Mida teevad beebiga inimesed, kes temaga midagi teha ei oska?

/ juuni 20, 2017/ 30 comments

Laias laastus võib öelda, et paljud (reeglina vanemad) inimesed tahavad beebilt iga hinna eest mingit emotsiooni kätte saada – rõõmsat ja laginal naervat emotsiooni. Minu jaoks on see hästi imelik ja kui ma üritan või üritasin Kauri beebiajal kellelegi öelda, et lapsele tasub läheneda rahulikult, mitte juba eemalt ruuporiga tuti-pluti karjudes, siis võite aimata, et sellele jutule on need inimesed kurdid.

Käisime veidi aega tagasi ühel sünnipäeval. Seal oli koos palju inimesi, kellega meie kohtumegi maksimaalselt korra aastas sel samal peol. Astusin, laps süles, tuppa ja peale teretamist hõikas juba üks vanaonu, et andku ma talle ka beebit sülle. Ma ei hakka üldse laskuma sellesse ärritavasse asjaolusse, et sünnipäevalauas võeti pitse ja tema oli neid kindlasti üle ühe võtnud, nii et mis pagana asja on tal siis enam üldse mingeid lapsi hoida, oma või võõrast. Aga minu jaoks on absoluutselt absurdne ja arusaamatu, miks koheldakse beebit nii nagu tal poleks tundeid. Miks täiskasvanud inimesed saavad valida, kes neile meeldib ja kellega nad soovivad füüsilises kontaktis olla, aga imik on nagu vaagnatäis sooja toitu, mida ümber laua saadetakse?

Beebi (või tegelikult ükskõik kelle) kõdistamine on teine imelik tegevus. Kuidas sulle meeldiks, kui sina vedeled abitult põrandal või – veel hullem – keegi hoiab sind enda süles kinni ja kõdistab? Kui ei meeldi, vaid tundub ahistav, siis miks seda lapsele teha? Kui laps on nii suur, et ta oskab väljendada, et mänguhoos on okei ja talle pakub see tõesti nalja, siis on teine asi. Näiteks Kauri-vanune oskab end täiesti vabalt sel määral väljendada. Lisaks, kas teie teadsite, et näiteks Vana-Roomas kasutati kõdistamist piinamismeetodina? Ma mõistan seda täiesti, sest nii minu kui paljude teiste jaoks (ma tean väga minimaalselt inimesi – kas üldse? – kellele kõdistamine MEELDIB, tervitused Renele) ongi see täiesti rõve ja piinarikas tunne.

Kolmas asi, mida ma absoluutselt ei salli, on laste õhku loopimine. Ma olen nii Kaurile kui Lilile seda ise vaikselt teha proovinud ja ma näen, kui krampi nad selle peale tõmbunud on, eriti Lili, kellel niigi lihastoonus liiga suur, igasugused äkilised liigutused ehmatavad teda väga. Ja kui ma siis kellelegi ütlen, et ei ole vaja beebit loopida, siis tuleb mulle vastuseks mingi irvitav kanaema lauluke. Tegelikult võiks iga inimene enne selle kohta uurida ja järele mõelda, kas tema jaoks on okei võtta enda peale risk, et ta kellegi teise lapsele näiteks kaelaluu kahjustuse põhjustab, seoses sellega, et beebi pea on tema kaela ja muu kehaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur ning ta ei pruugi suuta seda piisavalt hästi hoida. Lihtsalt selline väike mõttekoht.

Veel üks teema (millest tegelikult saaks eraldi postituse või eraldi raamatu või terve raamatusarja kirjutada) on lapsele maiustuste pakkumine. Ei – lausa beebile maiustuste pakkumine, sest alla aastane laps seda ju on. See on jälle täiesti vanema generatsiooni teema. Igaüks tahaks olla see hea inimene, kes lapsele kohupiima, koogiampsu, magusat mahla vms pakub, samal ajal jookseb neil täiesti sujuvalt kõrvust mööda minu jutt sellest, kuidas laps pole loll (või tegelikult vastupidi – on kahjuks piisavalt rumaluke) ning et sellised manöövrid võivad tema toitumisele väga suure karuteene teha. Rääkimata konkreetselt neis asjus peituvast suhkrust, mis ei beebile ega väikelapsele AUSÕNA head ei tee, vähemasti mitte rohkem kui näiliselt – laps sööb taolisi asju tõesti ilmselt üsna rahulolevalt. Aga et lapse soosingut võita ja see rõõmus emotsioon temalt kätte saada ei kõhelda talle ebavajalikku sodi pakkumast.

Kaur hakkas umbes pooleteiseaastaselt saama asju, millel meie mõistes on maitse ja ma kahetsen väga, et välisele survele ses asjas nii vara järele andsin. Täpselt sellest hetkest alates, mil ta hakkas saama “maitsvaid” asju, on ilmnenud kõik probleemid seoses tema toitumisega, mida enne neid “häid asju” meie igapäevaelus – ilma liialdamata – mitte kunagi polnud.

Leian, et veel praegugi on ta liiga väike, et iseseisvalt otsustada, kui palju magusat (näiteks sünnipäevalauas või kasvõi kodustes tingimustes) on tema jaoks mõistlik. Paraku on ta juba nii palju kavalam, et headest asjadest lookas laua ääres ja maiustamist pooldavat toetajaskonda tajudes kipub ta kauplema ning küsima neid asju täpselt sealt, kus heldinud silmapaari alt lõpmatu arv kordi “muidugi, võta, söö söö lapsuke” vastatakse. Ja see on jälle olukord, kus mina, kes ma ei taha, et mu laps end suhkrut täis puugib, pean täiskasvanud inimestele selgitama, miks laps ei peaks rohkem kooki / kommi / küpsist sööma. Oodatud reaktsioonile vastupidiselt vaatavad nad sellele viltu ning minu “ei” ei tähenda mitte midagi, kui ma selle eest ekstra ei võitle. Aga mismoodi sellises olukorras käituda? Pakin lapsed autosse ja sõidan koju? Sest näiteks kui ma Kauriga poes käin ja talle selgitan, et ta võib ÜHE magusa asja valida, siis ta mitte kunagi ei vaidle, jaura, kauple ega jonni – ta mõistab. Valib oma maiustuse hoolikalt, otsustab teadlikult ühe asja kasuks, loobub teistest ja probleemi pole. Aga kui on kamp täiskasvanuid, kes teineteise võidu talle kooki ette kühveldavad, siis loomulikult ta võtab selle kõik vastu, sest ta on laps. Paraku kui tal peale koogi-orgiat õhtul voodis kõht valutab, pole peale minu ega Rene kedagi, kes oma silmaga näeks, mis põhjusel mõõdukus sel teemal vajalik on.

Ühesõnaga, olles natuke teemast kõrvale kaldunud, siis vastus pealkirjas toodud küsimusele on see, et inimesed, kes beebiga midagi peale ei oska hakata, kukuvad teda hoogsalt väntsutama, hüpitama, kõdistama ja magusaga tema poolehoidu võitma. Kes tunneb end väikese lapse juuresolekul enesekindlalt, see suudab teda rahulikult hoida, vaadata tema sügavatesse silmadesse ja ilma ebavajaliku akrobaatikata temaga jutustada, koguni teda kuulata. Selliseid inimesi ei ole liiga palju. Enamus selle kuulamise osani ei jõua ja laps ongi lihtsalt vait, sest lärmi tema ümber on niivõrd palju. Lilian on sellele viimasele hea näide – kui palju olen ma kuulnud, et “appi, ta on nii vaikne, ta ei tee ju üldse häält”, aga teate – appi, kui palju ta jutustab, kui talle selleks ruumi jäetakse.

Minu kogemuse põhjal nooremad inimesed sellist krabavat ja solgutavat agressiivsust eriti ei harrasta. Nemad saavad justkui aru, et igas vanuses inimene on inimene ja “talle ei pruugi meeldida, kui mina, võõras inimene, ta sülle kahman, sahmaka kõdiga kostitan ja siis krampis beebi ühku loobin.” Või siis nad lihtsalt pelgavad seda väikest inimest ära lõhkuda, mis on ka väga tõenäoline variant. Igal juhul jäetakse lapsele ruumi ise otsustada, kas ta tunneb antud inimese vastu huvi või mitte. Mind hullult häirib see suhtumine, et väike laps on aksessuaar, kes peabki kõigi inimestega leppima ja seda pool minutit peale esmakohtumist. Tähelepanekud elust enesest näitavad, et vähemasti meie lapsed võõrastavad kõige vähem just neid inimesi, kes lähenevad neile teatava ettevaatlikusega, ei taidle, ei rabele, ei kraba neid ema/isa sülest. Käituvad nii, et beebil on aega olukorra ning uue näoga harjuda. Ma pean sellistest inimestest väga lugu, kes suudavad beebit kohelda kui täisväärtuslikku inimest ning austada tema isiklikku ruumi.

Lõpetuseks võib öelda, et ma olen sellel postitusel mitmes kohas nurki maha võtnud, et see liiga käre poleks, aga fakt on, et mind ajavad kõik sellised teemad väga põlema. Just sellepärast, et ma olen juba alates Kauri sünnist nii palju kordi pidanud õigustama oma põhjendatud ja argumenteeritud valikuid. Iga ema oskan enda ümber nimetada inimesi, kelle jaoks mingisse teemasse süvenemine võrdub sellega, et ta olen fanaatik ja kanaema. Aga ma tõesti ei taha pea ees ja klapid silmadel läheneda ühelegi teemale, mis puudutab mu laste heaolu, lihtsalt sellepärast, et “vanasti oli nii” või sellepärast, et kellegi teise jaoks on mitte süvenemine mugavam.

Kusjuures kõikidel ülaltoodud ja veel paljudel teistel (et mitte öelda üleüldse kõikidel, aga kindlasti enamikel) teemadel näevad arutelud nende asjade üle välja sellised, et mina selgitan ja põhjendan, miks üks või teine asi on hea või halb, sest ma tõesti uurin tähtsate teemade kohta, enne kui arvamuse kujundan, ning vastaspool rohkem või vähem piltlikult öeldes irvitab mulle näkku, maigutab mokaotsast võidurõõmsalt “kanaema” ja sõidab oma tõega minu omast lihtsalt üle. Need inimesed on väsitavad, neil puuduvad enamasti reaalsed argumendid, ent ometi on nad otsast otsani elukogemust, tõde ja tarkust täis. Neid pole meie pisikese pere ümber liiga palju, aga piisavalt, et ma iga mõne aja tagant oma pead pean vaevama, et kuidas eelmainitud vaidlustes ja olukordades toime tulla, ilma suhteid rikkumata. Kuidas oma laste PÄRIS (mitte ainult näilise, suu kooki täis ja nägu sellest naerul) heaolu eest seista.

Fakt on, et meie lastel on kaks vanemat, kelle vahel kõik kasvatuslikud ja muud arutelud peaksid käima ja kellelegi teisele ei ole me kohustatud end põhjendama. Kellegi teise tungivale arvamuseavaldusele pole selles asjas kohta. Ometi tuleb ette olukordi, kus ma pean paluma, et mu beebit kutsutaks tema enda nimega, mitte nimega, mis kellegi teise meelest talle paremini sobiks, või paluma, et lapsele, kes pole sooja toitu söönud, ei antaks rohkem magusat või kuulama paanilist sajatust peale seda, kui olen palunud lapsele külakostiks midagi muud kui maiustusi tuua või rahustama näost kaamet mahlapakkujat, et vesi on lapse jaoks ausõna hästi-hästi okei jook. Või selgitama, et beebi söögilaud on soola-suhkru-jamavaba ja et tegu pole minu kadedusega, vaid nii ON talle vajalik. Või et ta päriselt tahabki eeskätt oma pereliikmete lähedust, mitte iga inimese oma, kes beebi sussutamise-kussutamise vastu huvi ilmutab. Neid näiteid on ainuüksi meil aastatega kümneid ja kümneid kogunenud. Niisiis, rohkem empaatiat ja taktitunnet, on minu lühike soovitus kõigile, kes puutuvad kokku beebide ja lastega, kes pole nende enda isiklikud beebid ja lapsed.

30 Comments

  1. Ma arvan, et on nii palju asju, mille peale vanemad inimesed lihtsalt ei mõtle. Noh, näiteks see magus – minu vanavanemate ajal oli magus värk lihtsalt nii…haruldane (?), et praegu ei ole vist ainastki korda ka kui komm vms laual ei oleks. Asi see siis lapsele komm pihku anda, sest nende arvates saab laps seda niigi vähe. Arusaama, et suhkur on tänapäeval pea KÕIGES, on nende jaoks uskumatu fakt.

    Rääkimata muidugi sellest, et mis see väike tükk lapsele teeb. Aga kui seda väikest tükki annab iga vanaema ja vanaisa ning onu ja tädi, paar korda õhtu jooksul, mitu korda nädalas, siis enam ei ole väike tükk. Iseenda aeg-ajalise suhkrusõltuvuse üle juureldes mõtlen, et MINA olen täiskasvanu, kes saab aru, et tal on probleem (st mul peaks olema ka tahtejõudu kriips tõmmata) ja otsib lahendusi, aga laps ei saa sellest aru. Vähemalt mina arvan, et kuigi lapsed on targad ja ägedad tegelased, siis täiskasvanulikku tarkust ja arusaamist neilt kogu aeg oodata, sh selle osas kuidas tervislikult süüa, nüüd küll ei maksa.

    Teine asi on need kõdistamised ja meelelahutuslikud mängud. Tunnistan, et olen paar korda isegi selle vea teinud, et tahaks last kuidagi lõbustada, sest mida sa veel beebiga teed, eriti kui sellesama beebi pärast külla läksid. Muidugi üsna kiirelt tuli ka tõdemus, et üldiselt on sel beebil minust ükskõik ja tema jaoks olen ma niisama kah huvitav ning ma ei pea talle trikke ja tralli tegema. Vanemad lapsed näitavad ju ka juba ise huvi üles, kas nad sinuga tahavad tegemist teha või ei.

    Kehaline autonoomia, mida aeg-ajalt välismaistes laste- ja pereblogides näha on, on see kummaline asi, mis vist Eestisse *veel* pole jõudnud. Vähemalt mina ei ole väga palju märganud, et oleks kirjutatud sellest, et näiteks kui laps ei taha mõne inimesega suhelda, talle kalli-kalli teha või tema lähedal olla – isegi kui tegu on näiteks vanavanemaga -, siis seda ka julgustatakse mitte tegema. Pigem on vist senimaani olnud suund, et see näitab lapse kasvatamatust (?) et ta ei taha vanema inimesega suhelda ja tema suhtluskatseid vastu võtta? Igatahes saab olema huvitav näha, kui selline kasvatus laiemalt levinumaks saab, sest Eestis teadupärast on ju “traditsioonid” tugevad ja see “mina tean paremini, sest olen sinust vanem” on just sedasorti traditsiooniline vaatenurk.


    1. Ma olen absoluutselt nõus, et vanemad (ma mõtlen ikka täitsa vanad inimesed) on oma veendumustega juba kaua elanud ja ma mõistan, et neid uute tõekspidamiste usku enam naljalt ei pööra. Ega ma üritagi. Austan vanu inimesi ja nende tarkusi väga, lihtsalt kui üldiselt on tegu halli alaga, kus meie erinevad arusaamad võivad vabalt koos eksisteerida ja vastastikku huvitavad tunduda, siis on ka küsimusi, kus ma ei soovi, et minu arvamusest lihtsalt sellepärast üle jalutatakse, et ma juhtumisi veel noor (ja seega elukogenematu) olen. Ja kui ma üritan kogu hingest igaühele arusaadavalt selgitada, miks ma midagi teen või ei tee, õigeks pean või ei pea, siis tundub eriti ränk, kui see kedagi lihtsalt täiesti külmaks jätab. See on mu mõte. Sedagi, et vanasti magusat polnud ja oma lastele, nii palju kui oleks tahtnud, polnudki lihtsalt võimalik pakkuda, see oli defitsiit ja haruldus. Ma täiesti mõistan seda. Aga paraku pole seegi piisav argument, et ma üheksakuusele kartulisalatit või tordikreemi annaksin. ÕNNEKS on meie ümber üldiselt arusaajad inimesed, lihtsalt mõne väga kangekaelse erandiga 😀

      Ja ega see beebi meele lahutamine sõna otseses mõttes ka pole halb asi. Lihtsalt kärts-mürts peale lennata, tundmata huvi, kuidas oleks õige sellele lapsele läheneda või kas esialgu võiks tal hoopis natuke eemalt uut inimest jälgida lasta jne. Agressiivsus on kõhe nii ema kui beebi jaoks 😀 Alati on lahe, kui lapsest mööda ei vaadata ja talle rõõmu üritatakse valmistada, lihtsalt vahendeid selleks saab valida vastavalt sellele, kui tuttav kõnealuse lapsega ollakse. Nii nagu iga inimene on erinev, on ka iga beebi erinev, sest üllatus – ta ongi ju ka inimene.

      Minu jaoks on keeruline mõista isegi seda, miks mõned vanemad oma beebile kõrvaauke teevad. Kehalisest autonoomiast rääkides. Et kuni ta enda eest seista ei suuda, on ta vanemate aksessuaar, mille külge kulinaid riputada? Ma olen selle põhjenduseks kuulnud, et beebina on mõistlik need ära teha, sest siis on krõmpskont kõrvas hästi pehme ja laps ei tunne valu. Samas ma olen 200% kindel, et iseteadlik noor neiu, kes juba oskab kõrvaauke tahta, kannatab need kaks klõpsu jumala vabalt ära ja mingit hullu valu sellega üldse ei kaasnegi…

  2. Laste sülle/kaissu krabamine without consent on tegelikult hästi palju laiem (integriteedi)teema ja millal me hakkame inimesele õpetama tema õigust tema oma kehale? Kas alles siis, kui ta oskab juba närviliselt ema selja taha peitu pugeda või võiks see elementaarne inimõigus inimesel juba sündides olemas olla?

    Ma arvan, et sellised sülle krabavad viinahaisused onud ongi põhjus, miks lapsed ei ole (räigemat väljendit teadlikult vältides) kommionude eest kaitstud ega saa aru, millal on õige aeg emmele kurta, et keegi onu tegi midagi, mis oli inappropriate. Sest lapsi sunnitakse maast madalast mingite imelike ebaturvaliste täiskasvanute sülle ja neid hüvastijätuks kallistama ja…jep, ma lähen ka põlema. Hea teema, vajalik teema. Tubli ema!

    1. Ilmselt kui me satuksime sagedamini sellistele koosviibimistele, kus poolvõõrad meie lapsi sülle tahaksid võtta, oleksin osanud sellele teemale ka rohkem süvitsi mõelda. Aga et meil selliseid situatsioone on tõesti minimaalselt, siis need vähesed korrad ma lihtsalt olengi hämmingus. Iga kord uuesti. Et mismõttes. On jah võib-olla kaugelt sugulane isegi, aga lapse jaoks võhivõõras inimene ja järgmine kord kui teda uuesti näeb, on jälle võõras inimene, sest aeg seal vahel on nii pikk ja laps väike. Aga vanad ajad, vanad kombed, kuidagi nii vist. Igal juhul olen sama meelt, et keda oma isiklikku tsooni lubada ja keda mitte, peaks nii võimalikult elu algusest peale igaühe enda valik olema kui vähegi võimalik.

  3. Mul on küll alles nii beebi kodus, aga ma pole näiteks siiani suutnud kedagi omale külla lasta hirmus, et külalised tahavad äkki last sülle võtta. Mul on nii suur error selles suhtes. Tahaks teda ainult endale hoida ja mitte võõraste süledega traumeerida. Nüüd tulebki jaanipäev aka meie mõistes sugulaste kokkutulek ja ma vist seon lapse enda külge kinni, et kellelgi ei tekiks ahvatlust näppida.

    1. Ma mõistan seda tunnet – olen seda ise tundnud ja taolist asja mitmetelt teistelt värsketelt emadelt kuulnud. Mitte ainult beebigrupist, vaid oma sõbrannadeltki. See ongi hästi isiklik asi ja igaühel käib see lahtilaskmine täiesti omas tempos. Mõne jaoks on täitsa suva tunne oma vastsündinut igasse sülle anda ja see on ka okei, aga justnimelt seni, kuni ema ja laps end sealjuures hästi tunnevad. Mõne teise jaoks ei ole see pikka aega või mitte kunagi päris okei. Ma väga loodan, et su sugulastel ja tuttavatel on taipu sulle aega ja ruumi anda. Kõige hullem on hakata kellegi “kanaemadust” poolvägisi välja juurima, kasvõi neid emotsioone kanaemaduseks nimetades.

  4. Ma elan vist mingi paralleeluniversumis, aga keegi pole mu lapsi agressiivselt näppima tulnud. Küll aga kui keegi tuleb, siis on mõlemad eriti õnnelikud 😀 Titest saati meeldinud see kõdistamine ja loopimine ja tutiplutitamine.

    1. Ma usun, et seda võib küll tõesti täitsa vabalt väita, et sa eladki paralleeluniversumis 😀 Mitte just keskmise eestlase musternäide. Aga selle agressiivsuse all ma ei peagi nagu mingit vihast jne asja, vaid just nimelt, et tihtipeale ei jäeta beebile ruumi uue näoga natuke kohaneda – lennatakse lihtsalt peale. Me oleme Renega ise ka võõras seltskonnas mõlemad pigem sellised tagasihoidlikud inimesed ja seepärast on täitsa loogiline, et ka meie lapsed umbes taolised on. Kindlasti mängib suurt rolli ka see, kui palju laps erinevate inimeste seltskonnas viibib ja meie seltsielu sinu omaga kindlasti võrrelda ei anna. Sul käib nädalas mitu korda kodus võõraid inimesi (pildistamas) jne, et sealt ka kindlasti see erinevus. Selle peale, tean, ütleksid targemad inimesed, et aga siis tuleb lapsega rohkem seltskonnas käia jne. Kõik väga ilus ja tore mõte, ainult et mul puhtfüüsiliselt pole selleks aega, et regulaarselt nö rahva seas olla 😀

  5. Huh… Sa kirjutad: “Selle peale, tean, ütleksid targemad inimesed, et aga siis tuleb lapsega rohkem seltskonnas käia jne. Kõik väga ilus ja tore mõte, ainult et mul puhtfüüsiliselt pole selleks aega, et regulaarselt nö rahva seas olla”, aga mina mõtlen hoopis, et isegi KUI Sul oleks aega ja KUI Sa päriselt tahaksid seda teha (ma mõtlen, et kirjutad, et te Renega mõlemad võõras seltskonnas pigem tagasihoidlikud ja sellest eeldan, et pidev suure rahva sees olemine ei olegi teile mingi eesmärk, mille poole jubedalt püüelda), siis ei pruugiks see tähendada, et lapsed kohe hõissa võõrastega olla tahavad. Kui inimene nt on introvert, siis ta on introvert ja tema hoidmine suures rahvamassis ei muuda seda, vaid tekitab talle ebamugavust. Nagu Sa isegi rõhutad, et laps on ka inimene ja täpselt nagu täiskasvanud on erinevad, on seda ka lapsed ja seda tuleb austada ja tolereerida. Ja minu meelest on inimlik anda lapsele aega, et uue olukorra ja inimesega kohaneda. Eh ja üldse on imelik, et tittedelt oodatakse seltskonnas mingit ülevoolavat rõõmu ja kihistamist, aga kui saavad nii kolmeseks, siis eeldatakse, et laps peab kõigi käskude-keeldude peale põhimõtteliselt rividrilli tegema ja kindla peale käituma nagu erakordselt viisakas ja vaoshoitud inimene…

    Ma olen üldse Sinu postitusega hästi hästi nõus – nt hoomamatu magusa söötmine lastele on minu meelest täiesti selline “odav kuulsus”, et ma jubedalt tahaks olla hea tädi, aga ma päriselt ei viitsi selle lapsega siin jännata, et uurida, mis inimene ta siin selline üldse on ja mis talle nt teha meeldib ja temaga koos päriselt toimetada. Et noh, kommiga saaks nagu ruttu selle asja kaelast ära.

    1. Sellega olen täiesti nõus, et mingis võõras seltskonnas ma kindlasti – isegi mitte lapse sotsiaalsete oskuste arendamise nimel – alatasa viibida ei suudaks. Aga isegi täiesti elementaarne seltsielu on meil tõusude ja mõõnadega juba viimased mitu aastat üsna konkreetselt tagaplaanil olnud. Ehk et need ei peaks olema minu jaoks võõrad inimesed, aga kui laps enda ümber pidevalt erinevaid inimesi näeks, oleks võõrad näod tema jaoks kindlasti märksa rohkem no big deal kui praegu. Aga tõesti, selline tunne, et hea kui ööpäevas magada jõuab natuke ja kõik muu on juba puhas boonus. Samas ma leian, et sellest pole midagi hullu ka tegelikult, sest Kaur oli ka kolm aastat minuga kodus, enne kui lasteaeda läks, millest võiks igasugu asju järeldada, näiteks et ta on harjunud väheste inimestega jne. Tõde on see, et ta on lasteaias imehästi kohanenud, ta julgeb täiesti vabalt inimestega suhelda ega poe häbelikult minu selja taha ega midagi. Niisiis tegelikult pika jutu kokkuvõtteka ma leian, et mingit probleemi polegi. Lihtsalt sellepärast ei pea me päris kindlasti endale mingit sunduslikku seltsielu organiseerima hakkama, et beebi aeg-ajalt kaugemate sugulastega kohtudes nendega (võib-olla) kohe semutsema oleks nõus.

      Odava kuulsuse võrdlus on igati on point. Lapsele on siiras tähelepanu jagamine ning temaga koos mängimine vms kindlasti suurem rõõm kui mistahes magus suutäis.

      1. Nii hea teema, et tahaks kohe veel kaasa leelotada 🙂 Ma olen lugenud sellist raamatut nagu “Väikelapse sotsiaalsus” ja seal tuuakse välja teadusuuringute tulemusi, mille kohaselt lapsel ongi esimestel eluaastatel (3) tarvis eelkõige turvalist suhet oma vanemaga. Sotsiaalsed oskused (mida tihtipeale arvatakse, et tulevad lasteaiast või kindlasti kuskilt suurest rühmast) saavad alguse kodust – kuidas suhtub vanem lapsesse, kuidas suhtub üks vanem teisse, kuidas suhtleb ema poemüüjaga jne. Ja kui lapsel on tekkinud oma esmase hooldajaga turvaline kiindumussuhe, siis on tõenäoline, et ta kohanebki uutes olukordades paremini, sest tal on usaldus oma hooldaja ja maailma vastu – “ema tuleb mulle järele”. Seega minu peas on see igati loogiline, et Kauril lasteaiatee nõnda hästi sujub.

        Minu esimene poeg muuseas oli täpselt selline, kes võõrastes kohtades võõramate inimestega passis ainult täiesti tuima näoga. Ikka tuugalt pani täiskasvanuid piinlikkusse olukorda, sest ei hakanud absoluutselt kõdistamise/hüpitamise peale naerma. Ta ei hakanud nutma ka, lihtsalt mitte mingit reaktsiooni ega huvi üldse sellise asja vastu ei ilmutanud. Ilmselt oli krampis ja mõtles omaette, et palun lõpetage ära. Praeguseks on 3+ rõõmus ja tragi ja seltsiv laps, kes ka sügisel lasteaiateed alustab. Ma loodan, et ma enda sõnu sööma ei pea, aga ma praegu usun küll, et tal mingeid kohanemisraskuseid ei tule.

        1. Oi ma olen Sinuga täiesti nõus, et esimestel eluaastatel on lapsel vaja peamiselt ema – nii maailma avastamise kaaslaseks kui mängupartneriks. Ma olen, küll mitte raamatuid, aga internetist palju lugenud sel teemal ning kõike seda ühte ja sama mõtet võtab mu peas kokku ühe lastepsühholoogi jutt umbes stiilis, et kolmeaastane vanemapuhkus Eestis ei ole juhuslikult just nii pikk nagu ta on – sellel on lapse arengut silmas pidav kaalutletud põhjus -, aga et riik seda nii kaua kinni ei jõua maksta, on hoopis teine teema. Ehk et kuigi inimesed materiaalsetel põhjustel lähtuvad lapsega kodus olemisel sellest pooleteisest aastast, mil riik neile emapalka maksab, siis lapse vajadusi arvesse võttes on pooleteiseaastane titeke lasteaia-eluks veel liiga väike. Ma siiralt siiralt usun seda ja siin ei kõnele ainult mu sisemine kanaema, vaid isiklik kogemus ja loetu-kuuldu kõik kokku. No ja nüüd kui Sa omalt poolt selle raamatu najal veel kinnitust lisad, siis on Kauri lasteaialembus ja null probleemi sellega harjumisel tõesti imelihtsasti selgitatav. Muidugi võivad lasteaiaga leppimise puhul rolli mängida veel mingid tegurid, miks ka kolmene lasteaias käima hakata ei taha – meil peaaegu nii läkski, ehk et rühmas oli alguses üks agressiivne laps -, aga laias laastus olen absoluutselt nõus ja ühtlasi hästi rahulolev, et mul oli võimalik Kauriga just nii kaua kodus olla kui ma olin. Loodan, et Liliani saadab sama saatus 🙂

  6. Oh jah. Nii on küll 🙁

    Mind nii segab, kui lapsel ilmselgelt paha olla (sai haiget, väsinud, jonnine) ja on oma ema-isa süles peidus rahva eest. Siis tullakse näppima ja viu-viutama – ära nuta, kas sa olen väsinud, sul igav jne jne. Siis ma aina eemaldun ja eemaldun laps süles kaugemale, et ilma sõnadeta selgeks teha, back off. Aga ei saada aru… Kui ütlen, et pole vaja kiusata praegu, las ta olla, siis on inimestel selline nägu ees nagu ma oleksin neid solvanud. Aga lapse isiklikku ruumi tungida haavataval hetkel on täiesti okei? Osade inimeste probleem ongi, et laps pole nende silmis täisväärtuslik inimhing.

    1. Oi, vot selline asi muudab mind ka eriti sisisevaks, kui keegi näiteks üleväsinud ja jorisevat last torkima tuleb, vahet pole kas “mis sa nüüd jonnid” jutuga või niisama torkima ja “tuju paremaks tegema”. See on jälle see moment, et kui sul endal on paha tuju, oled väsinud või mis tahes ja tahad omaette olla, siis sa ju eeldad, et sinu soovi austatakse. Aga lapsele need õigused millegipärast ei laiene – miks?

  7. Kuna mu lapsel on esivanemad, kelle jaoks on näiteks ok beebit raputada, ikka tugevalt, siis saan aru millest sa räägid. Mõistlik jutt ega argumendid ei loe, nemad on ju ikkagi oma lapsed täiskasvanuteks kasvatanud ning seetõttu spetsialistid. Ja ilmselgelt meditsiin ja teadus vahepeal arenenud pole ning seisukohad kohe kindlasti samad kui 50 aastat tagasi.

    Kuna mu lapsel on diagnoositud paar allergiat, siis sel teemal on “spetsialistid” mind päris kettasse ajanud. Ütlen mina, et ära lapsele seda anna, see ajab tal kõhu valutama, siis vaadatakse mulle sügavalt silma ja otsitakse suurem lusikas. Mulle on lausa otse näkku öeldud, et lapse allergiad on minu enda väljamõeldis, kuna ma ei taha, et toredad inimesed lapsele maitsvaid asju pakuvad… Ainus lahendus, milleni oleme jõudnud, on see, et teatud inimestega laps ilma järelevalveta ei jää. Kui teoreetiliselt adekvaatne täiskasvanu sihilikult tahab, et lapsel oleks kõhuvalu või tugev nahalööve, siis ilmselgelt lapsega omapäi teda ei jäta.

    1. Ma ütlen täitsa ausalt, et kui mingi raputamine või allergikule allergeeni söötmine korra toimuks, siis minu lapsed selliste vanavanemate (või ükskõik kelle) juures minu sülest ei lahkuks. Täiesti päriselt, sest APPI. Muidugi on nii, et nemad on elanud mingite oma teadmistega ja siis ikka hoiad kinni sellest, mis tuttav ja turvaline on, isegi kui need on iganenud teadmised. Aga konkreetselt lapse tervisega mingit pulli ja jonni ajama hakata on ikka sulaselge liig. Mul on väga kahju kuulda, et selliste asjadega tegelema pead.

      1. Meil on ka kahju. Eriti kuna nii sisse juurdunud “teadmisi” juba ümber ei lükka. Ja ongi nii, et teatud inimestega me last omavahele ei jäta. Ja teatud sugulaste jaoks olengi mina “see vastik ema, kellele ei kõlba last meiega jätta”. Ei kõlba jah. Lapse elu ja tervis on olulisemad.

        Teine teema mis ka mind seltskondades häirib, on laste nagu laadatolade kasutamine. Lükatakse aga laps suvalisel ajal keset tuba, nügitakse veel näpuga ja teatatakse, et “Noh, laula nüüd! No miks sa ometi ei laula… Oskad ju küll. Mis sul täna viga on, et ei laula? Noh… Laula nüüd!” jne. No kuram. Täiskasvanu võib valida endale seltskonda, tutvusringkonda ja jututeemasid. Miks ei peaks laps sama saama? Kui poolvõõras tädi/onu kiljudes lapse ette hüppab ja nõuab, et see enda täisnime ütleks siis minu meelest on näiteks 3-aastase puhul üsna adekvaatne reaktsioon olla vait või hoida vanemate lähedale. Kui keegi mulle niimoodi valjuhäälselt näkku hüppab siis arvan, et mina samuti pigem tõmbuks eemale.

        1. See ongi kõige hullem, et kuitahes ära oma seisukoht põhjendada – see ei loe alati. Mõnikord ei mängi see vähimatki rolli, kui teine pool keeldub uut infot vastu võtmast. Nii lihtsalt on. Ja siis tõesti peabki lihtsalt mõne inimese suhtes võtma vastu otsuse, et vot sellel inimesel käime koos külas, aga lapsega üksi ei jäta ja punkt.

          Ma vist hakkangi praktiseerima seda, et kui keegi mu laste mingi reaktsiooni üle imestab, mis olukorda arvesse võttes ja keda tahes teist sellesse olukorda mõeldes pole tegelikult kummaline reaktsioon, siis küsingi, et “aga kuidas sina käituksid, kui keegi sulle nii teeks?” Ajudega inimene saab selle koha peal ise aru, kus loogikaviga sisse tuli.

  8. Absoluutselt kõik mõtted oled kirja pannud, mis mind juba praegu painavad – enne lapse sündi! Ma näen õudusunenägusid (ilma naljata!) sellest, kuidas ma pean sõdima, võitlema ja sõnelema vanema generatsiooniga oma õiguse eest. Ja ma pole oma hirme õhust välja mõelnud, vaid näen perekonna teiste võsukeste pealt, kui pekkis asjad on… Vanemate sõna käib nagu tuul läbi vanavanemate kõrvade. Laps keeldub hommikusöögist? “Let me fix that – how about jäätis hommikusöögiks?” Kes vanavanematest esimesena lapseni jõuab saab olla see “hea”, kes maiuse näppu lükkab enne kui lapsed silmadki veel lahti on voodis teinud. Mida iganes hing ihkab, seda söödetakse ette, mitte ei võeta mõistusega, et laps end nälga ei jäta ja talle pole vaja muud järelikult toppida kui ta parasjagu putru vms ei soovi. 3 x päevas jäätist – lebo! Igalt vanavanemalt üks – “aga ta ju sõi nii tublisti friikartuleid, nüüd jäätise aeg”. “Kuidas suvel siis jäätist ei sööda!?” Lihtsalt… tahaks metsa ära joosta selle kõige eest. Praegu jaanide eel olen ka juba stressis, pean seda tsirkust jälle mitu päeva nägema. Tuletan endale küll kogu aeg meelde, et pole minu lapsed, aga tulevikumõtted ajavad judinad peale.

    Oh ja rääkimata sellest, kuidas beebid ja üldse väiksemad elusolendid (koduloomad – kassid, koerad, närilised) on kõigi avalik vara, kellega vastavalt oma äranägemisele toimetada. Ka rase ja tema beebikõht on avalik vara, keda igaüks peab saama näppida ja juhendada ja survestada ja suunata! Sest ilmselgelt kui ma varem olen eluga päris ilusti hakkama saanud, siis nüüd järsku olen kõik oma põhimõtted minetanud ja jooksen alasti ringi, püüdes oma kõhtu külmetada ning soovin, et iga mööduja seda näpiks. Õnneks on seda kõhu näppimist vaid paaril korral juhtunud puhtalt seepärast, et ma ei osanud seda antud inimestest oodata. Muidu käiakse uurimas ja vihjamas, et kas liigutab, kas teeb midagi… a’la noh, kas tohin käed külge ajada!? Ütlen alati viisakalt, et magab.

    Oeh, nii palju oleks kirjutada, aga ma lähen liiga leili selle kõige peale praegu. Loen teisi kommentaare ka ja vähemalt saan aru, et see pole ainult meil siin probleem, vaid üleüldine suhtumine vanematel inimestel noortesse on ko-hu-tav.

    1. Mis söögisse puutub, siis ma olen ikka üsna resoluutne, ses suhtes, et magusat lihtsalt ei luba anda, kui Kaur pole korralikku toitu söönud, ja olen valmis selle nimel ka tüdimuseni end kordama. See on tõesti nii common sense, et ainult magusa tarbimine ei ole okei, et mul on kummaline seda pidevalt rääkida. Et see ongi reaalne teema, millest paljud inimesed aru ei saa. Aga üldiselt toidu teemal vaidlemine ja oma sõna maksma panemine pole eriti erakordne asi – ma teen seda pool-automaatselt. Küll aga igasugused “ah, las laps teeb” sorti minu kui lapsevanema keeldudest või käskudest üle jalutamine on mõnikord piisavalt kummaline, et ma jään nagu kohmetult “WTF” mõtlema ning alles hiljem saan aru, et polnud väga okei olukord. Aga siis on enamasti juba hilja reageerida. Kusjuures kõige selle teema juures ongi üheks põhjuseks võib-olla see, et kuna näiteks maiustusi antakse enamasti heasoovlikult – soovides last rõõmustada -, siis tundubki tobe lambist keelama või magusa asja vajalikkust vaidlustama hakata. Ise sisimas põled täiega, laps vitsutab magusat ja inimene, kes talle seda magusat andis, paneb kõrva taha, et “ahah, nii on okei teha” ja tuleb järgmine kord jälle oma kommikotiga.

  9. Ahh, kui hea postitust, ahh, kui olulistel teemadel! Täitsa tutika emana kirjutasin sellest kunagi niimoodi: http://perejakodu.ohtuleht.ee/742935/minu-beebi-pole-koigi-kaisuloom.

    Minu jaoks oli alguses väga keeruline just see enesekehtestamise pool. Mul polnud nagu endalgi päris selget arusaama, mismoodi see kõik olema peaks… Et kas see ongi ok, kui last nagu vorstijuppi käest kätte antakse? Kas nii see käibki? Või kust need kogenud emad ja vanaemad selle peale tulevad, et paarikuust imikut on normaalne sedamoodi solgutada!? Oeh, mind ajab see endiselt nii kurjaks. Aga iga kogemusega õppisin ja tegin rohkem suud lahti. Mõneti oli keeruline inimestele justkui pettumust valmistada – kõik olid ju uuest beebist nii vaimustatud ja tahtsid natu-natukenegi tema aupaistes särada. Ja siis olin mina see party pooper, kes tõmbas igasugu väntsutamisele kriipsu peale. Aga nii oli ja on õige. Beebi ei saa end ise sellistes olukordades kaitsta, sestap tuleb vanemail vähe asjalikum olla.
    Täna, kui mul enam nii väikest beebit ei ole, mõistan ma muidugi neid naisi ja emasid paremini. Beebi ongi ilmaime. Ja naistele, kel endal ei ole võimalik igapäevaselt beebilõhna sisse hingata või tema siidiseid käekesi peos hoida, on see haruldus. Harv võimalus nii lähedalt sellest kõigest osa saada. Muidugi võiks olla loomulik, et beebi heaolu on numero uno ja alles sellele järgnevad tädikeste instinktid.

    Oma seisukohtade põhjendamine ja selgitustöö tegemine on ka minu jaoks peavalu. On inimesi, kes peavad lugu mu põhimõtetest. Nt magusa mitte söömisega oleme toime tulnud, Poisike saab septembris kaheseks ja seni on ta kommidest-jätsidest-kookidest prii. Õnneks on ta ka ise koostööaldis olnud. Kui peolaual on mitu uhket torti, siis suunan teda lihtsalt leebelt puuvilju sööma ja seni on see toiminud. Usun, et see toimibki kuni ta “maitse suhu saab”. Selles valdkonnas olen pea alati saanud ka lähikondlastelt tuge. Samas, nt kõne arengu teema, mis meil on olnud küllaltki aktuaalne. Olen ise seda põhjalikult uurinud, suhelnud mitmete logopeedidega, kes on ka Poisikese nö üle vaadanud, kuid ikka leidub mõni suur ekspert, kes pressib oma väga “läbimõeldud” ja “põhjendatud” seisukohti mulle peale. Vot see ajab tigedaks. Ja paraku mul pole alati (peaaegu et mitte kunagi) seda külma närvi, et inimestele peensusteni asju selgitada. Teab, kas sel muidugi ka üldse mingit mõtet oleks… Lihtsalt selline õõnestamine teeb õnnetuks. Et ma ju tean, ma uurin, ma loen, ma püüan, aga ikka seatakse minu toimetulek vanemana kahtluse alla. Aga võib-olla see ongi selline normaalne kadalipp, mis läbida tuleb!? Et seletad ja korrutad kuni jutt peaajudesse kulub ja millalgi saabub ka õnnis rahuaeg?

    1. Lugesin su lingitud postitust ja su kommentaari ja need mõlemad olid nii head! Natuke teise nurga alt kui see, mis ma ise kirjutasin. Näiteks see, et värske ema oma esimese lapsega ju tegelikult ise ka alles õpib kõike. Eks see paistab siin-seal välja ka ja siis osad inimesed seda enam nö astuvad pähe, kohe kui seda ebakindlust haistavad. Eriti kui nende inimestega satud kokku mitteneutraalsel pinnal, vaid näiteks lähed neile külla ja siis ei hakka ju teiste inimeste kodus mingit tolmu üles keerutama.

      Teine mõte, mille peale ma ise ei tulnud, oli see, et tõesti – ega neid tillukesi beebisid niimoodi väga vabalt igal pool laiali ei vedele, et TÕESTI ongi ju natuke haruldane, eriti kuna nad on sellised täitsa pisikesed ikkagi üürikest aega. Siis ongi elevus suur ja tahaks kohe “isu täis” sussutada-kussutada-nunnutada. Selles mõttes arusaadav. Aga see teiste vaatenurk jätab mind kui ema ikkagi võrdlemisi külmaks, kui teisel kaalukausil on mu lapse rahu ja heaolu.

      Toidu teemal on minu kogemus täpselt sama, et kookidest ja muust magusast eemale suunamine toimibki tõrgeteta täpselt seni, kuni laps on maitse suhu saanud, punkt Ja üleüldse ma nõustun ka sellega, et minu meelest oleks põhjust sekkuda siis, kui emal-isal silmnähtavalt mingitest olulistest teemadest kama kaks on ja tekib tunne, et peaks lapse heaolu eest seisma. Et temast ei hoolita. Minu postitusest ja siia kirjutatud kommentaaridest aga selgub, et KUITAHES häid ja õigeid valikuid keegi teeb, on alati inimesi, kes neid valeks peab ja need parimad valikud millegi vähesema vastu eelistaks vahetada…

  10. Mul juhtus hiljaaegu üks naljakas lugu selle kommi andmisega oma sõbranna juures. Mul on poiss 2,5-aastane ja siiani me pole talle elu sees kordagi kommi andnud, sest ega meil endal ka kodus kunagi komme pole. Kooki ja küpsist on saanud küll, aga mõtlesin et las ta oodatagi näiteks kolmeseks saamiseni, enne kui sinna kommimaailma pühendatud saab. Kogu ülejäänud elu ju aega kommi süüa. Läksime sõbrannale külla ja suht kohe kui lauda istusime, tõi sõbrants köögist pulgakommi ja enne kui ma midagi öeldagi jõudsin juba pakkus seda mu poisile. Mõtlesin, et imelik oleks nüüd kohe kõhuli viskudes lapse ja kommi poole hakata tormama ja ütlesin lihtsalt läbi hammaste, et “vabandust, aga ta meil veel kommi ei söö!” Poiss aga vaatas lihtsalt imestunud näoga tädi poole ja ei tahtnud kommi vastu võtta. Siis pani korra keeleotsa kommi vastu, tegi krimpsus nägu ja ütles “ei taha!” Hahahaa, mul oli tükk tegemist, et naeru tagasi hoida! Vot sulle odavat kuulsust! 🙂

    1. Kusjuures mina olen ka mõnes sarnases olukorras selle päästva hüppe ära jätnud ja lihtsalt vaadanud, kuidas laps pakutavale reageerib, ning lootnud parimat. Olen tähele pannud, et väga paljuski sõltub tema otsus maius vastu võtta või keelduda sellest, kui OMA too inimene on. Ja oi seda võidurõõmu, kui laps õige valiku on teinud selliste kohtade peal 😀 🙂 Paraku on meie suhtlusvõrgustik üsna väike, nii et kõik selles ringis lapsele juba tuttavad, mistõttu need head ajad, kui laps puhtalt tänu kergele võõrastamisele millelegi “ei” ütles, on pigem möödas. Nüüd ta kahmab suht igalt poolt kõik kokku, kuhu mina vahele ei jõua söösta 😀

  11. Kõdistamine ja muidu müramine vallandab väikelastel aju otsmikusagaras dopamiini laengu, mis teadupärast on ülioluline tähelepanu-, õppimis- ja keskendumisvõime arengu juures 😉

    1. Mängimine, müramine jne, selle käigus ka kõdistamine, on ju ikkagi pisut suuremate laste kui imikute teema?

      1. Miks nii? Müramine peab vastama lihtsalt lapse eale. Tõsi, pooleaastase beebiga ei hulla-mölla-kõdista-lõgista naerda nagu poolteist aastat vana lapsega. Aga kõhul puristamine jms on selles eas mu meelest ainult positiivne. PS! Kõige olulisem on laps. Kui möllamine tekitab negatiivseid reaktsioone – nt rahutu uni, siis on loomulik, et lapsele selline “tuti-pluti” ei sobi. Kui laps end hästi tunneb siis on see vast ainult positiivne 🙂 Räägin ikka juba keeravast-pööravast beebist, kes tahab juba maailma kogeda ja tunnetada.

        1. Jah, okei, see on tegelikult kuidagi instinktiivne tegevus küll – ma ise ka puristan oma beebi kõhule jne, aga oleks väga kummaline, kui seda teeks keegi teine, kes pole tema otsene pereliige, mis oligi selle postituse peamine mõte.

  12. Kas te, noored, olete mõelnud, et 20 aasta pärast olete te ise need iganenud vaadetega ja nõme vanem generatsioon? Halvustada vanaemasid-vanaisasid sellepärast, et nad tahavad lastelastele head (ja vanema generatsiooni mõttes ongi nt magus hea), selle asemel, et lihtsalt öelda ja selgitada, on ikka tase. Teil on suu peas, et asju selgitada. Või ei ole? Samal ajal siis loomulikult tuleb ka kurtmine, et vanavanemad ei taha üldse lapsi hoida ja appi kui pahad 😀 Ei, mina ei ole vanaema ise ja selles mõttes võite rahulikud olla. Ka ei ole mul tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes tahaks beebisid sülle rabada ja tutiplutitada. Ikka emmed ise kipuvad olema need, kes küsivad “kas saaksid ta natukeseks sülle võtta”. Ühesõnaga, tasuks meeles pidada, et need kiviaegsed inimesed oma teistsuguste teadmistega on kasulikud nii lapse arengule kui ka emale endale, kui on soov lapsehoidja järele.

    1. Sinu veidi hüsteerilises kommentaaris on siiski ka tükike tõde – kiindumussuhe vanavanematega on lapse arengus kindlasti väga oluline, pole kahtlustki. Ja vanavanemate nõuanded ning elukogemus on igal juhul väga väärtuslikud. Muidugi kui neid Universumi Tõena serveeritakse ja peale surutakse, siis ilmselt tekibki trots. Minu postituses polnud juttu konkreetselt vanavanematest, niisiis ma oletan, et reageerid postituse all olevatele kommentaaridele? Mina ise üritan võimalusel alati oma arvamuse välja öelda, mis on umbes 99% juhtudest, kus minu meelest keegi tegutseb vastupidiselt minu tõekspidamistele vms. Aga alati ei ole nii, et üks ütleb ja teine kohe kuulab. Ja siis ei ole veel alati nii, et kui see teine ei kuula, et siis sobiks asja kuidagi tõsisemal toonil korrata. No lihtsalt on selliseid olukordasid. Näiteks kui sa oled kellelgi külas ja seal siis see keegi teine ise või üldse keegi kolmas midagi valjusti arvama või tegema hakkab. Saad aru. Elu on harva täiesti must-valge ja igasugu olukordasid tuleb ette. Mina olen küll kogenud seda tunnet, et ma olen piltlikult öeldes nurka surutud ja minu arvamuse peal lüüakse rahumeeli tantsu. Ja kui just päris taktitundetu või tahumatu pole, siis oledki vait ja kannatad ära. Jne.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*