Viis möödas, kuusteist veel…

/ 22. juuli 2017/ 3 kommentaari

…ja siis peame sellest suve-nimelisest narkoosist tasapisi välja hakkama tulema. Kui peale kohvikutepäevi linna naaseme, algab Kauril juba lasteaed, mis on esimene suurem sahmakas argielu. Peale seda ei kulu enam kaua aega kooliaasta alguseni. Ühest küljest ma väga ootan kooliminekut, teisalt need 40 EAP-d, mis mul ees seisavad…on üsna kõhedusttekitavad. Väga loodan, et vean selle semestri välja. See tähendab, lootmiseks siin tegelikult ruumi pole – pean kindlasti välja vedama.

Midagi väga diipi me seni Hiiumaal teinud pole. Ma ei olegi tahtnud midagi planeerida ega end millekski kohustada – seda kõike on septembrist juunini piisavalt. Olen täiesti süüdimatult vaadanud kõige sisutühjemaid sarju, lugenud sadade lehekülgede kaupa kriminulle ja lihtsalt aju vedelaks lasnud 😀

Aa, maailma suurimast joppamisest tahate kuulda? Hiiumaale sõites tuli koos meiega pooljuhuslikult üks tore neiu Triin, kes umbes sama pooljuhuslikult on lasteaiaõpetaja, nii et kui Lili esimest korda elus suure osa teekonnast Hiiumaale nutta röökis, oli meil autos üks beebilausuja, kes nutu vaigistas. Ja see pole veel kõik, sest laeva peal oli meil Triinu näol üks lapselausuja, kes lihtsalt võttis kätte ja pool aega Kauriga tegeles. Kaur teadupärast ei ole püsivuse musternäide, mistõttu oli mul üsna suur hirm, et kuidas ma seal laeva peal temaga sammu pidada ja talle tegevust leida suudan, ilma et me kordamööda hulluks. See osutus aga asjatuks muretsemiseks, sest nagu öeldud, üks õnnis hing lihtsalt lahendas kõik juba enne, kui midagi üldse üles jõudis kerkida 🙂 Kaurile Triin loomulikult täiega meeldis. Osalt kindlasti seepärast, et Kaur sai tema 100-protsendilise tähelepanu (mina lastega üksi olles pean end ikkagi jagama) ja teiseks inimesed, kes lapsi ei pelga, vaid nendega julgelt suhtlema asuvad, äratavadki lastes otsekohe usaldust. Novot. Igatahes nüüd teate ka, kui toredaid kokkusattumusi ja kui toredaid inimesi on olemas 🙂

Täna jõudis Rene ka viimaks Hiiumaale, nii et äkki nüüd kahepeale tuleb meil mingeid põnevaid mõtteid, kuhu minna ja mida teha. Üksinda kahe lapsega, kellel on üsna erinevad unegraafikud, oli see möödunud pea-aegu-nädal rohkem nagu logistika kiir- ja süvakursus, mitte nii väga puhkus 😀 Ma ei virise, kaugel sellest, lihtsalt konstateerin, et Tallinnas korteris oleme kõik kuidagi hästi kompaktselt koos, nii et pole probleemi. Samal ajal kui hallata üksinda kaht last kahe korruse ja hoovi vahel, ilma et keegi oluliselt tühja passima (Kaur) või oma und ohverdama (Lili) peaks, nõuab ikka natuke aju-akrobaatikat. Aga kõigega õnneks harjub ja mingi hetk tekkis meil kamba peale ikkagi mingisugune süsteem. Ilmadega on ka siiani vedanud. Kui nüüd selle temperatuuriga pisut vähem koonerdaks, oleks juba väga hästi!

Järgneva kollaaži keskmisel pildil on oma elu esimese palga teeninud (silmnähtavalt õnnejunnis) Kaur. Ta nimelt aitas tädi Kaid pesumajas ja nii see uhke euro tema omaks sai. Kauem kui järgmise päevani kohe kuidagi ei kannatanud, et raha jäätise peale laiaks lüüa. Tegu oli lausa nii suurejoonelise poeskäiguga, et isegi eraldi käru oli oma jäätise külmikust kassani transportimiseks vaja võtta. Lapsed ja nende tähtsad asjad 😀 🙂

Aa ja esimesel pildil on mu ontlik poeskäigu-kaaslane Lili ning kolmandal üks mõnus-mõnus hommik.

Kaur tööpostil:

Hommikud mööduvad siin üsna pikaldaselt. Paar korda on juhtunud, et selle aja peale, kui magamistoast välja, vannitoas kõigi hambad ja näod pestud ning hommikusöögi söödud saame, on Lilil juba esimese uinaku aeg käes 😀

Mulle väga meeldib, et Kaur on Lilist ja Lili Kaurist veel kaheksakümmend korda rohkem vaimustuses. Peale Lili sündi muutus Kaur minu suhtes natuke trotslikuks – väljendas ilmselt oma pahameelt uue pereliikme majjatoomise suhtes ja hakkas hästi konkreetselt mulle Rened eelistama. Nagu lapsed ikka selliste suurte elumuudatustega I guess. Aga mis mind rõõmustab selle kõige juures, on asjaolu, et mitte kunagi pole ta sedasama pahameelt ilmutanud Lili vastu. Ta on esimesest päevast peale väikese õe vastu alati hea olnud ja ta väga naudib oma tähtsat Suure Venna rolli, kelle järgi Lili nii hull on, et praktiliselt iga kord käte ning jalgadega vehkima ja täiest kõrist kriiskama hakkab, kui Kaur tema silmapiirile ilmub. Igal hommikul ja täpselt samamoodi peale iga lõunaund hakkab Lili esimese asjana ärevusega Kauri otsima.

Kindlasti mingil ajaperioodil muutub Lili väikeseks tüütuks sahmerdiseks, kes Kauri toas tema asjadega tuuseldamas käib, tema legodest konstruktsioone puruks astub ja üleüldse natuke liiga takjas on, aga laias laastus ma näen, et õe-venna suhe nende vahel on hoopis midagi muud kui näiteks minul kunagi oma õdedega oli. Ma ei mäleta, et meid oleks üldse selles vaimus kasvatatud, et me teineteist tähtsaks peaks ja hoiaks. Selle kõigeni oleme alles täiskasvanuks saades jõudnud – mis on ka suurepärane. Aga ma arvan, et kui me suudame oma lapsi nii kasvatada, et nad ei taju mingit konkurentsi vanemate tähelepanu nimel ja nende jaoks on vaikimisi teadmine, et õde ja vend peavad üksteist hoidma, siis on neil teineteise näol sõber kogu eluks (nii nagu see asi peakski olema ma pakun?). Ma väga loodan nii ja tegelikult neid kahte koos nähes pole ühtki põhjust selles kahelda.

Suvine Hiiumaa paneb unistama, et kunagi on meil mõnes sellises kohas enda kodu. Miinus kajaka mõõtu parmud, prr.

Lili, kes eelmisel nädalal sai 10-kuuseks, on lõpuks hakanud end liigutama, sõna otseses mõttes. Ta hakkas isegi roomama alles…üsna hiljuti (?) Ma enam täpselt ei mäletagi. Jõudsin jah juba veidi muretseda, aga et ta nüüd end istuli ajama ning käputama ühekorraga hakkas, siis heidan muremõtted peast ja lihtsalt aktsepteerin, et ta ongi selline natuke pikaldane preili. Kui pole kiiret, siis pole.