. Kas siis oleksin välja pidanud tooma, et kui laps nälgas on, siis teda ei rõõmusta taga ajamine ja kui teda kodus pekstakse, siis teda ka tagaajamine ei rõõmusta ja kui ta naabrimehe poolt vägistatud saab, et siis ka tagaajamine ei aita?
Sinu nägemuse kohaselt oleksin ma äkki pidanud tooma välja kõik võimalikud näited maailmas, et mitte kedagi riivata või… Ma ei tea, mitte nii yolo tunduda. Ma ei kavatse sinuga seda võistlust pidada, et kes oli vaesem, sa võidad ausalt 😀
No ütleme nii, et minu arvamuse vastandumine sinu omale algas puhtalt sellest, et minu meelest laps SAAB küll aru, kas ta on vaene või mitte. Siia võikski vabalt punkti panna ja meie arvamuste vastandamise lõpetada. Aga ometi järgnes põgus selgitus, et miks ma arvan, et laps tunneb ja mõistab vaesust. Okei, et päris pisike inimene seda ei mõista, nii kahe-kolmene, aga samas ei saa ju väita, et asjad, mida laps ei mõista, on ebaolulised. Samuti ei olnud mu point võita kõige hullema lapsepõlve võistlus 😀 nagu siin enne naljaga pooleks sai mainitud, vaid rääkida asjast läbi enda vaatenurga, mis puhtjuhuslikult ei kattu selles asjas sinu omaga. Ilmselt on veel väga palju inimesi, kelle omaga see ei kattu, aga nad kõik vist ei blogi või ma ei tea, miks ma nende postituste otsa ei sattunud 😀 Aga tundub küll tõenäoline, kui ma oleks kõigele lisaks veel peksa saanud kodus, siis oleks see tühi kõht seal kõrval jumala köki-möki tundunud. Või kui mu ema oleks joodik olnud ja ma oleks mingis lääpas kuuris elanud ja prügikastist oma toitu pidanud otsima. Variante on palju. Aga täpselt samamoodi nagu alati on kellelgi kuskil hullem olukord, on erinevate inimeste jaoks iseenesestmõistetavuse piir erinevas kohas.
Noh, mina näiteks sain peksa. Täiega. Kogu aeg. Iga asja peale (juhuks kui meil ikka on võistlus, et kummal nirum lapsepõlv oli 😀 )
Ma olen erinevatest kildudest suutnud selle kokku panna, et päris tavapärane su lapsepõlv vist polnud ja on väga kurb kuulda, et see vägivalda sisaldas. Sest täpselt nagu tühja kõhtu ei peaks ükski laps ka vägivalda tunda saama… :/
Tjah, no vot selle teemaga ongi nii, et igaüks oskab vaadata enda mätta otsast ja enda kogemuste põhjal järeldusi teha. Igatahes oleme me praegu kõik täis kõhtude ja peksuta, nii et võib ju vähe yolotada ka! 😀
Rene ütles, et võib mulle lõuga panna, kui end ebamugavalt hästi tundma hakkan 😀 Hahha, ei tegelikult ma olen ka seda meelt, et oli mis oli, vähemalt on nüüd kõik okei ja yolole ka roheline tuli 🙂
Ma muuseas olen mõelnud, et huvitav mis tunne oleks täiskasvanuna mehe käest peksa saada. Tundub MEGA õudne, arvestades, et mehed on ju füüsiliselt nii palju üle. Mõnikord Kardo kiusab mind ja siis teeb kogemata haiget ja ma kohe lähen nii närvi, et mis sa kurat peksad mind, mille peale ta ütleb, et sind on pekstud küll, aga ikka sa normaalne pole, mis ma ikka sellega uuesti pihta hakkaks 😀 😀 #normaalnepereelu
Ma ei tea, mul on vist musta huumori üledoos, mingitel peksu- ja näljateemadel siin nii pikalt nalja visanud, et see ei tundu enam ka päris normaalne 😀 Aga üldiselt jah, ma arvan, et see on mingi väga kohutav tunne. Ja näiteks hästi kohutav tundub veel see, kui mees laste nähes oma naist lööb. Või üldse mis tunne see on, saada peksa kellegi käest, kellesse sa oled kunagi armunud (olnud) ja koos igasuguseid ilusaid hetki läbi elanud. Imelik maailm, et asjad üldse niimoodi pöörduda saavad… Aga tegelikult ma arvan mingis mõttes seda ka, et laste peksmine on ikkagi hullem kui näiteks naise peksmine. Sest okei, need psühholoogilised aspektid, milles ma ei oska kaasa rääkida, aga fakt on, et lapsel pole võimalustki end kaitsta, punkt. Täiskasvanud naisel MINGI võimalus vast äkki ikka on. Aga ma ei üldista, vaid ütlen, et suurema tõenäosusega saab täiskasvanu sellisest kodust ära minna kui et laps sealt kuskile pääseb.
Noh, lapse ainuke võimalus on suuremaks kasvada, et vähegi võimalust omada 😀 Minul endal joppas sellega, et mu ema hakkas mu kasuisaga elama ja kasuisa siiski kaitses mind, kui juhtus siis läheduses olema. Aga jah, ega see on küll selline mega ahistav tunne, et sa ei saa mitte midagi teha ja teine on sinust nagunii tugevam.
Üldse IMELIK on, et keegi kedagi peksta tahab, eksole 😀
Eks ta imelik on jah. Psühholoogiliselt kindlasti selgeks tehtav, et miks keegi oma mingeid emotsioone või mingit allasurutud jama just niimoodi välja elab, aga ega see ei õigusta loomulikult midagi…
Ma mõtlen sama moodi, et järelikult ikkagi mingi psühholoogiline teema oli ja ei suuda isegi pikka viha pidada. Issand, ma juba kõlangi nagu need naised, kes kodus peksa saavad 😀
Mõtle, kusagil mingi koduvägivalda harrastada ihkav mees praegu pühib pisara ja mõtleb, et üks potentsiaalne hea ohver on raisus – oleks valmis peksa küll saama ja andestama, aga näe abielus juba, pagana pihta!”
Noh, ega iial ei tea, ma võin ju veel lahutada!
Issand jumal, Mariann, sa oled ikka puhta juhm. Teistel inimestel võib olla oma kogemus ja arvamus ja ta ilusti tõi selle välja ka ja üldse mitte kritiseerival moel. Aga ikka tuled sina siia hüppama ja mingit oma õigust nõudma. Saa üle juba, sa pole tegelt mingi staar.
Katu, ma ei ole kuskil absoluutselt hüpanud ega õigust nõudnud. Kui sa seda minu kommentaarist välja lugesid, siis ma arvan, et sul on endal mingi “staarikompleks” külge poogitud mulle 😀
Aamen! Minu lapsepõlv ilmselt oli võrdlemisi sarnane sinu omale (ausõna ma pean hakkama blogima, sest nii palju on öelda). Ma lapsena oma ema ei mõistnud, teistel olid ju igasugu vigurid, miks meil ei olnud… Ma olin õnnetu, sest mul ei olnud asju, aga kõht oli täis. Ema nägi kurja vaeva ja rikkus sellega oma tervise. Ja praegu, ka lastetu olles, ma hindan seda tema ohverdust tohutult. Isa on mul olemas, aga tema on juba lapsest saati valesti kasvatatud ja on üks sellistest meestest, kelle kohta Rents Malluka postituse kommentaaris ütles, et ega kui ei ole kunagi oodatud, siis ei tee kah. Ta nägi, et ema saab ju hakkama ja toit on laual ja ülemäära pole kunagi võimelnud, et elu parem oleks. Siiani ei saa aru, kuidas ema sellisega 30 aastat koos on elanud ja kolm last saanud. Ehk siis kuidas minevik inimese arengut mõjutab blogipostituse märge mulle.
Oi tead ma mõtlesin just täna just täpselt sama asja, et KUI palju kordi oleme me väikestena oma pahameele ema peale välja elanud, kui jälle millestki puudus käes oli või ta jälle meile ütlema pidi, et me midagi ei saa. Nii palju elementaarseid asju oli puudu, et kõigest muust pole mõtet rääkidagi. No aga tegelikult oleks pidanud selle valangu ja need pettunud näod hoopis keegi teine enda kaela saama antud olukorras, mitte see, kes niigi rabeles ja üritas jne. Aga no lapse mõistus, ei osanud mõelda neile asjadele nii nagu nüüd tagantjärgi.
Oh Pille, sa ikka oskad asju kirja panna ja mul oli väga huvitav seda nüüd enne und lugeda, ainult mõtlema pani… Äkki mul ei tulegi nüüd kohe und.
Kusjuures alles ükspäev rääkisin oma tädiga ja mainisin,et alles nüüd, olles ise ema (nüüd juba 2x), ei suuda ma ära imestada, et mis imeloomad need emad ikka on… Et meid kõiki on ju emad üles “putitanud” (üldjuhul emad), milline raske töö! Ühesõnaga ega sinu teemaga see nii väga ei haakugi, kuid mu point oli see, et vanemad üldjuhul ikka üritavad parimat oma lastele, kuid vahel on k9igil raske!
Igastahes kirjuta veel ja veel!
(Mida ma üldse siin mõtisklen su blogis, kirjutan sulle homme 😉
Sinuga seoses haakub kõik see asi nii hästi, et vaata kui osavalt meie, olles ise neljandast elusaastast saadik sõbrad, isegi omavahel neid asju suutsime varjata. Alles mõned aastad tagasi tuli ju jutuks, et meil põhimõtteliselt samasugune lapsepõlv on olnud, nii et noh. Sa tead täpselt, mida kõike ma silmas pean. Mitte, et see oleks koht, kus rõõmu tunda, et sul ka sitt ja raske oli, aga mul on ikkagi hea meel, et on keegi, kellega neid asju jagades ma tean, et ta väga hästi mõistab, millest ma räägin.
Pingback: Lapsepõlv | Ebapärlikarp
👌
Päris väiksena oli mul elu ilus, kõht täis ja kõik muu, mis vajalik, olemas. Asjad läksid käest, kui vanemad lahutasid. Olin ehk 12, seega suhteliselt õrnas eas. Need paar aastat, mil elasin koos emaga, on minu mälust pühitud. Ehk on mul vedanud ja mu tubli aju on lihtsalt kustutanud kõik liiga ebameeldivad sündmused. Tean kasuema ja isa juttude järgi, et sõin vaid kiirnuudleid (odav ja lihtne) ning kui need või siis vähene raha, mis jäetud oli, otsa sai, sõin maitseaineid. Abiks polnud ka see, et ma raha sugugi hoida ei osanud ning kui mulle seda ka veidi jäetud oli (ema käis 2 nädalat järjest tööl, oli paar päeva kodus ja läks tagasi tööle), lõin kõik suht korraga laiaks. Minu eeskujulik menüü põhjustas mao-ja sooltepõletikku jm toredaid asju. Isa ütles, et iga kord kui me kokku saime, olin ma esimese asjana tahtnud sööma minna. Lõpuks viskas isal vist üle ja võttis mu enda juurde ning kasvatas mind ja mu venda nii, nagu vaid maailma parimad isad oskavad 🙂 Ning oli mis oli, oma ema armastan ma kah, et oleks öeldud. Laps annab palju andeks, ka vaesuse ja nälja.
Täitsa pekkis… Okei, et mu enda menüü ilmselt oluliselt asjalikum polnud kohati, aga ULME – maitseained… Mu süda tahaks praegu puruks minna, kui ma ühe lapse sellist meeleheidet ette kujutan 🙁
Ja selles on sul muidugi väga õigus, et laps annab oma vanemale palju andeks. Tahaks öelda, et mõnikord isegi liiga palju, aga samas why not parem andestada, kui see asi juba möödas on, eelkõige on see muidugi teene iseendale. Mingit suurt negatiivset tunnet endas kanda on raudselt halb variant.