Tere tulemast maailma!

/ september 13, 2016/ 26 comments

Alustasin selle postituse kirjutamist täpselt siis, kui oli möödunud 24 tundi hetkest, mil üks väikene sinine beebi mu kõhule pandi. Nüüdseks oleme saanud tervelt kaks ööpäeva koos veeta ja kui ma seda postitust kohe ei avalda, läheb see jutt juba väga laiali, niisiis…

Laupäeval veidi enne südaööd avastasin, et esimest korda raseduse jooksul on mu jalad nii turses, et pahkluude olemasolu on ainult õrnalt aimatav. Sääreluud valutasid ka lausa sedavõrd hullult, et kartsin, et vannitoast voodini kõndides murdub midagi ära. Jõudsin veel Renele kerge nalja visata, et “nõud on pestud, kook valmis ja duši all käidud – nüüd oleks küll soodne aeg sünnitama minna, kui mu jalad vaid nii haiged poleks”. Hetkel eredaim näide, et olge oma soovidega maru ettevaatlikud, sest Murphy või universum või keegi haaras otsekohe sõnal sabast.

Pühapäeva (11. septembri) esimesel pooltunnil, täpsemalt kell 00.29 teavitasin Rened ühest väga väga suurest kokkutõmbest. Kusagil kuklas läks mingi väike alarm tööle, et nii tugevaid libakaid pole mul veel olnud ja mine sa tea kas see ongi libakas, kui sügavalt sisse-välja hingates elutoas ringiratast tammuma ajab… Võib-olla mitte, eks. Aga ma ei hakanud rutakaid järeldusi tegema, vaid läksin hoopis voodisse pikali ja mõtlesin, et ju see asi seal vaibub. Igaks juhuks võtsin tuhude mõõtmise äpi siiski lahti ja jäin ootama, kas tuleb veel midagi. Tuligi.

Kell 00.36, peale kolmandat väga tuntavat kokkutõmmet, ütlesin Renele ja ühtlasi jõudis mulle endale ka pärale, et ONGI nii. Ongi minek. Tõusin voodist ning tundsin, et looteveed nirisevad mööda jalgu alla. Seda päris õiget filmi-momenti nende vetega ma ei saanudki, sest kaks suuremat sahmakat vett püüdis kinni umbes kummimadratsi suurune Tena Lady side. Tundsin, et vesi pahiseb minust välja, aga kui palju seda reaalselt oli – jään vastuse võlgu. Kusjuures sellesse samasse sidemesse mahtuski terve lootekotitäis vett ära ja sünnitama jõudsin täiesti kuivade pükstega. Väikesed võidud (eesootavat silmas pidades), aga vähemalt mingi osa inimväärikust jäi tänu sellele pisiasjale alles 😀 

00.40 helistas Rene kiirabisse. Selleks ajaks kui kiirabi jõudis, olin ma jõudnud mõõta täpselt kolm valu ning peale seda heitsin telefoni kõrvale, sest muidu oleks riietumata jäänud. Siinkohal puhas õnn, et Rene kordades rohkem sabinas oli kui mina, sest ma ei tea, millal ma ise oleksin taibanud kiirabisse helistada? Valude vahed olid küll kohe algusest peale jube lühikesed, aga ilmselt kui lugeda piisavalt palju sünnituslugusid, kus kõik sünnitajad võimalikult kaua kodus valutada tahavad ja nii soovitataksegi, siis talletub kusagile ajusoppi mingi teadmine, et peale üksikuid valusid kohe kuskile helistama või minema hakata nagu ei sobi – enne peab ikka omal jõul natuke kummuti ja diivani najal uu-tama ja avanema.

00.55 sõitsin kiirabiga minema. Kiirabiautos küsis meedik mu käest, et mis mul ometi arus on, et nii kaua ootasin selle kõnega ja valude vahed nii lühikeseks lasin minna. Selgitasin talle, et kolm valu ja sahmakas vett on ainsad, mis enne asja tõsiduse mõistmist juhtuda jõudis, nii et “veidi varem helistamine” oleks tähendanud seda, et ma duši all pea šampoonitamise ja oma kadumaläinud pahkluude üle nukrutsemise vahepeal täiesti lambist kuskile helistama oleksin pidanud. Nii hiromant ma paraku pole.

Loetud minutite ja peale veel mõnda oi-kui-valusat kokkutõmmet jõudsime Pelgulinna Sünnitusmajja. Valve-ämmaemand oli nõmekuripaha, ehk ignoreeris täielikult seda, et mul tema kabinetis veedetud aja jooksul praktiliselt ilma vahedeta valud olid ning et ma ta tõredate “jelukoht? vanus? mjitmes ljaps? kui pjikad vahed? (kui on selgelt näha, et vahesid suhtkoht enam pole) küsimuste vahepeal kraanikaussi oksendasin. Kui ma siis ütlesin, et veed on ka jah ära tulnud, siis ta järsku enam ei tahtnud, et ma end riidest lahti võtaksin, et ta avatust saaks kontrollida, vaid kamandas mingi kolmanda inimese mind jalamaid sünnitustuppa transportima. Ütleme nii, et ratastoolis istuda EI olnud mugav ja minu siirad vabandused nende neiude ees, kes valve-ämmaka ukse taga ootasid ja mind, silmamunad kaks meetrit pealuust väljas marutõbiselt uu-tades, ratastooliga mööda kihutamas pidid nägema. Elu veidraim drift.

Jõudsime sünnitustuppa ja tundus, et nüüd kohe iga hetk päriselt vist surengi ikkagi ära – kuhu mul pääsu saab olla! Ja ikkagi – KUIDAS mul selline valu ununeda sai???

Sellise põrgupiina käes istuda või pikali olla on hullult instinktide vastane, nii et peale ratastoolist pääsemist ei tundunud mõte sünnituslauale pikali heitmisest absoluutselt meeldiv ega võimalik. Aga kuidagimoodi ma sinna pikali sain ja absoluutselt samal hetkel tuli esimene tugev press. Ja teine. Ja laps.

Kell oli 01.11, kui Kauri pisike õeke mu kõhule pandi. Valud olid möödas. Kõik. 

Nali. Ei olnud tegelikult kõik – mulle tundus, et kogu majas viibinud personal käis mu juurest läbi ja virutas mulle õnnitluseks kõhtu maksaka, et sealt veel midagi põnevat välja vupsaks. Ja kui lõpuks oli siililegi selge, et kõik väljuda soovivad asjaosalised on mu kehast juba lahkunud, tehti mõned õmblused ka. Ilupisted, nagu nad neid millegipärast hellitavalt kutsuvad. “Ära mitte kunagi unusta, kui palju valu universum sulle põhjustada suudab” pisted ütleksin ma ise, kui oleks minu asi neile nimi mõelda.

Ja siis jõudis Rene. Ei mina ega tema suutnud absoluutselt sündmustele järele jõuda. Minu süles lebav laps oli päris kirgas asitõend, et midagi suurt oli just juhtunud, ent ometi vahtisime suhtkoht puuga pähe saanud ilmel teineteist ja beebit ja miski ei tundunud väga reaalne.

Ühest küljest on uskumatu mõelda, et Kauri sünnitades oli just emakakaela täisavatuse saavutamine kõige pikaldasem ning valulisem osa tervest sünnitusest, aga nüüd sai mu keha sellega kuidagi koogiteo ja nõudepesu vahel niimoodi hakkama, et ma ei pannud tähelegi. Teisest küljest oli seekordse sünnituse kulg nii hirmuäratavalt kiire, et isegi kui ma veel kunagi lapsi tahaksin saada, siis ma ilmselt enam ei julge? Natuke liiga vähe jäi puudu, et ma oleksin kodus või kuskil Sõle mäki ristis kiirabiautos selle lapse ilmale toonud. Või valve-ämmaka kraanikausi ääres kettides. Hirmus.

Samas sain ma täpselt seda mida ma tahtsin – eelmisest kiirema ja mitte esilekutsutud sünnituse. Pluss ERITI suure boonusena ka sama ämmaemanda, kes Kaurigi vastu võttis. Mäletate võib-olla, kellest ma räägin – see sama tore naine, kes kõigest mu tollasest riidlemisest ja sünnitusele vastutöötamisest hoolimata kuni lõpuni ideaalselt rahulik ja toetav oli. Ühesõnaga õnn oli sel pühapäeval kogu täiega minu poolel ja kuigi Rene jõudis sünnitustuppa alles siis, kui laps juba käes…ei jõudnud ma ausalt öeldes tema kohalolekust puudust tundma hakatagi, kui kõik juba läbi oli.

Täpselt nagu sünnitusvalude tõsidus, oli mul ununenud ka see, KUI põrguvalus on imetamisega alustamine. Seekord olen palju rahulikum selle asjaga, kuigi vanduma ajab ikkagi, sest tõesti kibevalus on. Kauriga polnud imetamine algusest peale täiesti iseenesestmõistetav ja ka emotsionaalses mõttes mitte kuigi mugav tegevus, lisaks sellele, et see füüsiliselt valus oli. Nii et kui Kauri teine ööpäev möödus näljakisas, mida ma arsti poolt lahkelt pakutud RPA-ga vaigistasin, sest ma ei tundnud end kindlalt ja nuttev laps tundus natuke hirmus, siis seekord katsun kunstpiima libedale teele üleüldse mitte sattuda.

Sünnitusjärgsed emaka kokkutõmbed on erinevalt eelmisest korrast nüüd ikka KORRALIK piin. Iga päev umbes tuhat deja vu hetke sünnituseelsetest hetkedest, võeh.

Kauri esimene reaktsioon titaga kohtumisel oli: “Tere, mina olen Kaur”. Ilmselt see esmane põnevuse saatel musitamine ja paitamine on kõigil suurematel õdedel-vendadel üsna samasugune. Kerge hirm on mul ikkagi hoopis argipäeva osas, aga mulle endale tundub, et kõige olulisem on suuta Kaurile ka kogu aeg võimalikult võrdselt tähelepanu jagada. Mis on raudselt mingi selline asi, mida teoorias iga lapsevanem mõtleb ja teab ja kõik ikkagi riburadapidi feilivad, kes rohkem kes vähem.

received_1372451456117446

Kauri esimene kohtumine oma väikese õega.

Loa haiglast koju minna saime juba pühapäeva lõunal, napilt 12 tundi peale sünnitust, ent viimasel hetkel otsustasin, et kasutan siiski võimalust enne argiellu naasmist veel veidi uue olukorraga kohaneda ning rahulikus haiglakeskkonnas taastuda.

Teine öö haiglas möödus üsna unetult, sest sünnijärgsele unekoomale järgneb beebidel non-stop söömine. Õnneks on Kauri õeke ses osas hästi tubli, et kuigi piima kätte saada algul väga lihtne pole, ei streikinud ta kordagi ja tegi ilusti koostööd. Teeb siiani. Ma arvan, et selle preilikese visadus ja minu kogemus Kauriga võib meid küll turvaliselt läbi RPA kadalipu juhtida, nii et ehk saame seekord omadel jõududel hakkama. Aga et ma ei taha midagi ära sõnuda, siis esialgu lihtsalt loodame parimat ja vaatame kuidas läheb. RPA on üldiselt siiski hädavariant, mitte niisama lõbu pärast tehtud valik ja vara veel paari õnnestunud ööpäeva põhjal hõiskama hakata. Kuigi on näha, et õige piim on juba tekkima hakanud.

Sünnitustoas seda pisikest inimesehakatist vaadates oli esimene mõte, et ma ei taha mitte ühegi koolikohustusega teda jagada. Ma tahan tema elu algusest samamoodi üleni osa võtta ja mõttega kohal olla kogu aeg, mitte hajevil ja kooliasjade pärast stressis jne. Aga kuna ma punkt kell täna veel midagi lõplikku otsustama ei pea, siis lasen esimestel emotsioonidel natuke settida ja vaatan, mis mõtted siis tekivad.

Pildi kvaliteet pole üldse olukorra vääriline, aga saate aru küll, mul on telefon juba nii paksult neid (erapooletu pilgu jaoks täiesti ühesuguseid) pilte täis, et ega teie jaoks ilmselt vahet pole. Meie arust on ta imeilus ja ma loodan, et me suudame talle head vanemad olla 🙂

14340096_1344127668950365_1068390458_o

untitled

26 Comments

  1. Väga tubli oled, enda teine sünnitus tuli kohe meelde. Palju, palju õnne kogu perele!

    1. Aitäh! 🙂

  2. Jee 🙂 Ülim sünnitus ikka. Mingi blogijate teema vist. Kõigepealt Berit ja nüüd sina. Peaks ka blogima hakkama 😀 Palju õnne, nimi on ka väga ilus 🙂

    1. Väga lahe tähelepanek, on tõesti kiirete sünnituste hooaeg vist 😀

      Aitäh! 🙂

  3. Niii ilus nimi ja niiii imeline väike beebitüdruk! Palju palju õnne ning toredat kooskasvamist teile 🙂

    1. Aitäh sulle, armas Sigrid! 🙂

  4. Mingi kuus korda olen oma kommentaari uuesti kirjutanud. Ma ei tea, mis värk on. Kõik laused on kahtlased 😀

    Igatahes… Suured õnnitlused!! Tirtsul on väga ilus nimi 🙂 (Mulle nii meeldib, kui pannakse ilusaid hääldatavaid ja õigekirjas korrektseid lapsenimesid)

    Kusjuures…mingil veidral põhjusel oli mul ajusopis meeles, et sul on poiss sündimas. Ära küsi, ma ei tea miks 😀 Ja emale ütlesin, et Pillel sündis poeg 😀

    1. Äkki sul jäi see poisi-idee sellest pähe, kui ütlesin, et mul endal poisi tunne. Vot ei tea. Aga lapse nime osas pean nõustuma. Seekord oli nii tore konsensuslik see nime valimine, et kohe kuidagi ei tunne, et “äkki oleks võinud ikka midagi muud panna” vms, tundub õige 🙂

  5. Oeh… Ma alates Instagrami pildist ootasin seda postitust pikisilmi 🙂 Nii ilus-tore-kena lugemine! Muidugi see ülikiirete sünnituste osa teeb natuke ärevaks küll, sest mul on esimene haigla juba vähemalt tunnise sõidu kaugusel… Pean vist maks pingutama, et hiromant olla ja koogiteo ja duši vahel ära jagada, kui on aeg minna 🙂 Südamlikud õnnesoovid nii vanematele kui ka uhkele vennale!

    1. Tead ma hakkasin täna mõtlema, et erinevalt eelmisest rasedusest lürpisin ma seekord just nüüd viimasel rasedusnädalal päris palju nõmm-liivateed. See pidavat kuulu järgi emakakaela avanemist kiirendama ning emakakaela ennast pehmendama. Võta nüüd kinni, kas kokkusattumus või mitte. Igatahes kui haigla kaugel, siis ära seda teed igaks juhuks joo 😀

      Suur suur aitäh heade soovide eest!

  6. Palju õnne! Vaat, kuis vedas, et nii kähku asi ära käis 🙂 Kuigi, noh, samas võis tõesti veidi puuga pähe saanud tunne olla. Oi aegu tulevasi, ei tea mina neist veel mitte midagi 😛

    1. Ilmselt kui mõni minut kauem kodus jokutanud ja vannitoa põrandale sünnitanud oleks, siis võib-olla ei tunneks, et oli vedamine. Aga praegu tõesti – võrreldes eelmise korraga ikka väga vähese valuga välja teenitud väike inimene 🙂 Puuga-pähe-tunne seevastu hakkab alles nüüd tasapisi üle minema 😀

  7. Palju õnne teie perele ja ilusat kooskasvamist 🙂


    1. Aitäh! 🙂

  8. Hästi tehtud 🙂 Ja väga ilus nimi pesamunal!

  9. Suured õnnesoovid! Imearmas beebi ja ta on endale väga ilusa nime saanud 🙂

    1. Aitäh! Ma väga loodan, et talle endale hakkab ka see nimi meeldima 🙂

  10. Palju palju õnne! Viimasel ajal tõesti kiirete sünnituste laine 😀 Loodan, et endal nii kiireks ei lähe, elan haiglast 50 km kaugusel…

    1. Nii nagu ülalpool juba Kristale ütlesin, siis sulle samad sõnad, et igaks kümneks juhuks ära nõmm-liivateed väga agaralt tarbi 😀

      Aitäh ka 🙂

  11. Whoop whoop! Super vinge naine oled! Palju õnne, rõõmu ja imelist kooskasvamist!

    Selle kiire sünnituse osas – mul oli esimene 3,5h ja juba see tundus väga kiire. Aga no Sinu 40 minutit ja laps rinnal, no müstika.

    1. Kui ma poleks ise selle asja sees olnud, siis ma vist ei usuks, et nii kiiresti üldse võimalik on. Samas selliseid juhuseid on maailmas kindlasti sadu ja tuhandeid. Lihtsalt enda tutvusringkonnas pole väga kuulnud ja seda enam uskumatu ja lahe, et see kõik just nii läks nagu ta läks.

      Aitäh sulle heade sõnade ja ilusate soovide eest! 🙂

  12. Nii tore, et kõik hästi läks! Palju palju õnne teile kõigile 🙂

    1. Tõesti oleme õnnega koos, et kõik nii ladusalt läks – aitäh meie kõigi poolt! 🙂

  13. Palju õnne! Nimi on tõesti vahva. Pisikesele tere tulemast siinpoolsusesse ja ilusat kooseluga harjumist!

    1. Loodan väga, et talle meeldib siin meie juures 🙂 Aitäh armsa kommentaari eest!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*