Mõnel mehel ei käi isaks saades peas mitte mingisugust klõpsu…

/ detsember 4, 2016/ 14 comments

Ma olen erinevatesse beebigruppidesse kuulunud Kauri sünnist saadik ja mitte kunagi pole ma üheski grupis arutatud asju siin lahanud. Kuni tänaseni. Sest on üks teema, mis ikka ja jälle neis samades gruppides, teiste emade hulgas, üles kerkib ning mille suhtes mulle vastikustunde saatel tunduma hakkab, et see ongi paljudes peredes nagu mingi…norm või?

Ma ei saa väita, et pole olemas värsket ema, kellel üldse aeg-ajalt juhe kokku ei jookse – äkki kuskil mõni selline imeloom eksisteerib, kust mina tean. Aga nemad on raudselt erand ja kõik meie, kes me veedame mingi osa oma päevadest sassis krunni ja kottis põlvedega dressides, oleme reegel. Kui selle endale kõrva taha panete, on nii mõnigi päev vähem enda piitsutamist. Üks masinatäis pesu pesema panna – jah, toppida riided pesumasinasse ja teha kaks klõpsu masina käivitamiseks, mida me nahaalselt nimetame pesu pesemiseks – on mõni päev kõik, millega oma saavutusvajadust täita jõuame. Sinna juurde kraanikausitäis nõusid ära pesta on teinekord kõige pesuehtsam saavutus. See ei rõõmusta meid, sest me keegi pole harjunud nii vähe panustama, aga nii on.

Ma kujutan täpselt ette, kuidas paljud inimesed ei saa üldse aru, et misasja selle beebiga nii palju kogu aeg tegeleda on. Annad süüa, kussutad natuke ja pistad kuskile külili – vsjo. Mul endalgi polnud enne Lili sündi enam meeles, et mida täpselt beebidega tehakse, kui nad parasjagu ei söö ega maga? Aga nüüd võin öelda nii palju, et ei, nad ei taha terve oma ärkveloleku aja hällis lebada ja lakke vahtida. Nad tahavad tähelepanu. Mõni päev natuke vähem ja mõni teine päev palju palju palju. Aga isegi kui ma veedan terve päeva eelpool mainitud krunni ja kottis dresside seltsis, õhtusööki ei vaarita ning isegi eneseületuslik pesumasina käivitamine vahele jääb, siis kõik see tähelepanu jagamine, pidev valmisolek ja lapse nutt – need väsitavad ka. Ja siis tuleb koju mees, lööb jalaga ukse lahti, nõuab õhtusööki (“sest mida sa siin ikka päev läbi teed, kui sa süüa ka ei tee”) ning seejärel kukub diivanile oma “tööga välja teenitud puhkust” naudisklema, lapsest suurt välja tegemata, sest ta on tööpäevast ikkagi super väsinud. Mõned kuud sellist stsenaariumit ajaks iga naise juukseid katkuma. Isegi mitte väsimuse, vaid meeleheite pärast. Mitte keegi ei taha avastada, et on täieliku jobukakuga lapse saanud.

Ma arvan, et üks asi, mis osasid mehi (ja ilmselt ka paljusid lasteta inimesi) segadusse ajab, ongi see sõna: lapsehooldusPUHKUS. Sealt ilmselt mõnede meeste suhtumine, et “ei mina küll öösel ei ärka, mina käin tööl ja olen oma une välja teeninud, sina nagunii päeval persetki ei tee ja magad pool aega”. Sellist asja saab öelda ainult isa, kelle lapse ema on enamuse lapsega seonduva osas enda peale võtnud. Nutva lapse rahustamisest ja pidevast emotsionaalsest kohalolust kuni kõigi nende öiste ärkamisteni. Sest kuidas muidu on loogiline, et naine tegeleb lapsega ööpäev läbi, mehe tööpäev kestab kaheksast viieni, aga just mees on see, kes on oma une “välja teeninud”.

Mis puutub päev läbi “diivanil lebotamisse” ja “mittemidagi tegemisse”, siis tegelikult aina paisuvaid tolmurulle toanurkades näeme me kõik – rasedus ja sünnitus ei võta silmanägemist. Küll aga laias laastus need pole olulised asjad, kuitahes loodrilt see ei kõla. Rasedus, sünnitamine ja lapse saamine on kõik väga emotsioonide-rohke. Hormoonide üleküllus käibki vahetevahel üle jõu, isegi kui see meist targematele ja parematele kõlab nagu mingi mõttetu väljamõeldud laiskade inimeste diagnoos. Mõni värske ema ei teagi mingitest raskustest midagi, samas kui teine näeb peale lapse saamist kõike justkui kõverpeeglist. Emotsionaalne raskustunne või näiteks lapse lakkamatust nutust tingitud saamatuse tunne ei ole mitte kuidagi vähem probleem kui ükskõik milline tavamõistes haigus. On kohatu, kui keegi sellisele asjale kuidagi rehmavalt ja üleolevalt reageerib, aga on suisa julm, kui seda teeb omadega puntras oleva naise partner – tema lapse isa.

Kui jätta kõrvale tunne, justkui peaks järjekordselt kellelegi selgitama, et lapsehoolduspuhkusel on päris puhkusega teinekord/enamasti üsna vähe ühist, siis kõige muu võti on lihtsalt eeldustevaba kulgemine. Üks päev korraga. Hell – üks TUND korraga. Mina ei tee juba mõnda aega mitte ühelgi päeval endale nimekirja kohustuslikest ülesannetest. Elu on näidanud, et alati kui ma seda teen, on Lilianil raudpolt tavapärasest nutusem ja rahutum päev, nii et ma rabelen ja rabelen, et midagigigi neist asjadest tehtud saada ning kokkuvõttes olen ikkagi rahulolematu, kui nimekiri lõpuni läbi kriipsutamata jääb.

Ma ei taha olla mõttetu looder ja mittemidagi teha, aga täpselt samamoodi ei taha ma olla pinges ei tolmurullide, pesemata pesu, triikimata riiete või muu tähtsusetu pärast. KUI mul tekib vaba hetk päriselt tähtsate tegevuste (beebi toitmise, kussutamise, kudrutamise ja näiteks enda öise unevõla kustutamise) vahel, vot alles siis ma teen kõiki muid asju.

Samas, kui selja taga on magamata öö või beebi tahab ekstra palju lähedust ja tähelepanu, siis ma üritan endale sisendada, et muu päriselt polegi tähtis. Las jääb tegemata, homme on ka päev. Ja ülehomme. Tolmu sees elada on muidugi rõve ja üle ääre ajav pesukorv riivab räigelt silma, aga po-le mõt-et tunda süümepiinu.

Siinkohal ongi mul väga kahju kõigi nende emade pärast, kellele pidevalt igat sorti süütunnet kurgust alla surutakse ja kelle emotsionaalset koormat lapse isa kanda ei aita, vaid sellele omalt poolt juurde lisab. Näiteks sellega, et lapsega tegeleda ei aita ja siis üleväsinud (kui mitte lausa läbi põlenud) ema saamatuses süüdistab. Ja siis ähvardab, et “kui selline saamatu lohh oled, võtan lapse ära su käest”. Või nähvab parastavalt, et “teised emad saavad küll hakkama”. Jah, saavadki, aga mitte sellepärast, et nad ise kuidagi paremad oleksid, vaid hoopis seetõttu, et nende teiste emade mehed saavad ka aru, et see kõik on tiimitöö, mitte naise sooloprojekt. Päevatööl käiv isa pole mingisugune haruldaselt habras inimsort, keda beebiga seonduvasse argielusse kaasamisega koormama ei peaks. Paremad mehed muidugi selles asjas üleüldse koormat ei näe, kui nad oma lapsega saavad tegeleda, aga jorss-meeste jaoks on see selgelt üle jõu käiv teema.

Mul pole aimugi, kui laiali mu point valgus. Lihtsalt, võtke end kokku, nõmedad mehed! Ja kurat, et teid nii palju on…

14 Comments

  1. Sellised mehed on jah nõmedad, aga selliseid mehi ei eksisteeriks, kui ei oleks lolle, kes sellist käitumist tolereerivad. Paraku.

    1. Kuigi see minu meelest nii must-valge pole alati, siis jah, harjutakse millegipärast ära igasugu jobudustega ja elatakse selle sees…

  2. Nii tubli, et suutsid selle teema nii kenasti kokku võtta. True dat. Ma viitsin vaevu oma pead nii palju tööle panna, et see kommentaar siia jätta 🙂

    1. Ma kiidan, et oma viimased viitsimise raasud siia paigutasid! 😀

  3. Ma saan aru su jutu mõttest, olen nagu nõus ka ja selliseid jorsse (kasvõi stereotüübina) ei salli samuti. Mul aga tekkisid mõned mõtted seoses selle kirjeldatud emarolliga. Minu meelest ei ole iseenesest beebi jaoks emaks olemine üldse samas nii kurnav nagu sa kirjeldad. Kurnavaks võivad teha selle hoopis kõrvalisemad asjad, nagu näiteks see, kui a) sul on tõesti väga suur majapidamine ja/või b) veel lapsi, kelle eest hoolitseda (trenni viia, koos õppida, süüa teha jne) ja/või c) mingi jorss ja samas nõudlik mees ja/või d) õpingud samaaegselt vms. Vot sellised asjad. Räägin enda kogemusest, aga kuna mina elasin beebiga üksi, mingeid kohustusi ei olnud, korter oli väike 2-toaline (polnud nagu midagi hullult koguaeg kraamida ja kasida), teisi lapsi polnud, siis beebile emaks olemise ainuke raskus oligi see, et paar esimest aastat on aju mingil sellisel režiimil, mis kunagi 100% ei maga – oled koguaeg valmis öösel ärkama, mingi jama peale appi tõttama jne. Mingil hetkel, kui laps umbes 4-5 aastane 😀 siis aju nagu rahunes maha. Mis ma tahtsin öelda oligi siis see, et vähemalt minu enda kogemus ütleb, et beebiga elu kergust/raskust mõjutavad sada muud asja ja natuke vähem see beebi ise 🙂

    1. Just nii ongi, et beebi ise on 90% puhast rõõmu ja siis näpuotsatäis lisakohustusi (kui ta on täiesti tavaline terve laps). Aga paljud meist ikka elavad sellises pisikeses mullikeses, kus peale beebi ühtki tähelepanu vajavad inimest ega kohustust pole. Ma kujutan ette, et pigem vähesed ja ilmselt kui üldse, siis see ongi esimese lapse keiss. Kauri ajal võtsin ise ka koolist akadeemilise puhkuse ja oligi ainult üks laps ja üks suhteliselt muretu mull. Loomulikult jõudsin siis ka palju rohkem kui praegu näiteks tolmurulle taga ajada. Aga oleks laps olnud kehvema unega või oleks mind tabanud näiteks sünnitusjärgne depressioon ja oleks Rene kõige selle keskel nõmedaks tolguseks osutunud, siis oleks elu täiesti teistsugune olnud. Kahjuks paljudel naistel nii ongi, et meeskonnatöö ja toetuse asemel kogevad nad mingit tümitamist ja üksikvanemlust. Laps on ainult ema asi.

      Praegu on mul kaks last ja lisaks lastele mõned koolikohustused. Sedagi pole liiga palju, aga piisavalt, et kui mu laste isa käituks postituses kirjeldatud moel ja alandaks mind selle eest, et vahetevahel toad segamini on ja mina natuke omaette aega tahan, oleksin ma kindlasti päris õnnetu. Ja praeguste kohustuste kõrval ma mingist emadusPUHKUSEST küll enam rääkida ei saa. Aga nagu sa isegi välja tõid, siis tõesti mitte beebi, vaid kõigi muude asjade tõttu. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga kurb mõelda, et päris paljud emad peavad peale lapse sündi kõigi nende kõrvaliste asjade tegemiseks ise aja ja energia leidma mingist müstiliselt imekohast, samal ajal kui taustamuusikaks käib lakkamatu lugu sellest, kuidas nad ei tee ikkagi mitte kunagi piisavalt. Või kui emotsioonid kuhjuvad, siis toeks olemise asemel ähvardab mees lapsed ära võtta…

  4. Niii hea ja õige postitus. Mina näiteks täna hommikul panin pesu masinasse, aga kahe nupu vajutamiseni jõudsin alles õhtul…ups!

    1. Oi kui palju on mul seda juhtunud! Või et pesen pesu ära, aga kuivama panemine tuleb mingi 12h hiljem meelde. Puhas klassika 😀

  5. Minu jaoks on kõige hullem lugede nende emade kommentaare ja lugusid, kes räägivad sellest, kuidas mees enne last oli paras klubihunt ja peohai, pidutses läbi terve raseduse ning imestavad, et kuidas ta ometi lapse sünni järel ei muutunud. Ma kahtlustan, et lihtsalt lapse sünni fakt küll ühtki meest end muutma ei pane. Ei pane iga naistki…

    1. Okei minu jaoks oleks see ikka VÄGA suur ohumärk, kui mees mu raseduse ajal veel oma vabadusest “viimast võtaks” ja mööda klubisid kondaks… Aga tõsi, tean isegi noori emasid, kes naba paigast pingutavad, et imik kellelegigigigi kaela sokutada ja ise viimaks ometi (peale paari kuud emaksolemist siis eks) natuke puhata ja lõõgastuda. Vot sellist asja on ka ikka päris jube kuulata.

  6. Ja mis selles halba on, kui ema soovib puhata? Klubisse sõbrannadega tantsima minna eriti peale paari kuud? (????) Kui mõnele meeldib tantsida, siis MIKS MITTE. Teine ema võib-olla käib üldse lapse kõrvalt koolis ja nii iga päev 8-st 16-ni. Imik võib-olla viiakse kooli, et saaks süüa, aga üldjuhul jääb kohe RPA peale. Seega kumb variant tundub hullem, aga kumb päriselt on…

    1. Ma pean vabandama, aga ma ei pane praegu kokku, millisele osale postitusest sa viitad? Mul seal oma meelest pole kuskil kirjas, et emad puhata ei võiks / puhkama ei peaks…või saan midagi täitsa valesti aru?

  7. Selliste teemade puhul jookseb alati läbi “väike punane niit: No aga miks see naine üldse võttis sellise mehe, tahtis temaga last saada, no on ikka loll naine, mina (ja kõik keda ma eales tean ja tunnen) ju nii ei teeks.

    Siin ei ole mingit tähtsust selles, kas see naine on loll, tark või lausa geenius ise. Siin mängib väga suurt rolli selle naise (varane) lapsepõlv. Aina rõhutatakse, et kõige enam mõjutavad meie edasist elu esimesed 3 eluaastat. Millest me üldiselt midagi ei mäleta ja kuhu me tihti ka psühhoterapeutide jms abiga sisse ei pääse või ei tahagi pääseda, sest see on väga raske. Ma ei ole sugugi loll, ma ei ole kole, ma olen igati tore ja kena inimene (piiripealsetes olukordades muidugi paljastan oma tõelise pale), aga ka mina sain lapsed mehega, kes arvas/arvab, et lapsed on ainult naiste (k.a tema ema, kes on mind tõesti ülipalju laste kasvatamisel aidanud) rida.

    Ja kuhu ma tahtsingi välja jõuda… Aa, need minu helged lapsepõlve aastad. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga jah, läks hästi, et ellu jäin (või kas läks hästi?). Võrreldes minu emaga on mul aga siiski lõppeks väga hästi läinud: laste isa oli nõus lahkuma täiesti iseseisvalt, ta maksab elatist, temaga on võimalik distantsilt täitsa okeilt suhelda, mu lastel on suurepärane vanaema.

    Minu ema pääses alles pärast teise osapoole surma, aga selleks ajaks oli tema füüsiline ja vaimne tervis päästmatult läinud. Ja liigume sammu tagasi – muidugi oli ka minu ema lapsepõlv paras horror, samuti minu isa oma, lisaks veel geneetiline pagas isiksushäirete näol. Seega – kehv lapsepõlv, kehvad alateadlikud valikud edaspidises elus.

    Minu laste isal oli kuulu järgi suht OK lapsepõlv, aga mul on tunne, et seal oli vastupidine probleem. Ainsa lapsena ümbritsetuna ülihoolitsevatest naistest, kes tõenäoliselt kaitsesid last vähimagi frustreeriva elamuse eest; lisaks isa, kel oli vaid koduväline lõbus elu. Ehk et liiga hea kasvukeskkond ja liiga halb isa-eeskuju.

    Ah jaa, minult on palju küsitud ja imestatud, et miks ma ometi uuesti mehele pole läinud – “sa oled ju kena ja normaalne naine, iga mehe unistus…” Haha, hakkame kommentaari uuesti algusest lugema 🙂

    Aga see tekst ei lõppe veel 🙂 Alles hiljuti lugesin ühest blogist, et küll neil õnnetute lapsepõlvedega inimestel on ses suhtes hästi, et kui neil miskit viltu läheb, saavad nad alati viidata oma lapsepõlvele (mida just hetkel teengi). Aga need, kellel oli norm lapsepõlv, aga nemad? Kui kellelgi on säherdune probleem, tõesti, panen kõik detailideni kirja ja annan tasuta kasutada vastavalt vajadusele 😛 Aga samas, mine tea, mis traumaatiline sündmus teie enda beebiperioodis peitub.

    1. Mina olen ka väga kindel, et inimese valikuid, isiksust ja elu üldiselt mõjutavad hästi paljud asjad, mille üle tal endal kontroll puudub, mida ta ei oska teinekord teadvustadagi. Näiteks mina olen tähele pannud enda puhul, et mõnikord ma reageerin asjadele just täpselt sel moel nagu ma kunagi ise väikese lapsena nägin oma vanemaid reageerimas ja mis mulle tol ajal üldse ei meeldinud. Mingisugused nende käitumismustrid on justkui minusse salvestunud. Kui on märkimisväärselt halb lapsepõlv, siis on neid seoseid lihtsam luua ja neid asju kergem tähele panna, eriti kui ongi konkreetsed käitumismallid, mida sa ise ka tajud, et edasi kannad. Aga kui inimesel on justkui normaalne lapsepõlv olnud, siis ikka annab mõnedele asjadele põhjuseid otsida. Väga paljud inimesed ei usugi seda, et “mis see loeb, missugune mu elu oli, kui titt olin.” Raudselt loeb. Mina olen isegi mõelnud, et tahaks kellegi juurde pöörduda, et kõik see nö vana pagas endast maha raputada ja näha, mis siis järgi jääb, sest mul on tunne, et mul on seda kõike päris palju. Ja huvitav kas tekib mingi vabastuse tunne. Ainult et ma ei tea, kes selliste asjadega tegeleb…

      Mis puutub sellesse, et “targad inimesed ei satu halbade kaaslaste otsa”, pean laias laastus sinu arvamusega nõustuma. Esiteks inimeste nö tõelisel palel on ikkagi mingisugune peiteperiood ja teiseks kõik see eelmine lõik. Ma arvan, et ega asjata öelda, et parim kingitus lapsele on enesekindlad vanemad. Enesekindel inimene armastab iseennast ja õpetab ka oma last end hindama ja väärtustama ja jääbki palju jama olemata. Hästi hästi laias laastus.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*