Aeg süümekatesse mattuda ja halva ema tiitel koju tuua…või siiski mitte?

/ märts 21, 2017/ 4 comments

Laste saamisega kipub olema nii, et meil, emadel, tekib oma peas mingisugune kujutluspilt, kuidas elu lapsega olema hakkab. Palju asju planeeritakse ammu enne ära, kui maimuke ilmavalgust näeb. Enamasti tulevad esimesed põgusad korrektuurid neis plaanides üsna kohe peale lapse sündi. Näiteks paljud naised, kes enne sünnitust rusikat rinnale tagudes kinnitavad, et laps hakkab magama oma voodis, muudavad ühtäkki oma strateegiat, sest nad saavad aru, et beebit lihtsalt ei raatsigi kusagile kaugemale panna ja teiseks mugavam on ka kui ta külje alt kohe võtta on söötmisaja saabudes.

Mõned sellised plaanidest ja “kuidas kõik olema hakkab” stsenaariumist kõrvalekalded on jumala tavalised ning need ei tekita asjaosalistes suuri emotsioone. Paljusid asju ei olegi võimalik enne teada, kui laps on käes. Eriti esmakordsetel vanematel puudub rohkem või vähem aim, mismoodi mingid asjad käivad ja teiseks iga laps on ikkagi isemoodi – kõik meetodid ja lähenemised kõigiga ei toimi. Lapsed ei funktsioneeri ühtmoodi.

Ma võin kohe kiirelt tuua kaks näidet – esiteks, Kauri beebipõlve kuulus täpselt üks lutt need kaks-kolm korda, mil ta oli nõus seda “tarbima”, samas kui Lili on pesuehtne lutihoolik. Kuigi eriline lutipooldaja pole ma kunagi olnud – see on mulle tundunud pigem emade mugavusvidin -, siis vot Lili puhul lihtsalt on nii, et kas annad luti või karjub, ise vali. Oma tõekspidamised pista kuhu tahad.

Teiseks, Kauri magamapanek käis meil sageli nii, et kussutasin nii ja kussutasin naa ja meelitasin, laulsin ning lõpuks kui ta mu süles uinus (või laulu kätte minestas?), siis varbaotstel hõljusin magamistuppa, igal sammul needsin jala all kiuslikult nagisevat parketti ning kui hästi läks, smuugeldasin peale pikki ponnistusi lapse tema enda teadmata voodisse. Lühidalt – valesti magamapanemise 101. Siis mingi periood oli selline, et ta oli nõus uinumisega tegelema ainult juhul, kui keegi kuni ta uinumiseni tema kõrval pikutas. Kohutav! Endal tuleb ju ka uni peale nii. Rääkimata sellest, et reaalselt alla aastane laps dikteeris seda, et vot lebadki siin ja teeskled magamist, et temal oleks seltsis segasem uinuda, tere tali.

Samas preilikene on meil selline strong and independent woman, et tema oma ellu mingit kussutamise tilu-lilu pole kunagi vajanud – söötke aga kõht täis, paigutage voodisse ja küll mina juba uinun. Nii ongi, et lihtsalt panen ta voodisse, heal juhul paar minutit vaatab ringi, siis vajub pea küljele ja silm kinni. Sedasi on see nii lõuna- kui ööunedesse jäämisega. Isegi kui ma nüüd midagi ära sõnun ja hommepäev kõik hukas on ning laps enam ise ei uinu, siis vähemalt esimesed kuus elukuud on tema magamapaneku osas ulmeliselt muretud olnud.

Kõrvalepõige sellest teemast, millest ma kirjutada tahtsin, läks nüüd päris suureks, aga pikk jutt lühidalt – ootused ja elu ei käi sugugi alati käsikäes. Jõudes viimaks asja endani, siis umbes 50% piimast, mida Lili praegu saab, valmib pulbrist. Miks? Ma ei tea. Elu? Laiskus? Sitt ema? Aga ma ei planeerinud seda, otse vastupidi – mul oli kindel plaan Lilianile sama kaua rinnapiima anda kui Kaurile.

Kõik sai alguse sellest, et nüüd, kevadsemestril, uuesti füüsiliselt koolis käima hakkasin. Kooli minemise, seal ühe loengu jagu olemise ja tagasi koju jõudmise aeg kõik kokku on täpselt nii palju tunde, et laps peab vahepeal sööma. Kuna piima välja pumpamine pole minu puhul reaalne – lihtsalt ei tule ja kõik, siis oligi ainus variant rinnapiimaasendaja. Sealt see lumepall veerema hakkas.

Teine asi on see, et isegi kui ma parasjagu koolis pole, siis suur osa õhtutest ja öödest kulub unetundide arvelt millegi tegemiseks. Aga et rinnapiim saaks ilusti tekkida, peaksin ma korralikult magama, alustuseks. Selles, et Lilianil juba mõnda aega õhtuti enne magamaminekut süües kõht päris täis ei saanud, olen kindel. Kasvuspurdi ja sellega seonduva “piima tellimise” jaoks kestis õhtuti rinnal viril ja rahutu olemine ning öösiti iga tunni tagant ärkamine liiga pikalt. Kusjuures ma ei tulnud selle peale enne, kui perearsti juures kaaludes selgus, et ta on ainult normi alumise piiri jagu juurde võtnud. Sealtmaalt annan talle õhtuti kunstpiima, lihtsalt on kindlam tunne. Selge teadmine, et tal on kõht täis.

Niisiis juba mõnda aega tiksub mu kuklas teadmine, et kui Kaur sai rinnapiima ~10 kuud, siis Liliga see asi üsna tõenäoliselt nii kaua ei kesta. Kusjuures Kauriga RPA-le üle minnes olid mul päris räiged süümekad. Nagu võtaks lapselt midagi, millele tal on täielik õigus ja mida minul emana on kohustus talle anda. Aga tol korral tuli mul endal lihtsalt mingi piir ette. Tahtsin üle pika-pika aja olla ISE, ilma, et keegi minu sees elaks või minust nii kriitiliselt palju sõltuks nagu ta oli oma sünnist alates sõltunud. Võib-olla hästi isekas, aga neid tundeid ei ole mõtet alla suruda, sest vastu tahtmist rinnaga toitmises pole küll mingit rõõmu.

Igal juhul siin me oleme. Lili on kuus kuud vana ja asi liigub selgelt pudelipiima suunas. Ma olen ka seda mõelnud, et kui mina nii ahne poleks ja rahulikumalt võtaksin, siis poleks üleüldse tekkinud vajadust RPA pakki koju vedada. Ahnuse all pean silmas seda, et kõike korraga tahan jõuda ehk siis oma kooliplaanidega juba Lili esimesse eluaastasse sisse rammisin. Oleks saanud ka teisiti. Muidugi nüüd, kui käesoleva kooliaasta selgroog on murtud, olen kohe jätkamise valikuga rahul, aga midagi õrnalt ikkagi kripeldab. See, et ma natuke vean Liliani alt – tema ei peaks millestki ilma jääma minu valikute pärast. Pool aastat rinnapiima on muidugi palju rohkem kui väga paljud lapsed oma elu jooksul üldse saavad, aga palju selline teadmine ikka lohutab. Küll aga pole mul praegu seda konkreetset kriipivat süütunnet mis Kauri ajal, kuigi tema oli lõpetamise ajal ju veel vanem.

Ma ei ole üritanud jälile jõuda, kas siin on praegu ka mingil määral sama teema ja sarnased tunded, et sisimas tahan lihtsalt natuke iseennast endale tagasi ja siis kuidagi alateadlikult saboteerin piima tekkimist. Igal juhul on lahtilaskmine praegu kergem. Võib-olla on lihtsalt igasugust pinget piisavalt, et aju keeldub seda siin ka otseselt stressiallikana käsitlemast, ma ei tea. Ja isegi kui ma ekstra õnnelik asjade sellise kulgemise üle pole, siis väga väga ultra sitasti ma end ka ei tunne, nii kummaline või kohutav kui see pole. Mõtlen, et ilmselt aasta pärast ei loe see kõik enam midagi ning Lili on täpselt sama tubli, terve ja rõõmus nagu siiani. Vot ja umbes selline süümekate ning “sellest pole midagi hullu” segapudru tunne ongi.

(Tegelikul lõi ta särama mu käes püreekaussi silmates)

4 Comments

  1. Süümekate ja igasugu süümõtetega on imelik asi – need on nii suur proovikivi. On ju nii, teistele on hea lihtne öelda, et “ah, ära mõtle sellest” või “võta rahulikult, kõik saab korda”, aga endale seda sama päriselt selgeks teha on palju raskem. Minu meelest natuke selline nagu mediteerimisharjutus või miski, mida ma kunagi osanud ei ole (kuidas ma saan mittemillestki mõelda või mitte mõelda?). Minul näiteks käivad sellised mõtted peas ringi, et appi-appi, ma olen juba nii vana, miks mul oma korterit ja meest ja lapsi ei ole, kuigi teisest küljest olen rahul ja naudin päeva ja tean, et ega selle muretsemisega midagi paremaks ei lähe, pluss mu enda valikud on ju mind siia toonud. PÄRISELT seda endale selgeks teha, et ole nüüd kuss ja rahul ja õnnelik, see on mingi kõrgem pilotaaž. Aga eks see “segapudru” tunne vist olegi selline… elu.

    1. Oojaa – kellelegi teisele ma patsutaks jumala sõbralikult õlale ja kinnitaks südamerahus, et maailm ei lagune koost selliste asjade pärast ja tegelikult ka mitte midagi hullu sellest pole. Aga ilmselt kuna see on suuresti mu enda kätes, siis vastutustunne segatuna erinevate tunnetega teebki kokku sellise natuke süüdlasliku ja iseendale veits ebasiirana kõlava “pole hullu” kompoti.

      No ja kui üldisemalt rääkida, siis nii ongi, et väga hoolikalt tuleb valida, kellega end võrdled. Eriti kuna pealtnäha on paljud inimesed ja nende ideaalsena näiv elu väga erinevad sellest, mis välja ei paista ja mis päriselt on. Mitte kõigil, aga piisavalt paljudel, et enda elu kellegi teise omaga võrdlemine on maailma kõige mõttetum tegevus. Nii et kui üldse on miski, millest tahaks üleni vabaneda, siis vot just sellest rumalast kombest.

      1. Amen, sister, amen. Mulle on ka see teistega võrdlemine ja veel teiste arvamus ka üks suur kasvamiskoht. Aga sulle siis – ära muretse, hullu ei ole, kõik on hästi jne jne 😀 PÄRISELT KA!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*