Blogija välimääraja
Käod paugutavad jälle. Vaatame siis, kas annan blogija mõõdu välja…
1. Max keskharidus. Ma kusjuures ei teagi selle kohta midagi kosta, et mis blogijate keskmine haridustase võiks olla. Ju ta ikka kõrgharidus pigem on ma pakun? Ausalt öeldes ega ei teagi rohkem kui nende kohta, kes oma kooliskäimisest blogis pikemalt juttu on teinud ja selle põhjal ma ütleksin küll, et põhjust muretsemiseks ei ole. Justkui tegu oleks madala haridustasemega inimeste hobiga vms. Mul endal on nats rohkem kui keskharidus (böö, Käod!) ja kui veidi aega veel vapper olen, siis löön nad kõik seal Perekoolis bakadiplomiga oimetuks 😀
Tegelikult tundub bakalaureusekraad tänapäeval nii iseenesestmõistetav nagu vanasti oli keskharidus, nii et ma saan Käo murest aru. Et baka peaks nagunii käes olema ja kui sealt midagi edasi veel õpid, vot SIIS oled haritud inimene. Selle loogika kohaselt olen ise ka veel jumala jussike mingisuguse hariduse teemal rääkima. Paraku ilmselt selleks ajaks, kui mina ükskord magistri lõppu jõuan, on juba doktorikraad uus keskharidus ja kõik algab minu jaoks jälle otsast peale 😀 #ebaõnn
2. Lagunenud perest pärit. See on kusjuures vist mingi läbiv joon tõesti. Ise ka süüdi. Ma olen veel täheldanud, et paljud populaarsed blogijad on kasvanud pere ainsa lapsena (Mallukas, Miiu ja Britt tulevad kohe esimesena meelde). Samas on lahutuste ja lõhkiste perede protsent Eestis nii suur, et selle iseloomustuse (“pärit lagunenud perest”) võib absoluutselt igasse valdkonda mugandada ja vastab ikka tõele.
3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud. Ma sain kolm päeva enne 24. sünnipäeva esimest korda emaks. Tänapäeval, kui number üks prioriteet on kool, number kaks karjäär ja siis millalgi kolmekümne ja neljakümne vahel tuleb ühiskonna vaigistamiseks üks laps saada – selles mõttes sain jah vara. Aga enda sisetunnet uskudes põhimõtteliselt ikkagi mõistlikul ajal. Ja kuigi ma ei olnud enne lapse saamist enam ammu mingi peast ogar teismeline, siis oli ikkagi palju neid, kes ahhetasid, et “isssssand, ma ei kujuta SIND üldse emana ette”. Mida ma tegelikult mõistan – ka mina ise ei kujutanud end emana ette. Isegi siis, kui laps käes oli ja keegi mingi “emme” mu kohta poetas, sussutasin, et tasa, ära räägi sellest nii valjusti! 😀 Aga see kasvatab hästi ruttu suureks ja selles mõttes minu meelest ei pea neid “liiga noori” emasid nii palju hurjutama. Enamus neist annavad oma parima, et lapsel oleks kõik hästi ja minul oleks siia tuua mitmeid suurepäraseid näiteid sellest, kuidas väga noorelt emaks saanud inimeste elu jätkub peale lapse saamist väga-väga toredasti, igas võimalikus mõttes.
4. …ja lapsi peab ikka nii 3 olema. No neid võiks ju jah, aga mul on kaks. Oleks mul julgust, siis saaks kohe kolmanda ka, sest millal enam. Paraku ma kardan, et kui see kolmas laps veel kiiremini ilmale tuleb kui eelnevad, on meil kellelgi siin enne üheksanda raseduskuu täitumist vaja ämmaemanda kiirkursus läbida. Raudpolt kuskile haiglasse ei jõuaks. Seda pelgan väga. Muul juhul oleks Kamaz juba garaažis stardivalmis, et riigi saadetavatele rahakoormatele, elu helgeks teinud kolmas põnn kaenlas, järele põrutada.
5. Auto juhtimisõigust pole. Minul on autojuhiload on juba kümme aastat. Tean, et paljudel blogijatel pole. Aga see on nagu selle lahutatud peredest pärit blogijate statistikaga, et mõttetu niimoodi ühe teema juures seda rõhutada – paljudel blogijatel on load, paljudel ei ole. Paljudel mitte-blogijatel on load, paljudel mitte-blogijatel pole. Sellel argumendil pole mitte mingit sisu. Kuigi tegelikult võiks seda mõtet edasi arendada küll. Umbes nii, et edukatel blogijatel pole lube – Hele Valguse Katre tegi load ja näe, kohe jäi blogi unarusse. Mul on load, aga ma olen könnblogija. Jätan ehk järgmine kord load uuendamata ja ilmselt on siis lugejanumbrite kasvu oodata. Siin mingi iva vist ikka on ühesõnaga.
6. Välimuselt pigem tuustid. Tõsi. Tähendab, endast räägin. Teised varieeruvad 😀 Tuuste leiab ka, aga peab otsima, nii et üldiselt on ilusaid inimesi ikka rohkem.
7. Tööl pole käinud, enamasti. Minu meelest võib selline petlik mulje jääda, kuna väga paljud blogijad on lapsepuhkusel. Ja mitmed teevad tööd kodust. Mina pole tööl käinud viimased viis aastat. Täiskohaga ja järjepidevalt olen käinud tööl vanuses 19-23, nii et oma 28-aastast eluiga vaadates ikka tõesti ainult mõned päevad siia-sinna natuke tööd nuusutada saanud. Tühjapassimine + muiduleivasöömine on mu thing tuleb välja, nii et milleks head asja parandada – lasen aga samas tuules edasi 😎
8. Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub. Oi ma targutan mehesti. Elukogemuse puudumise osas ma võin pikalt ja laialt targutada, kui palju mul seda on. Teised teevad sama. Kõrged hobused on kõigil läikesse löödud ja nendega siis käiakse lihtrahvale ilma peal tõde kuulutamas. See on ilma naljata tõsi mis tõsi – meist targemaid pole. Kui siis ainult Käod võib-olla…
9. Sisemiselt ka tuustid. Mis see tähendab? Karvased soolikad? Või nagu hing on tuust? Ei saa aru.
10. Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida. Mis ma sulle ikka oskan öelda. Rõõmusta, et sinu unelmate mees võetud pole ja jätka otsinguid 😀 Aga huvi pärast tahaks teada küll, et milliste blogijate ja nende meeste kohta võiks keegi mõelda, et “Isssssssand, kas too partner on autouksest sõidu ajal välja silmade peale kukkunud – KELLEGA ta koos on??” Räägi välja Kägu, kes su meelest kole on?
Natuke pettumust valmistab ainult, et sellest muidu nii ülevaatlikust listist on puudu kõiki blogijaid tegelikult kõige rohkem iseloomustav omadus – 12. haiglane eneseimetlus, et on vaja enda elust ja mõtetest ja arvamustest avalikult jahuda. See on nii tavaline asi, mida nad seal Perekoolis kisavad, kuidas ta küll unustas? Ühesõnaga, minu meelest see jutt on üks soe lehmakook. Ma võin kohe iseenda õigustuseks öelda, et minul oli kirjutamise harjumus ammu enne kui blogimisest mingi ASI sai. Ma kirjutasin aaaastaid nii, et ainult paar lähemat sõbrannat, kes niigi mu elust tegelikult kõike teadsid, siin kõige telgitaguseid ja üksikasju lisaks lugemas käisid. Enne seda, lapsena, kirjutasin ma luuletusi. Kui juba esimeste südamemurdumiste järel värsid liiga piinlikuks kiskusid, jätsin selle asja kiirelt katki 😀 Okei, Renele ühe isadepäevaluuletuse veel kirjutasin mõni aasta tagasi, aga see pole ka piinlik, vaid armas. Igatahes kirjutamine on mu thing ja kui selline väljund mulle (nagu ka paljudele teistele) sobib, siis miks mitte? Lauljatele ei ütle keegi, et ole hea, pane mikker käest, pista nägu padja sisse ja leelota seal – sa ei pea aplausi kerjama. Või sportlastele, et oskad hästi suusatada – imearmas, aga kas sa pead sellega olümpiale ja telekasse ronima? Kas pead?? Ikka EI SAA edevusest võitu, et lihtsalt omaette suusatada? Sulle raudselt EI MEELDIGI suusatada! Tegelt sa ei oskagi seda! Lihtsalt leidsid nüüd kiire võimaluse, kuidas kuulsaks ja tasuta jogurtit saada! Lohh. Ehk et inimesed teevad tegelikult igapäevaselt asju, mida nad võiksid vabalt teha täiesti omaette, salaja, kedagi teist asjasse segamata. Aga ühel või teisel moel tahab inimene oma tegemisi jagada teiste inimestega. Müsteeriumi lõpp tegelikult, ent pühendusega kaheksandale punktile räägin lahkelt edasi.
Ma olen kuulnud näiteks arvamust, et enda isiklik elu tuleb tingimata rangelt endale hoida ja mida vähem jagada, seda parem. Selles on kindlasti teatav hulk tõde. Samas, mõistuse piires üht-teist jagada – mida see muudab? Ma ei ole juba aastaid kirjutanud asjadest, mis kellelegi päriselt siirast intrigeerivat huvi võiks pakkuda 😀 Vanasti raporteerisin siin ikka väga valimatult üsna kõike, aga siis oli see kõik parooli taga ja peale rooste kasvanud blogiväravate avamist tegin (lolli peaga, nüüd kahetsen) üsna korraliku suurpuhastuse.
Praegu ei ole ma sellestki rääkinud, kuidas lausest “Rene, palun pese seekord sina WC-pott puhtaks” sai nädal aega kestev sooja veeta elu, mille käes me parasjagu mõnusasti jääklõbinal peesitame 😀 Lühidalt, see blogi siin ei ole eneseimetlus, ei ole regulaarselt ilmuvate postituste kena nädalaleht ega valimatult kõige avalikuks paiskamine, et klikke ja feimi ja tasuta värki saada, sest kirjutamise tuju kas on või ei ole. See on miski, mida ma olen teinud nii kaua kui end mäletan, lapsest saadik. Nüüd lihtsalt natuke teisel kujul kui siis. Keda see päriselt riivata saab?
Tean blogijaid, kellel näiteks sugulased panevad pahaks, et mis lollus see on oma elu niimoodi laiali laotada – häbi! Teate, selle peale ma ütlen ainult ühte asja. Seda, et aeg-ajalt võtan ma pimesi arhiivist mõne vana postituse lahti ja eranditult ainus asi, mida ma neid enda kunagisi arvamusi ning elu lugedes mõtlen, on, et “pagan…ma PEAN rohkem kirjutama”. Sest kui paljudel teist on võimalus selline pilguheit tagasi teha? Reaalselt minna tagasi mingitesse hetkedesse. Nii palju on asju, mis meil täiesti märkamatult ununevad. Sellepärast on ka Kauri naljakeste ülesmärkimisest mulle kinnisidee saanud, et juba paari kuu pärast loen neid üle ja naeran, sest tuleb meelde, et oli jah selline hetk. Aga tegelikult olin juba unustanud. Ja mul on niiiii palju olulisi momente ja erinevate eluperioodide meenutusi tänu blogile alles.
Minu käest on muide küsitud ka, et äkki mu lapsed ühel päeval on vihased, et nende elust olen rääkinud, neist pilte jaganud jne. Ma ise mõtlen sellele nii, et kui minu emal oleks alles päevik tema meenutustega meie lapsepõlvest või tema noorusajast või millest pagan iganes, siis see oleks täiesti priceless! Päriselt. Või kui tõesti lapsed kunagi pahaks panevad või trollid kohale voorima hakkavad, siis polegi muud kui et tõmban aga ukse jälle vaikselt koomale ning kirjutan omaette edasi. Ei ole elu ja surma küsimus seda siin avalikult teha, lihtsalt praegu ma ei tunne vajadust kappi tagasi pugeda.
Ma olen alles posti alguses, aga ma mainin ära, et mul on tegelikult vend 😀 Aga KASVASIN ma vist tõesti üksi, sest ta sündis siis, kui ma juba 13 olin.
Ma isegi tean, et sul on vend, aga ei meenunud seda kirjutades ausalt öeldes. Ilmselt sellepärast jah, et mõtlesin just nimelt selle lapsepõlvema elu osa peale. Miiul on ka väike õde, aga nad ei kasvanud samuti koos.
Külmunud torude ja pasanteerias lapse kõrvale oli vahelduseks hea üks korralik “kajakas” maha panna 😀
Ma pole küll teab mis fäänsipäänsi blogija, kuid nende kriteeriumite alla ma ennast ei saa kuidagi liigitada.
Valetan… Mul on siiski vaid keskharidus ning lõpetamata kutsekas. Ilmselgelt olen ma saast.
Lagunenud pere – täiesti koos. Neid kahte ei lahuta enam miski.
Noorelt emaks saanud – nope. Lapsi ka vaid üks.
Load – check!
Selle tuusti kohapealt võtab suts kukalt kratsima. Mõni päev on parem, kui teine.
Käin tööl, olen käinud tööl, ei karda tööd.
Mis targutamist puudutab, siis ma leian, et oma arvamuse välja ütlemine pole targutamine. Ma ei tea. See on kahe otsaga asi.
Sisemiselt tuusti kohapeal kratsin ka suts kukalt.
Ma leian, et minu mees on küllaltki handsome 😉 Ühele ei meeldi üks, teisele teine. Mina elan temaga koos, mitte mingi stupid Kägu.
Eneseimetlejad. Njah… Do I need to say more?
Kommentaar on pea pool postitust juba 😀 Aga ütlesin välja, mis ma arvan ja lähen imetlen ennast edasi.
Selgus, et vannitoa peegel on päris essune. Ei näegi hästi imetleda.
No siis ei anna ju üldse Kägude ettekujutusele vastavat blogija mõõtu välja. Ega mul endal ka midagi hõisata pole 🙁 Ainult tänu sellele, et lagunenud perest pärit töötu tuust olen, sobib mul ehk siiski blogimisega jätkata. Pean Perekooli Blogikomitee käest uurima, mis mu väljavaated on.
Katkine pere ja varakult lapsed ja see… Mis see oli… Sisemiselt tuustid… On ju omavahel otseses seoses. Tohutud psühhoanalüütikud 😀 Hoopis huvitavam oleks analüüsida inimest, kelle meelest katkine taust on häbiasi (nagu sinna midagi parata saaks, et väike hüljatud joodikutütar olid). Ja kes meist tööl käinud ei ole? Ma ei tea küll ühtegi sellist…
Pullid inimesed need Käod, mis muud. Väga unistan sellest, et Perekool neile ükspäev tünga teeb ja kõikide kommentaaride juures näiteks autori e-posti avaldab 😀 Kuni selliseid toredusi ei juhtu, jääb tõesti üle kahe käega peast kinni hoida ja ainult imestada 😀 🙂
Sinu jutu peale guugeldasin ennast Perekooliga seoses ja sain teada, et olen sussilohistaja ja sallitallaja! 😀
Kolm last ja tuustinduse võtan omaks, töötu olen olnud viimased kuus kuud, nii et jah, peaaegu…
Ma olen ka pidanud vahel seletama, et issant, sa kirjutad endast avalikult, mis sul VIGA on?!
Mõni kirjutab lausa raamatuid, mõni teeb filme, mõni jah suusatab või laulab ja mõni elab end Perekoolis välja – mis teha, meeldib. Tegelt paljud blogijad kirjutavad ikka ümbritsevast elust rohkem kui iseendast, aga isiklikku prismat päris ära jätta ka ei tahaks.
Kuule… Sussilohistaja ja Sallitallaja on Perekooli mõistes ikka väga-väga kenad hellitusnimed ju! Teeb vaata et kadedakski. Minu kõrgeim hinne seal on üks tühipaljas “keskpärane”, ei ole keegi vaevunud mulle hüüdnimesid mõtlema 🙁 😀
Tegelikult sageli ei pandagi pahaks konkreetselt seda, et keegi endast kirjutab, vaid piisab sellestki, et üldse avalikult midagi kirjutada. Miks? Kes sa oled enda meelest? Mida sul nii erilist öelda on, et seda niimoodi kuulutama peab? Mulle ei ole keegi neid küsimusi näkku paisanud, aga teatavat suhtumist teinekord tajun küll, kasvõi näiteks Perekoolis. Imelik. Minu meelest mitte vähem kummaline hobi ei ole eelarvamustel põhinevate anonüümsete vihakommentaaride kirjutamine. See on isegi rohkem miski, mille taga lõhkist perekonda, sisemist tuusti ja kesist haridust võib oletada…
Oi kui lahe ja humoorikas kirjutis! Ma väga harva naeran loetu üle kõva häälega, aga seekord ei saanud teisiti, eriti lahe oli võrdlus suusatajatega 😀 Ma isegi ei hakka leelotama, et mis neil Kägudel küll peas toimub, ilma nendeta poleks ju selliseid toredaid asju lugeda 😀
No vaata ometi kui toredad tegelased need Käod on – pakuvad nalja ja rõõmu nii paljudele meist! 😀 Mina saan Perekoolis alati palju naerda, ma ei tea, miks see mingiks tabuks kohaks on tembeldatud?? Täielik kullaauk mu meelest 😀
Sul on vahele jäänud punkt 11 – kopeerivad üksteist. Kui õhtul viitsin, siis ahvin ja kirjutan, kui palju mina sellele välimäärajale vastan 😀
Ma arvan, et see oli alateadvus, mis jättis ruumi millelegi olulisele, mille ma nagunii unustan. Tuleb välja, et nii ongi. See, et ükski blogija tegelikult ise ühegi teema peale ei tule, millest kirjutada, see on põhimõtteliselt vanarahvatarkus. Palun siis ikka nuuma seda arvamust ja tee “ma Pille blogist lugesin ja…” jätkupostitus 😀 Tasuta teema nagu maast leitud jälle – võta heaks! 😀
Pingback: Ma ei olegi tüüpiline blogija, nuuks :D | minumoodimaailm
Krdi Kelly Sildaru! Kohukeste nimel veiderdab suuskadel pea alaspidi! Piinlik! 😀
See on ikka piinlikkuse tipp, tõsi! Enam kergema vastupanu teed ei annagi minna, et omanimelisi tooteid poeletil näha, pff, liiga mark, et kommenteerida. Täis nartsissist ka muidugi, siin pole isegi varjata üritatud…
😀 😀
Oh, mina vist olen üks nendest uue laine titeblogijatest – sisutu ja näotu, nagu ikka. Enamusele nendele väljatoodud punktidele vastan ka, sest max keskharidus tõesti ja juhiload puuduvad ning tuustindusest ometi ei pääse ju mööda. Küll aga jääb ära katkise perekonna teema, sest mu vanemad elavad ikka veel koos. Mees on samuti üsna kobe – kelleltki on mu lapsed pidanud oma välimuse kenamad jooned ju pärima (välistatud pole seegi, et ma olen oma mehe kehva silmanägemist ära kasutanud).
Lapsi on muide, kaks – seega sellele punktile ma ilmselt ei vasta, kus öeldakse, et tingimata kolm. Ent tööle pole ma pea viie aasta jooksul tõesti jõudnud ning enne esimese lapse sündi sain vaid aastaksese ametlikult korralikke 12-tunniseid tööpäevi teha – siit punkt kägudele.
Ja kui 24-selt laps saada klassifitseerub nooreks, siis selles olen ma ka süüdi.
Aga väga tore on! Ma enne ei teadnudki, et tuleb mingitele kindlatele punktidele vastata, et “keskmise blogija” mõõdu välja annaks.
Ah, tead, kellegi jaoks oleme me kõik sisutud ja näotud. Ka kõige briljantsemad kirjutajad on kellegi maitsele liiga vähe või liiga palju. Ma usun kokkuvõttes ainult seda, et haridustasemest, laste arvust, sisemisest või välimisest tuustist hoolimata loeb kokkuvõttes ainult see, et sina ise enda blogi olemasolu vajalikuks pead. Kui sa hakkad mõtlema, et on vaja kellegi teise jaoks sobilikku joont hoida, vot siis võid küll oma lehe kinni panna. Mina näiteks teadlikult hoidun näiteks statistikasse süvenemast, juba üsna pikka aega. Mida rohkem ma mõtlen, kes ja kui paljud inimesed siin lugemas käivad ning mida nad siinsest mõtlevad, seda pikemad vahed mu postituste vahele tekivad. Mida rohkem ma tunnen, et siin on hea vaikne, seda vähem ma kirjutades mõtlen. Ja Kägudele vaatan seni ilma salgamata ülalt alla, kuni nad oma nimega julgevad rääkida 🙂 Nad on väikesed arglikud kanakesed, kelle sõnavõttudesse ei tohigi rohkem süveneda kui natuke selle üle lõõpida. Loodan, et mõtled sama 🙂
Ee… Sa võtad tõsiselt mingi Perekooli Käo koostatud nimekirja, mis pealegi lähtub (väga pealiskaudselt) viimase viisaastaku jooksul tekkinud nn uue laine noorblogijatest ega tea tuhkagi vanadest hallidest auväärsetest blogijatest, kellel tarkust kõrvades ja muudest avaustest välja pritsib ja kes põhimõtteliselt blogisid juba enne, kui internet üldse leiutatigi? Või et sa üldse võtad tõsiselt mingit urrima selgeltnägijakägu, cuculus extrasensorust?
Pealegi, mis välimääraja see ka on – siin puudub liigitus ja ladinakeelsete liiginimede loetelu ja eri liikide tunnusjooned, mõõdud, parameetrid, toidulaud ja pesitsemiskommete kirjeldus, heldeke. Nii üldse ei saa ju. Häbiasi!
Tead, ma ei võtagi ühtki Kägu tõsiselt. Võtan neid ja nende teemasid üsna iisilt ning ilmselt just seetõttu lähenesin sellele asjale siin päris pealiskaudselt, täpselt nagu sa väga ilmekalt välja tõid 🙂
Huh, no kena.
Õige ja korrektne välimääraja tuleks siiski ära teha.
Ma usun, et seda oleks väga lõbus lugeda! 😀
Tegelikult ilmus kunagi ammu perekoolis üks veel lõbusam teema – “Milline tavaline asi sul kodus puudub”. Loetelus on olnud nii autod, pesukuivatid kui blenderid.
Oo! See kõlab vähemalt sama sisukalt kui blogijate iseloomustus! Niisiis jätan selle suurima rõõmuga välja otsimata ja läbi lugemata 😀