Blogijate eetikakoodeksist ja FILTRITA: hommikupudru keetmisest

/ november 13, 2017/ 43 comments

Minu meelest on kõige elementaarsem ausus ja läbipaistvus blogimaailmas see, kui blogija kirjutab reklaampostituste juurde konkreetselt välja, et tegu on sponsoreeritud tekstiga. See, kas või kui palju antud arvamusest kallutatud või siiras on, jäägu lugeja otsustada. Aga tekitada pidevalt mulje, et “jumaaaaala juhuslikult sattusin sinna restorani sööma” või “märkasin poes ja olen nüüd hoolimata esialgsest äärmisest skepsisest ahvivaimustuses…” ei ole minu meelest eetiline.

Minu kui lugeja jaoks ei anna probleemi mõõtu välja see, kui keegi blogimise eest tasuta saadud asju maha müüb. Mul on sellest kirjeldamatult ükskõik. Muidugi, kui ta kirjutab arvustusi toodete kohta, mida ta proovinudki pole, siis on see on täiesti teine teema. Ent kui pika ja piinlikult läbinähtava reklaampostituse alguses, sees ega lõpus ei ole isegi pisikeses kirjas ära mainitud, et tegu on kinnimakstud arvustusega, siis… Kas sa oled ise hästi rumal või pead sa kõiki teisi retsilt rumalamaks?

“Mõni aeg tagasi jäi mulle ette…” – Täiesti juhuslikult jäi ette, tellis endale hunniku asju ja siis postituse lõpus jagab jumala muuseas sooduskoodi? Igaüks saab ju aru, et see on koostöö raames sündinud postitus ja mitte midagi ei jäänud rändomilt ette.

“…Facebooki lehelt saab alati kiirelt sooduspakkumistest teada ja Instagrami feed on lihtsalt niisama ilus vaadata – laik ja follow! :)” – Kas sellise asja peale keegi päriselt reageerib ka? Tuleb reaalselt mõni like või jälgija juurde nii odavalt? 😀

“Paljud on mulle kirjutanud ja selle kohta küsinud” – Muidugi. Mida rohkem lugejad asja vastu huvi tunnevad, seda anonüümsemalt nad seda teevad. Ja eriti huvitavad neid igasugused tooted, mille kohta nad ise guugeldada ei oska, vaid siiras huvis ja mures kirjutavad blogijale 😀 No siis halleluuja – ta lugejad ongi täpselt nii kivipead nagu ta eeldab 😀

Restorani-arvustused on ilmselt iga reklaampostituste-treija unistus – seal ei teki seda sõnamängu, et kas “ostsin” või “sain”, mis lugejale silma võiks jääda ja mõtte liikuma panna, et oot-oot, kas ta nüüd ise ostis või on tegu lihtlabase reklaamiga. Muudkui aga pajatad, kuidas läksid restorani ning sealjuures ei reeda miski, kelle raha eest päriselt läksid. Kui mingite toodete kohta “sain” asemel “ostsin” kirjutada, siis on see lugejale valetamine, aga söögikoha arvustuses sellist kohta üldse ei teki – “käisin”, “tellisin” ja ülejäänu jätan mugavalt täpsustamata 🙂

“Mulle jäi ükspäev Facebookis silma…” – Jäi ta jee.

Jne jne jne.

“Kas teile meeldiks kui ma reaalselt teen reklaampostituse, noh, mille eest on mulle makstud, siis kuskil vilguks mingi bänner “REKLAAM”? a la nagu mul on pandud hetkel igale loole pilt, et see näiteks annaks märku (ma ei tea, pildi asemele oleks mingi konkreetne reklaamikujutav logo või pildi peal oleks tekst vms), et tegemist on reklaampostitusega?” – Kasvõi.

Mingi silmaauku plirisev bänner häiriks mind kümneid kordi vähem kui pidev nuputamine. Kusjuures nuputamine mitte selle üle, kas mõni toode on PÄRISELT ka hea, vaid et KUI debiilikuks see blogija oma lugejaid peab? Või et milleks üldse pool aega mingi juhuslikult avastamise loo taha pugeda, umbes et möödaminnes muudkui märkab mingeid firmasid ja ülistab nende tooteid ja seda kõike heast soovist oma häid leide jagada? Samal ajal tihkelt arvet pidades, kas ja kuidas blogiga ära saaks elada ja mitu santiimi mõni klikk toob. Aga reklaam käib püüdlikult muljet jättes, et vähemalt pooled reklaampostitused seda üldse pole. See on häiriv, väga. Ma olen kindel, et mina ei üksi ei mõtle nii?

Blogija ise üritab selle üle võlli kirjeldusega (“…vilguks mingi bänner “REKLAAM”…”) jätta muljet nagu see üks bänner oleks kuidagi hullem kui kõik ülejäänud – reklaambännerid – ja nagu ausus oleks midagi jube tüütut ning häirivat. Kuidas kellelegi vist…

Astun siin nüüd küll üsna konkreetsetele kandadele, kuigi see sama kehtib veel mitmete-mitmete teiste blogijate kohta ka. Aga esiteks ei viitsi ma tuhandet blogi läbi lapata ja teiseks, keegi teine ei räägi eetikareeglite paberile panemisest.

Ma arvan, et kui keegi end mingisuguse asja etteotsa rakendab, peab ta enda suhtes vähemalt veidike kriitiline olema ja mõtlema, kas ta on ses asjas eeskujuks. Kas ta käitub ise nende reeglite järgi, mida ta teistele ette tahab kirjutada. Näiteks eetikast rääkides peaks alustuseks kõigepealt ise läbipaistvalt käituma. Mitte keegi ei võta tõsiselt põuepläskust kloori rüüpavat arsti ega üheksa korda lahutatud abielunõustajat ega blogiturundajat, kelle turundusvõtted tema lugejaid mitte tarbima ei kutsu, vaid ärritavad. Kusjuures see pole mingi äge viis meelde jääda, vaid siiralt tekitab negatiivset arvamust.

Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma nimme never ei kliki ühelegi lingile sellistes postitustes. juhul kui ma esimesest lõigust üldse kaugemale jõuan. Sest ma ei taha seda häma toetada. Me kõik teame, mida me loeme, saame aru, mis on mingi blogi eesmärk – liiati kui seda ei varjatagi -, aga ausus kirjutaja poolt pole sellepärast vähetähtsam, et ta nagunii läbinähtav on.

Ma ei tea, kas sellel täpsustusel on mingit mõtet, aga kõik eelnev ei ole midagi isiklikku. Lihtsalt selles ühes blogis on taoliste vastuolude kontsentratsioon minu jaoks selgelt suurem kui mujal…

No ja kui juba filter põõsa lendas (phahaha, kohe saate aru), siis märgin veel midagi ära. Blogides üldisemalt häirib mind nimelt see, kui keegi rõhutab, kui jube ausalt ta elust kirjutab – “nii nagu see päriselt on!”, “ilustamata!”, “kõigest ausalt!”, “filtrita!” (ei vihja sama domeeniga blogile, sealset sisu ei oska ma kommenteerida). Sest kõik need, kes ei täpsusta, et nad on asjades ausad – ei ole seda või?

Filtri puudumist peetakse blogimaastikul millekski lisaväärtust andvaks. Reklaamitakse oma blogi niisuguste sõnadega välja, andes põhjust arvata, et on mingit karmimat ja tooremat tõde oodata, aga siis loed ikka “nojah” emotsiooni piirimaile jäävaid igapäevaelu kirjeldusi ja poliitkorrektseid arvamusi. Täiesti blah.

Blogijaid, kellele tõsiselt ilma filtrita ja selle sõna vääriliselt üllatavad postitused on siiralt omased, on Eestis põhimõtteliselt ainult üks. Iga blogija võib küll härga täis näoga selle “Elust. Ausalt! Mitte mingi pehmo roosamannaja!” oma lööklauseks võtta, aga WC-ukse tõmbavad nad kõik enda järel ikkagi häbelikult kinni. Sedasorti üleni avalik olemine lihtsalt ei tule kellelgi teisel usutavalt välja. Ent hoolimata sellest, et tegu pole minu teada ühelegi teisele loomuomase olekuga, üritavad niiiiiii paljud kogu hingest end just läbi selle müüa. Muud midagi kui et jumala hull üleküllus on sellest värgist.

43 Comments

  1. Aaaaammeeeeeeen. Mind häirivad kõik need samad asjad. Või noh, kas just häirivad, aga ütleme nõnda, et ei saa neist hästi aru. Ei läbinähtavast reklaamist, lugejate idiootideks pidamisest ega sellest, miks on äge kirjutada sellest, kui loll ja labane oled ning seda siis ausaks eluks tituleerida. Nagu muudmoodi elu poleks aus ega päris. Selle lolli ja labasusega ei vihja ma üldse ühelegi konkreetsele inimesele. Lihtsalt iga kord, kui klikin millelgi, mis lõpuks lubab mulle näidata, milline see PÄRIS elu ikka on, siis vaatab sealt vastu selline neeeeehhh sisu.

    Ja võttes suvalise näite, siis mis vahe on lõpuks näiteks enda lähedaste austamisel ja “aususel”? Võtame näiteks “mähkmeõnnetused”, mida paljudel lastel juhtuda võib. Minu kolmest on vaid ühel (siiani) üks õnnetus juhtunud. Ometigi, kui näen, et keegi kirjutab nendest juhtumitest, siis on kommentaarium täis kommentaare stiilis “aitäh, et kirjutad sellest milline elu lastega tegelikult on, mitte ei ilusta!!!!”. Oot, et kui mu lastel pole juhtunud, siis see polegi päris elu, mida me elame? Või kas ma oleks pidanud seda ühte korda kajastama, et oleks ikka väga-väga päris. Olgugi, et see oleks lapse jaoks alandav ja nõme?

    Ja mis veel reklaami puudutab, siis ma lihtsalt igaks sajaks juhuks (enda näitel) ütlen, et kõiki ei tasu sama puuga lüüa. Mina olen küll mitu korda oma Facebooki lehel jaganud enda jaoks täiesti tundmatu ettevõtte lehte, sest tundub äge asi või on hea soodusmüük. Ilma, et ma sellest mingit kasu oleks saanud (ja pole jagades ka lootnud, et ehk saan). Samamoodi kui näen mõnel vajalikul beebitootel soodushinda, siis jagan linki beebigrupis.

    Aga noh, eks seda näeb päris hästi läbi ka, kes jagab seetõttu, et on koostöö (ükskõik kui hästi seda üritatakse peita) ja kes lihtsalt teavitamiseks 🙂

    PS! Mul on nüüd kahju, sest mul’t on tegelt ka paljud inimesed ühe kella kohta küsinud, mille ise ostsime (millega suurema lapse kauem magama õpetasime ja tänu millele öine ringikondamine lõppes), aga see läks nüüd katki, enne kui ma sellest kirjutamiseni jõudsin. Mitte et mul kaks aastat poleks olnud selle jaoks, aga noh, oma viga 😀

    1. Ma just mõtlesin ka, et kas siis need, kelle elu ongi rahulikum ja kõik pole pidev väljaheide ja laga, siis…polegi päris elu? Näiteks Lilil on veidi rohkem kui aasta jooksul ühe korra mähe lekkinud ja üldiselt on ta algusest peale hea magaja olnud. Kas ma peaksin ka tundma, et mul pole midagi elulist jagada? 😀

      Kellegi soovituste uskumine või neist kiiruga üle scrollimise kasuks otsustamine sõltubki väga palju sellest, kui palju on üleüldiselt näha, kes millegi ümber oma tegevust koondab. Kui üks blogi on puhtalt teenimise ja sooduskoodide peale üles ehitatud, siis mul lihtsalt puudub huvi nende asjade vastu, mida see konkreetne blogija soovitab ja usaldus tema soovituste suhtes. Võib-olla on see rumalalt eelarvamuslik hoiak, aga mida rohkem selliseid “kasutage mu sooduskoodi – TEIE võidate sellest!” postitusi, seda eemaletõukavam minu jaoks. Mulle meeldib blogisid lugeda sisu pärast, mitte käia oma vähesest vabast ajast kellelegi raha teenimas, saades vastutasuks lambatunnet ja null meelelahutust.

  2. 😯

    Jeebus! Palun ütle, et ma pole sulle “hambusse” jäänud? 😀 Ma nii hakkasin kohe mõtlema, et mis pläma (nii või naa on pläma) suust välja ajan 😀

    1. Jah, Riina, just sinu blogi on nii umbselt reklaami täis, et enam ei kannata 😀

      Ole nüüd ikka, ei käi jutt sinust 😉

      1. Tehniline küsimus!

        Miks ma Riina nimele klikkides satun siinsele blogipostitusele? Tavaliselt, kui saab nimele klikkida, siis viib see ikka kommentaari autori blogisse 😀

        1. Sinu nimele vajutades juhtub praegu sama. See on ehk sellepärast nii, et kui kommenteerija oma blogi linki vastavasse lahtrisse ei sisesta, siis saadab next best lehele? 😀 😀 Hahha!

          Teen vajalikud muudatused.

    2. Tead… Ma ajan ikka korralikku sousti 😀

      Tegelikult tahtsin midagi veel kirjutada, aga kõne tuli peale ja mõte läks pärast sassi, mis ma kirjutada tahtsin. Praegu autos koju sõites hakkasin ma mõtlema, et mida hekki ma kommenteerisin 😀 Siit järeldus: ei tasu töö ajal muuga tegeleda 😀

      1. Sa vist tõesti ajad veits sousti 😀 Kohvi üledoosi saanud tööl? 😀

        1. Üks tass, aga päris kreftine teine, ehh… Vahel on sellised imelikud päevad, kus tundub, et ka kliendile saab korralikku jama aetud 😂 Hah! Vahel 😁

          1. …ja täna on alles esmaspäev 😀

  3. Eile just vaatasin pakkumisi ühest pesupoest, mille kohta ma vähemalt kahest blogist olen kiitvaid postitusi lugenud. Ja tead, mul tekkis küsimus, et kas piinlik ei ole rinnahoidja ja mõne paari aluspükste nimel mingit täielikku saasta kiita. Sest päriselt, ma ei suuda uskuda, et kõige suvalisem Hiina jura, mida kõik turud täis on, võiks olla tõepoolest tohutult mugav, nagu blogijad kiitsid. Need ei näe välja mugavad, miski materjalide loetelus ei viita mugavusele, “suurus XL vastab suurusele XS” ei tekita ka erilist usaldust kauba osas ja pole mina veel näinud, et 1.20€ maksvad neoonvärvides pitsstringid kellegi elu muudaksid (vähemalt paremuse poole mitte). Samamoodi ei usu ma, et 4.50€ maksev tohutult polsterdatud polüesterrinnahoidja seljas meeletult mugavaks osutub. Sooduskood või mitte, need tooted on kräpp, mida keegi kusagilt tellib ja kallimalt maha ärib, rõhudes just sellele odavale hinnale.

    Ja siis hakkas natuke kurb, tead. Täpselt nagu Sa kirjutasidki – kas peetakse lugejat lolliks või on tõesti täiesti ükskõik, mida kiita? Eriti, kui samalt inimeselt võib hiljem ilmuda arvustus nt BonBoni või Lauma toodete kohta, kus kõlab muidugi “pesu peab olema kvaliteetne ja mina sünteetilist jura oma naha vastas ei kannata”. Ahsoo.

    1. On teatud blogijad, kelle ainuke juhtmõte on, et raha ei haise. Võetakse oma lugejatele reklaamimiseks vastu absoluutselt kõik koostööpakkumised. Vähemasti nii näib. See Sinu toodud näide on väga hea – jutt muutub koos tuule suunaga. Kes maksab, see tellib muusika. Põhimõttelagedus ja iseendale vasturääkivus on jumala okei, peaasi, et taustal mingi raha tiksuks. Keegi ei sunni mind selles ja teistes taolistes blogides käima, seda küll, aga lihtsalt see vastuolu, et niisuguste hoiakutega inimesed üleüldse tunnevad, et nemad võiksid kellelegi teisele mängureegleid kirjutada, on kuidagi väga totter.

    2. Kena vms e-poest sain ma maailma odavaimad ja parimad sportrinnahoidjad, mida ma kasutasin imetamisrinnakatena 😀 Tavalistel rinnakatel tulid üsna pea traadid välja, aga no need mingid paarieurised jurakad olid küll abiks, kui ma ei saanud aru, mis suuruses ma peaksin rinnakaid ostma imetamise alguses 😀

      1. Seal võibki mõni okei asi ka olla, aga üldiselt on ikkagi lademetes sünteetikat ja sellise raha eest, et keegi, kes neid meisterdab, päris kindlasti elab paari dollariga kuus ja magab kuskil õmblusmasina all. Ma ei ütle, et ükskõik milline kiirmoebränd parem on või et mina ise mingisugune etalon olen sel teemal üleüldse. Aga sellel, kes blogiturundusest ja -eetikast nii väga hoolib, et kõik selle teema enda tiiva alla tahab võtta, ei peaks niisugustest teemadest nii demonstratiivselt nii ükskõik olema. See kõik ju kujundab samuti blogijate mainet. Vähemasti ei kujunda see mainet vähem kui peenrasse pa*andanud porgand ja tema oh so ebaeetilised teod. Kõige lihtlabasem silmakirjalikkus on see ühesõnaga, ei muud.

  4. Rääkides sellest konkreetsest blogist, mida arvan, et sa silmas pidasid, üllatab mind kõige rohkem, kui lühike on inimeste mälu. See inimene on bloginud üle kümne aasta erinevatel aadressidel ja alati endast labase mulje jätnud. Tema tekstis on küll kirjavigu vähemaks jäänud, aga teatud tegudega kaamera ette jäänud inimese eetikast rääkimine ajab küll naerma. Inimesed võivad muutuda, aga kas nii palju!? Vaatasin ka muideks korra seda pesulehte ja ei tekkinud tahtmist ühegi toote peal isegi klikkida. Pesu mugavust ei saa hinnata 2D vaatlusel.

    1. Minu meelest võiksid Eesti mõistes suured blogid konkreetse sodi reklaamimisest üle olla. Eriti kui nad ise on kurtnud ja me kõik oleme kurtnud, et blogijaid ei võeta tõsiselt ega tasustata õiglaselt. Mida siin imestada, kui blogijate pärusmaa on mingi kõhedalt odava (kus ja kes on selle praktiliselt olematu raha eest valmis teinud??) aluspesu promomine…

  5. Ah, kui Sul vaid oleks ööpäevas 26h, et jõuaksid tihemini siia kirjutama!

    Sattusin siia kunagi väga juhuslikult seoses süüterooside otsinguga ja nüüd muudkui ootan uusi postitusi ja hirmus kurb on, kui uus postitus on kaitstud. Mõistan, et on asju, mida soovid vaid valitud inimestega jagada, seega see ei olegi päriselt mingi probleem. Ega muud midagi, kui et siis tuleb aga jälle uue hooga uut avalikku postitust ootama jääda 😉

    Antud postituse osas – aamen!

    1. Seda on hullult tore kuulda, et Sulle siin meeldib 🙂 Ja saladuskatte all võin öelda, et parooli saab tegelikult täitsa ilma suurema akrobaatikata – kõigile küsijatele olen selle öelnud. Panen osad asjad naaatuke rohkem varjule, sest need pole päris sellised teemad ja jutud, mida valimatult iga siit läbipõikajaga jagada tahaksin. Aga otseselt midagi skandaalset ega varjamisväärset seal ka pole, nii et saadan Sulle (nelja viimase parooliga postituse) salasõna e-mailile 🙂 Ja üleüldse AITÄH, et selle suht vingupostituse alla nii positiivse kommentaari jätad! Jube hea on lugeda, et keegi kaasa elab 🙂

      1. Tere, mina sooviksin ka palun parooli 🙂

        Tõesti on kahju, et Sa nii vähe kirjutad, sest selliseid arutlevaid ja analüüsivaid blogisid peab tikutulega taga otsima ja nende eripäraks ongi paraku see, et postituste arv on 1-2 tk kuus. Aga see on ka arusaadav – kvaliteetse sisu tootmine võtabki rohkem aega (või mulle tundub nii), lisaks jätkusuhtluse pidamine kommentaarides. Vastupidiselt siis nendele “populaarsetele blogidele” kus tehakse 1-2 suva (reklaam)postitust päevas ja kurdetakse kui raske töö see on.

        1. Ma pean ütlema, et minu postitamissagedus ei tulene kuidagimoodi sellest, et mul võtaks kirjutamine või ideede kogumine nii kaua aega. Või et mul oleks nii tihkelt kvaliteetne sisu, et sellist põhimõtteliselt liiga tihti ei saa avaldada, muidu väärtus kahaneb. Lihtsalt muud elu on nii palju ja samas see muu elu on suuresti üsna ühetaoline rutiin, mistõttu mulle tihti tundubki, et mul ei olegi midagi rääkida. Ja siis ei räägigi. Ega tee postitusi selle kohta, et “mida küll kirjutada” või “mott on maas, panen vist blogi kinni”. Aga ma saan aru, et sa tahtsid komplimenti teha ja öelda, et sulle meeldib siin –
          selle eest aitäh! 🙂

          Kuigi reklaampostituste tegemine on pealtnäha selline möödaminnes teksti kokku viskamine, siis ma millegipärast kahtlustan (endal kogemus puudub), et sinna alla läheb ikkagi teatav hulk eeltööd, näiteks toodete proovimine jne. Ehk et kokkuvõttes kulub palju rohkem aega ning energiat kui näiteks minul, kes ma võib-olla mingi emotsiooni või äkkmõtte pealt veerand tunniga postituse kirjutan ja üles panen. Reklaampostitused on lugemise mõttes tüütud, nõus, aga et neid ulmelebo teha oleks, ma ei usu. Eriti kui neid nädalas või suisa päevas mitu tükki vorpida…hull ju, ei? Nagu liinitöö. Muidugi on igaüks selle endale ise kaela tõmmanud, selles mõttes pole kurta midagi, aga et see täitsa ilma pingutuseta tuleks, selles kahtlen küll.

          Mis kommentaaridele vastamisse puutub, siis minu meelest on elementaarne viisakus, et kui keegi mulle midagi ütleb, siis ma vastan. Tavaelus ja vestlustes ju ka ei lase teisel üksi monoloogi pidada, ei vaiki vastuseks ega tammu siis sõnagi lausumata, teisele mõista andmata, et teda üleüldse kuulnud olen, minema. Neid blogijaid, kelle kommentaaride arv tõesti nii suur on, et vastamine võtaks kogu päeva ja ööst veel lisaks, on minu meelest käputäis. Aga ikkagi on mitmeid, kes kommentaaridele üldse ei vasta, isegi kui kommentaare on napilt kümme. Mul endal on alati kuidagi imelik tunne, kui ma teise inimesega tema postituse all kaasa räägin, aga ta ei tee sellest üldse välja, ei reageeri mitte mingil moel. Mõne blogi kommenteerimise olengi just sellepärast täiesti ära lõpetanud, et mida ma seal ikka üksi räägin. Kui ma tahan monoloogi pidada, tulen parem siia 😀

          Parool ootab sind postkastis 🙂

          1. Aitäh parooli eest!

            Ma seda ei pidanudki silmas, et reklaampostituste tegemine üldse aega ei võtaks, aga noh kui sul on vaja pead pesta ja sa teed seda hoopis reklaamikingiks saadud šampooniga, siis see on ju üks tavalise elu osa, mida ei saa mu meelest liigitada töö tegemise alla. Kui sa nagunii klõpsaks oma lastest pilte uue uhke talvejopega, siis kas see on töö, isegi kui kasutad neid pilte hiljem reklaampostituses? Kas väljas tasuta õhtusöögi nautimine on töö? Olgu, see kõik tuleb hiljem tekstiks vorpida, aga heal kirjutajal ei võta see ka oluliselt aega. Ma saan aru, et töö ja eraelu piirid võivadki siinkohal olla väga hägused, aga mõne puhul hakkab eriti silma, kuidas kogu aeg kõvasti tööd rabatakse, kuigi tegelikult tegeletakse tavaliste eluliste asjadega.

          2. Seda küll jah, et ilmselt aeganõudev osa reklaampostituste puhul on pigem see, et tuleb näiteks reklaamitava toote kodulehel n-ö teooriat lugeda ja seda postitusse mugandada. Samas mõni teeb seda copy-paste meetodil, nii et siis jällegi vist ei võta aega 😀 Aga äkki teebki selle tööks just see, kui on pidevalt n-ö mitu rauda tules ja kuskil kuklas tiksub teadmine, et PEAB ära tegema, sest on lubatud? Selline kohustuse tundmine seostub ju küll tööga, isegi kui see “töö” kokkuvõttes palju vaeva ei nõua. Ma olen vist liiga vähekogenud sel teemal, et rohkem edasi oletada 😀

  6. See postitus on lihtsalt nii on point 😀 Mul muud polegi lisada enam, sa ütlesid juba kõik mu mõtted ära!

    1. Võin selle üksikuna veereva tuulepesa vist varsti ära koristada sealt postitusest 😀 🙂

  7. Aga teemast ka, mitte vaid odavatest trusparitest. Ma nõustun täitsa. Ma ise panen (enda meelest) alati, et mulle saadeti, paluti kink valida, kutsuti, paluti kirjutada vms. See tundub jah nagu veits lamp, et ooo ma siin niisama ostsin midagi ja viitsiks sellest teha miljon blogiposti linkidega 😀 (kuigi ma eile kirjutasin blogiposti asjast, mis ma ostsin ise, ei linkinud ka, sest ei teadnud mida linkida, aga pole jõudnud veel valmis saada, oma ülistamisposti 😀 ).

    1. How come, et sa nii madalale pead laskuma ja ISE midagi ostma üleüldse, las ma seedin seda natuke 😀 Ma olin jumala veendunud, et tarvitseb sul vaid millelegi mõelda ja juba galopeerib kuskilt põõsast või katapulteerub mõnest asjassepuutuvast ettevõttest üks kuller välja 😀

  8. Täpselt minu mõtted! Eriti nõme kui postitus algab nagu täitsa suvaline jutt ja alles poole pealt hakkab kooruma, et tegelikult oli see eelnev kõik lihtsalt sissejuhatus reklaamile. Kuidagi nagu petetud tunne, justkui oleks sitahunnikusse astunud, aga lihtsalt kohe ei saanud aru. Mina ka kunagi ei kliki ühelegi lingile ja panen postituse kohe kinni kui hakkab ilmnema, et see on kinnimakstud jutt. Lugejat võiks niipalju austada, et reklaamist ette teada anda.

    Muideks, mul sama mure eelmise kommenteerijaga, et sa kirjutad liiiiiiga harva! Ja iga parooliga postitus teeb ootamise veelgi pikemaks. Ma tahaks ka parooli, palun! 🙂

    1. Oojaa, see on täiesti next level ärritav, kui ei pealkirjast ega postituse esimesest poolest ei loe mitte midagi välja, mis viitaks reklaamile. Ja siis korraga saad künatäie sooduskoode ja ülistuslaulu ja eelmiste sooduskoodide meeldetuletust kaela. Täiesti abused tunne tuleb peale – lased korra valvsuse maha ja kohe saad litaki reklaamiga vastu vahtimist 😀

      Aitäh heade sõnade eest! Saatsin sullegi parooli e-postile 🙂

  9. Ma küll pole päris kindel, kas sa vihjad samale blogijale, aga üht kaheeurose pesu postitust olen küll lugenud ja ise imestanud, et no pole ju võimalik. Mul kaob automaatselt igasugune huvi või usaldus selle toote vastu, mida mulle salaja reklaamitakse. Kui avalikult reklaamida, siis võib-olla isegi huvituks (noh, nii natuke).

    (Ja ma saan aru, et siin jagatakse paroole ka ja ma TÕESTI sain seda teada, sest ma loen su blogi kõiki kommentaare)

    1. Nii sellega on jah, et veel vähem, kui potentsiaalseid häid pakkumisi käest lasta, meeldib mulle tüssatud saada. Natuke nagu selline jonnakas kangekaelsus, et kui sa otse ja ausalt rääkida ei taha, siis ära räägi parem üldse vms.

      Saatsin parooli sulle e-mailile 🙂 PS! Ma ise loen väga sageli mõnede inimeste postitusi täiesti teadlikult paar-kolm päeva peale avaldamist, sest ma tahan kommentaare ka lugeda. Või mõnikord loen kohe, aga lähen mõne päeva pärast tagasi kommentaare lugema. Nii et oleme jumala ühte masti blogilugejad! 😀 🙂

  10. See postitus tõi sulle uue püsilugeja. Super hästi kirjutatud ja nii tabavalt! Väga meeldis ja ootan meeleldi su uusi postitusi 🙂

    1. Väga kihvt! 🙂 Aitäh sulle ja tere tulemast! 🙂

  11. OMG, hold the phone – kellest me klatšime?
    Korra, tead, kaotad valvsuse ja juba on rong läinud! Reklaamimise kohta nagu ei oskagi midagi väga tarka öelda või siis ei juhindu nendest nii väga, aga neid iseennast tõekuulutajaks ja karmiks eideks tituleerinuid on küll palju (kes siis kriitika peale oskavad ainult öelda umbes GOSH, mida sa ajad siin, see on minu arvamus, ma olengiiii sellinneeee, ja tavaliselt on see arvamus ka harju keskmine vingatsi seisukoht).

    PS! Küsin ka alandlikult parooli, kui siin juba sellele lainele läks 🙂

    1. Mu meelest Facebookis ja blogides käivad kõik tormid nii kiiresti üle, et kui kohe asja nägema ei satu, siis juba üsna pea postitused kustutatakse ja õnn kui siis mõni screenshoti-poeg kusagilt võtta, mis juhtunust ülevaate annab 😀 Aga siin polnud tegu millegi taolisega, vaid lihtsalt minu ühepoolne arvamus ja monoloog. Mis on alati lihtne variant. Ja nüüd kui sa (loen järgmisest kommentaarist) juba läbi hammustasid kõik vajaliku, siis oledki tagasi rongil 😀

      Parool potsatas just su postkasti. Mainin veel lisaks, et katsun nüüd edaspidi selle ühe juurde jääda. Loodetavasti pole vaja seda üldse kasutada, aga KUI on, siis jääb see kõigi jaoks tobe küsimisvoor ära – ei mingit alandlikkust rohkem! 😀 🙂

  12. Okei, mul on lihtsalt natuke pikad juhtmed 😀

  13. Hakkasin Sinu blogi lugema täiesti kogemata, kui sattusin mingi huumoripostituse peale (äkki oli seoses rasedusega). Sellest peale olen huviga oodanud iga uut postitust. Mulle meeldib, et Sa midagi ei reklaami (vähemalt ei ole ma sellest aru saanud). Olen ka paari blogi jälgimisest loobunud, sest no niiiiiii haiget salajast või avalikku träna reklaami lihtsalt ei viitsi lugeda. Beebi kõrvalt olen õppinud oma aega natuke rohkem väärtustama ja mõttetute asjade peale ei viitsi oma aega enam raisata.
    Igatahes tahtsin öelda, et way to go! ja sooviksin ka lugeda salajasi postitusi, aitäh! 🙂

    1. Kui sul peale siinsete postituste lugemist kordagi mingit seletamatut ostusoovi pole tekkinud, siis järelikult ei ole tõesti tegemist maailmatasemel reklaamibisnessi, vaid tõesti reklaamivabade postitustega 😀 Aga ole hoolas – mõnel pool määritakse ikka väga möödaminnes mingeid asju pähe, nii et enne kui SmartPostist korraga neli sõnumit tuleb, sa ei saagi aru, et totaalselt õnge läksid 😀 Nali naljaks, olen jumala nõus, et mõnest sellisest harjumusest (nagu ärritavalt reklaamirohke lugemine) lahti ütlemine on suur kergendus.

      Tore, et Sulle siin meeldib ja aitäh kaasa rääkimast! Parool ootab Sind e-postis 🙂

  14. Juuli 2015. Malluka poolt jagatud miski huumoripost. Lugesin kogu blogi otsast peale läbi ja no on ägedat teksti küll 🙂 Ootan samuti postitusi, sest üldjuhul toovad nad head huumorit kaasa, eriti see kihluse oma “oleme siin vahepeal paar last saanud ja…” 😀

    Paroolist ei ütleks ka ära.

    Tuult tuulepesale 😀

    1. Ma ei mäleta, et ma juulis 2015 nii humoorikas olin, et keegi seda suisa jagas kuskil 😀 Aga väga tore, kui nii oli ja siia jõudsid ja siit enda jaoks midagi meelelahutuslikku oled leidnud 😀 🙂

      Parool on sul nüüd olemas 😉

  15. Hei! Selge reklaampost on lihtne nagu rämpspost postkastis aia küljes, kui midagi head silma hakkab, siis sirvin läbi. Kui paistab kohe imesupermega kreem beebi pepust juuste lõhenemise ravimiseni, siis jätan rahus vahele. Lugejast on lugu peetud, oma asi, kas loeb või mitte. Aga arvates, et loed romaani, kuid siis selgub, et kurat, Säästumarketi reklaamil on uus kujundaja ja võimsam formaat, siis on vastik küll.

    Ühesõnaga – KUI ma juba sõna hakkasin võtma, siis mind jubedalt häirib, kui blogijatel “juhtuvad” asjad samal ajal. Ühel lapsel mähe lekkis, siis kõigil on kohe korraga just praegu juhtumas samu asju. Laps lasi läbi une mähkme nii täis, et emal oli öösärk kaelast kandadeni koos ja isal kulmud pruunid – ja see kõik oli kahtlemata nii naljakas, et pool ööd naersid. Piinlik peaks olema selliseid muinakaid ajada. Endal peaks piinlik olema, sest arukat muljet S-juttude ajamine ei jäta. Lapse suhtes on see lausa alandav. Ja ega üldse ei ole aru saada, et täiesti “juhuslikult” juhtus kloonidel sama asi pea kohe peale “iidoli” juhtumit.

    Parooli paluksin ka 🙂

    1. Nii on jah, et kui ma ise saan teadlikult valida, et ma loen reklaami, siis tõsi – teinekord teengi seda. Aga kui keegi üritab millegi muu varjus oma reklaamiga mulle külje alla pugeda, ajab närvi ja vot PÕHIMÕTTELISELT edasi ei loe ega kliki kuskile, kuhu autor sooviks, et ma klikiksin 😀

      Kusjuures see, et kirjutan mingi postituse valmis, aga keegi jõuab mõni hetk enne, kui enda postituse avaldan, samal teemal ise midagi avaldada – on minuga KORDUVALT juhtunud 😀 Päriselt ka. Siis ma olen olenevalt teemast kas enda postituse lihtsalt mustanditesse teist aega ootama jätnud või ära kustutanud. Sa ei räägi küll päris samast asjast, vaid teadlikult kellegi “hästi kaubaks läinud” teemade jms kordamist. Aga lihtsalt ütlen, et siin pisikeses blogitiigis võib täitsa kogemata ka midagi sellist ette tulla 🙂

      Parool on su postkastis 🙂

  16. Palun ka parooli 🙌

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*