EBA good & bad

/ juuni 11, 2017/ 2 comments

Alustuseks olgu öeldud, et terve eilse päeva veetsin ma konkreetselt kriipiva dilemma käes – minna või mitte. Umbes tund või paar enne blogiauhindade ürituse algust jõudis mulle pärale trotslik teadmine, et just nüüd, kui ma selleks enam absoluutselt valmistuda ei jõua, ma tegelikult vist ikkagi tahaksin sinna minna, mis on maksimaalselt tüüpiline minu puhul 😀 Hästi kohutav on nii pikaldane olla. Samal ajal sõitsime linnast välja, mis nullis veelgi kõik võimalused spontaanne olla. Igal juhul skaudi ausõna, et järgmisel aastal siin mingit lähen-ei-lähe virinat üldse ei tule – olen kohal.

Koju tagasi jõudes panin kohe laivi käima ja et Mari-Leenul ikka materjali oleks, kust edaspidiseks mõtteainet saada, siis minu panus sellesse järgneb nüüd.

MITTE NII POSITIIVNE

Miks nii suur osa – või üldse mingi osa – laivist kulus Prooviabielu staarikestele, jäi mulle mõistetamatuks. Okei, et Kalvi-Kalle on pidanud kahe postituse jagu vangla- ja starteriblogi ning Helenil on (nagu selgus, siis enamusele meist hoomamatu sisuga) intelligentsiblogi, siis…see intervjuu oli selgelt nende kui Prooviabielu staaride, mitte kui blogijatega. Palju meelsamini oleksin ma selle niigi tühja sidruni pigistamise ja patroniseerimise asemel kuulanud näiteks Meelise ja Marileenu intervjuud või Triinu või Eveliisi või kurat, keda tahes, kes on PÄRIS blogija…

Häiris, et õhtujuht vahepeal videotervitustest üle rääkis.

Häiris ka see, et Ženja oli üleüldse kuidagi negatiivse olekuga. Ta pani mitmed auhinnavõitjad end kuidagi ebamugavalt tundma, pluss imelikud kommentaarid (a’la Miramii ei saanud kohale tulla, sest “tal on TITT haige”). Õhtujuht võiks osalejate ning auhinnavõitjate suhtes sõbralik ja heatahtlik olla. Ma ei viitsi tervet seda laivi otsast peale läbi vaadata, et veel konkreetseid näiteid tuua, aga eile seda vaadates mõtlesin hästi mitme koha peal, et ta on kuidagi nõmedalt üleolev. Selline natuke koolikiusajalik lahetsemine oli see, kuidas see asi (vähemasti läbi ekraani) mõjus.

POSITIIVNE

Ürituse toimumiskoht oli sel aastal eelnevatest kordadest õnnestunum, nii palju kui ma videost ja piltidelt nägin. Eelmisel aastal oli ruum selgelt liiga väike ning aasta enne seda oli osalejate arv ja toimumiskoha suurus teistpidi paigast ära. Lava asukoht ja vaade sellele läbi kahe korruse tegi asja kuidagi veel paremaks – maksimaalselt suurel hulgal publikust oli võimalik laval toimuvat näha, ilma et 600 kukalt ees seisaks.

See, et iga blogi sai osaleda ühes kategoorias, tegi auhindade jagamise – kuigi paadunud blogilugemise fännidele ei tulnud ükski esikolmik ultra suure üllatusena – märkimisväärselt vaheldusrikkamaks kui esimesel kahel aastal. Sel moel jagus tunnustust väga paljudele rohkematele blogijatele ja mulle tõesti see reegel väga meeldib. Ükskõik, milliseid muudatusi järgmise aasta ürituse korralduses tehakse, ma siiralt loodan, et tingimus “igale blogile üks kategooria” säilib. Kui nüüd järgmisel aasta saaks mingis hääletuse etapis veel žürii ka kaasata, siis läheks asi tulemuste osas kindlasti põnevamaks 🙂

Mitte et ma väidaks, et keegi tänavustest võitjatest poleks oma võitu väärt – igatahes on! Aga praegu hinnatakse ikkagi peamiselt kvantiteeti. Nagu Mallukas Anule antud intervjuus ütles, siis see, kellel on palju lugejaid, see võidutsebki. Iseenesest on see õige ja õigustatud, samas iga järgneva sellise ülesehitusega blogiauhindade jagamisega suureneb lõhe suurte ja väikeste blogide vahel, kellest viimastel on järjest raskem suurte varjust välja rabeleda. Ma ei räägi endast – mina pole ühtki ponnistust teinud, et mitte varjus olla, I’m all good. Aga ma räägin üldiselt ja kes meie blogimaastikust midagi teab, see saab vist üldiselt nõustuda.

Tore ja loogiline lahendus oli videotervitused neilt võitjatelt, keda kohal polnud. Võrreldes eelmise aastaga, mil umbes pooled võitjatest üritusel kohal ei olnud, mistõttu toimus lihtsalt monotoonne ja kiirustav nimede ettelugemine, oli tänavu üks asi jälle rohkem läbi mõeldud. See jättis oluliselt terviklikuma ja professionaalsema mulje kui mullune õlgu kehitav ja käsi laiutav teadmatus selle kohta, kui paljud võitjatest saalis olemas on.

Kokkuvõttes on minu muljed sellised, et asi läheb aastatega järjest paremaks, läbimõeldumaks ja mis kõige tähtsam – suuremaks. Mari-Leen peaks selle oma “beebiga” nüüd mingi hetk suutma käituda nagu hea ema kunagi ja natuke lahti laskma ning korraldajate-otsustajate tiimi veelgi suurendama. Ma ei ütle seda etteheitvalt – kõik, mis seni tehtud, on olnud suurepärane, eriti arvestades, et seda on laias laastus teinud üks inimene. Aga et see kõik liiga Marimelli nägu poleks, vaid et oleks edaspidi ka värske ja põnev, siis peaks korraldusse (mitte ainult assisteerima) kaasama veel inimesi.

2 Comments

  1. Minul on kahju, et niigi on blogijatel sitt maine, ja nüüd tõmmati üritusele veel Kalvi-Kalle maine kaela. See paistab väliselt nii rumal välja… “Blogijate üritus, kus kohal isegi Kalvi-Kalle ja muud kuulsused”.

    1. Jah, siin pole isegi lisada midagi, olen sama meelt.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*