#EBA2018
Esimese hooga vaatasin (kummaliselt vähestelt) piltidelt ja laivist, et appi kui normaalselt tänavu kõik korraldatud on, asukoht eesotsas. Vaba Lava on üsna ideaalne kompromiss kohviku ja kontserdisaali vahel. Veel meeldis, et otse-eetris polnud nähtavat plähmimist ega mingit kes-kus-seisma-ja-mida-ütlema-peab vaibi. Aga siis hakkas ikka üht-teist muud ka silma ja kõrva…
Esiteks, väga mitmed inimesed olid läinud kohale või – veel hullem – saatnud enda asemel kellegi teise “auhinda vastu võtma”. Ainult et mida polnud, oli see sama auhind. Kõik nominendid said e-kirja, kus muuhulgas seisis: “Kui sa mingil põhjusel tulla ei saa, siis palun saada keegi enda asemel, kes auhinna vastu võtaks”. Oleks mina sellise kirja saanud, siis oleksin sealt välja lugenud just seda sama, mida enamus nominentidest, et nüüd on vaja minna, sest muidu kõlavad peale minu nime hõikamist saalis ritsikad.
Ilmselt iga inimene, kes selle kirja peale kohale läks, tegi seda rohkem või vähem võidumeeleolus, lihtsalt et siis saba jalgevahel ilma igasuguse auhinnata koju tagasi minna. Ma ei ütle, et auhind on hirmoluline, aga ma ütlen, et selle vahejuhtumiga lisandus juba olemasolevatele veel üks hulk inimesi, kes enam ilmselt väga EBA-le ei kipu. Olles korduvalt tunnistanud Marimellide suht puuikut reklaami-taktikat on mul hästi raske uskuda, et see sõnastus seal kirjas kogemata just selline oli. Nendega on kõik alati kuidagi nii, et must ei ole alati must ja valge ei ole alati valge, vaid kõik on väga kavalalt suhteline ja tõlgendamise küsimus. 30 suurusega font on 40-tollisest telekast tõepoolest jumala loetava suurusega ja üldse mitte nii läbipaistev kui 16-tolliselt arvutiekraanilt või 5-tolliselt telefoniekraanilt jne. Vot ja siin oli minu meelest jälle veits seda nihverdamise ja skeemitamise hõngu.
Teiseks, Anu Saagim.
Ma arvan, et Jane ei ole sugugi ainus, kes otseülekandes täiesti ootamatult nii isiklike ja ebameeldivate küsimustega vastakuti sattudes “mulle ei meeldi rääkida” oleks vastanud ja seda ka südamepõhjast mõelnud. Täiesti normaalne inimene jookseb sellise koha peal vabalt lukku, sest see on NÕME vestlus…elaadne asi. Selle asemel, et võitjatel kätt suruda ja õnne soovida, üritati neid naljaks keerata ja kiusata. Need intervjuud oleksid mulle kui pealtvaatajale olnud läbinisti nauditav meelelahutus, kui õhtujuhil oleks olnud võrdsed “vastased”, aga pool meelelahutusest läks selle nahka, et Anu vastas olid teda ennastki kohati kohmetuks tegevad vaiksekesed blogijad, kes tegelesid seal ellujäämise, mitte intervjuuga.
Õhtut oleks üleüldse võinud juhtida keegi, kes blogidest midagigigigigi teab. Lisaks oleks õhtujuht võinud olla keegi, kellega igaüks näiteks JULGEB rääkida. Kunagi käis mingitest aruteludest läbi Henry ja ta on jumala ideaalne näide – ma kahtlen väga, et rambivalguses istuva Henry suunas kõndides keegi oksendamist ja/või ära jooksmist kaaluks. Aga kuidas sa, tagasihoidlik inimhing, usaldad minna ja vestelda suure publiku ees Anu Saagimiga, kellele on sõnad suhu pannud Marimell? Võehhh…
Õhtujuhile teksti kirjutaja oleks kordki võinud mõelda oma külalistele, mitte klikkidele. Ma ei tea muidugi, kuidas asjade natuke sõbralikum ja päriselt hea emotsiooniga kulg Õhtulehe plaanidega sobinud oleks – ilmselt vähe. Aga mina nii blogija kui blogilugejana tõmbusin osasid intervjuusid kuulates end kodus diivanil ebamugavusest kerra. Kui see on üritus, mis peaks kedagi kokku tooma ja ühendama, siis mismoodi täpselt? Mitu korda läheksite teie külla kellelegi, kes teid oma teiste külaliste ees nurka suruda ja ebamugavalt tundma üritab panna? Täiesti “saaks min-git-ki verd” ülesehitus kogu sellel intervjuude voorul. Kui muus osas olid Marimellid tänavuse ürituse esiplaanilt kadunud, siis õhtujuhi suust kõlas täpselt see osa neist, mis mulle “Marimelli nägu” EBA puhul kõige vähem meeldinud on. See rõve teadmatus, et sa ei tea kunagi, kas kedagi tituleeritakse peale üritust mõnes stiiliämbrite listis paksuks maitsetuks lehmaks – aga tule järgmisel aastal ikka jälle! – või virutatakse kellelegi hoopis otse-eetris verbaalse raudrehaga vastu vahtimist.
Minagi näen selgelt, et korraldus on muutunud ladusamaks, asju on rohkem läbi mõeldud, mitmetes senistes möödapanekutes on tehtud reaalseid parendusi jne. See kõik on suur ja tubli töö.
Samas paistab, et osalejate ringi ja üleüldise elevuse kahanemine ikkagi jätkub. Mulle jäi läbi arvutiekraani seda asja jälgides mulje, et auhindade kättejagamisel oli põhirõhk mitte blogijatega seonduval, vaid sellel, et meediapartner oma jao kätte saaks. Kohapeal melu keskel oli ehk veidi teine vibe ja valitsesid muud meeleolud, mine sa tea. Seda muidugi juhul kui sa end teisest Eesti otsast just nimelt pjedestaali jaoks timmitud täismeigi ja ballikleidiga kohale ei vedanud…
…et siis “Aa kuule sry, jumala naljakas lugu selle asjaga, et sai jah väike typo sinna kutsele hehee – on ju lõbus vahejuhtum hehehee” saatel kaame näoga paar võikut süüa, pealekaks kurgust pisaraid rüübata ja koju tagasi lontida.
Henry ei saaks seda õhtut juhtida, sest Henry poleks eladeski nõus selliseid küsimusi esitama. Ja õige ka. Ma vaatasin natukene tagantjärgi otseülekannet ja noh… Üldiselt olen nõus, et korralduslik pool ise on küll hüppe teinud. Tundus, et sööki-jooki-ruumi-istekohtasid jagus. Võitjate välja kuulutamine käis ladusalt. No täitsa nagu päris asi.
Aga arenemisruumi veel muidugi on. Just selles osas, et õhtujuht ei pea iga hinna eest tekitama piinlikke momente nagu Fokin ja Anu seda teinud on. Muidugi ma saan aru, et eks mõlemad on lähtunud sellest, mida neilt palutud on. Kõige paremini sai Anuga hakkama muidugi Sirje, aga eks tal ole elukogemust ja julgust muidugi ka pooltest võitjatest poole rohkem.
Ja teine asi on tõesti see esikolmikutele saadetud kiri. Igati õigustatud nurin. Ei, see ei tähenda, et inimesi huvitaks AINULT auhind. Ma pakun, et enamus nendest, kes on pahameelt väljendanud, ei sure ära, sest nad mingeid potsikuid ei saanud. Aga lavale kutsumine ja tänukiri? Kas see oleks liialt keeruline olnud? Rõhutamine, et ainult esikoht pole tähtis?
Mul on siiralt kahju nendest, kes ise ei saanud kohale minna ja saatsid enda lähedased. Nende jaoks polnud see just “pean minema või suren” üritus vaid vastutulelik teene.
Merje kriitikaga olen ka nõus, et natukene liiga palju Malluka sissetoomist oli. Mallukale muidugi aplaus võitmise eest üritusel, kus ta osaleda ei soovinud 😀
Ma ei taha üldse liiga teravaks minna, sest kuigi ma ise pole sellel üritusel osalemisest huvitatud (ega saa tõenäoliselt enam kunagi ka olema), siis on mul ikkagi hea meel, et seda tehakse. Just nende jaoks, keda see rõõmustab. Aga kui saaks nüüd lihtsalt lahti sellest intriigimaigust (vahet pole, kas see on kogemata või meelega)… Kuigi ilmselt ei saa.
Henry idee oli vist pigem sellisena mõeldud, et tema tooks sinna kaasa n-ö enda vaibi, mitte poleks pelgalt suuvooder, aga see vist teebki ta praeguse formaadi jaoks suht välistatud variandiks. Minu meelest on see napakas mõtlemine, et kui asja ise võimalikult kollaseks ei suru, siis klikke ei tule ja kedagi ei huvita. Sellise mõtlemise väljajuurimiseks sellest üritusest on korraldajate hulka vaja kedagi peale Marimelli, kellele blogimaailm korda läheb ja kes absoluutselt neid õhtulehelikke väärtusi ei jaga. Alustuseks oleks ilgelt hea suur samm edasi seegi, kui õhtujuhiks satuks keegi, kes end veits toimuvaga kurssi viitsib viia. Senised õhtujuhid on ma saan aru Marimelli vaimusilmas hiilgavad inimesed, aga reaalselt neid ei koti absoluutselt see teema ja lisaks on nad piisavalt ebaprofessionaalsed, et nad ei ole viitsinud isegi ettekirjutatud teksti enne lavale astumist läbi lugeda. “Mul on jumala savi misasjad te siin koos olete” on viimase kahe õhtujuhi hoiakust jumala selgelt läbi kumanud. Mina ei usu, et Eestimaal ei ole ühtki inimest, kes suudaks üheaegselt mikrofoni käes hoida ja samal ajal normaalse inimese kombel suhelda.
Minu meelest on just tänavu eriti kahetsusväärne, et ainult esikoht lavale kutsuti, sest just sel aastal on esikolmikutes nii palju uusi inimesi, kelle puhul nime ja nägu veel kokku ei pane, aga väga põnev oleks olnud seda teha. Mu usk EBA-sse pole endiselt kadunud, kuigi see mu kriitikast vist läbi ei kuma. Äkki järgmisel aastal.
“Võitjate välja kuulutamine käis ladusalt.” – Kas see on ladusus, kui Saagim pidi pidevalt hõikama nagu arstikabineti ukse taga järjekorras et “Järgmine palun!”?
Kõige vastikum auhindade üleandmise juures oli minu jaoks see, et võitjate võidurõõmu püüti iga hinna eest miskipärast ebamugavate ja ebaviisakate kommentaaride ja küsimustega kahandada… Kirsiks tordil halvas mõttes oli Brigitte Susanne Hundi alandamine ja mõnitamine, see ületas igasuguse piiri minu arust. Kutsuda koos temaga lavale keegi, kes (nagu ka pidevalt talle nina alla hõõruti) oleks pidanud TEGELIKULT võitma ja kes lisaks oli isik, kellega tal olid halvad suhted (endine sõbranna, jagatud peigmees jne) oli äärmiselt halva maitse tunnus! Kui võitis Hunt, siis võitis Hunt ja kõik. Eriti küüniline oli Saagimi hilisemalt visatud kommentaar: “No õnneks on Hunt juba ära läinud” vms. Kui mina oleksin blogija, siis pärast seekordset auhindade jagamist näinuna ma mitte iialgi ei otsustaks ise osaleda sellisel asjal.
Ja olen ka muide kindel, et see valesti sõnastus esikolmikule saadetud kirjades ei olnud kogemata tehtud – kuna hirm oli, et tuleb vähe inimesi, siis otsustati vähemalt igast kategooriast kolm tükki ikka kohale saada 😀
Võrreldes varasemate aastatega oli väga selgelt aru saada, kes rääkis ja mida rääkis ja mis toimus. Keegi ei rääkinud kellestki teisest või kellegi tervitusvideost üle, keegi ei komberdanud segaduses ilmega mööda lavaesist, saamata aru, kas tehakse pilti või on vaja jeed tõmmata jne. Sedasorti asju pean silmas. Et Saagimi jutt oli üleolevalt ükskõikne ning võitjate suhtes valdavalt mitte meeldiv, selles osas olen sinuga ühte meelt.
Mina mõtlen Brigitte osas just niipidi, et ta oli üks väheseid, kelle puhul Anu lõõpimine jms vastu ei hakanud – nad on suht ühest puust, mõlemad naudivad sellist tähelepanu või tegelikult jumala ükskõik missugust, peaasi, et tähelepanu. Aga paljude teistega vesteldes oli Saagim ikkagi selge liig. Auhinna saamise järel peaks olema koht blogijal oma rõõmu ning miks mitte tänusõnade jagamisks, mõnele asjakohasele ja aktuaalsele küsimusele vastamiseks. Selle asemel istusid suur osa võitjatest nagu jahukotid seal diivaninurgas ja Anu muudkui urgitses. Kelle puhul solvati välimust, kellele rõhutati, et sorri sa oled tegelikult noh asendusvõitja, aga jei for that ja oota räägi siis ka, mis mõttetut elu sa eladki? Öelge palun, KES tahaks tulla kohale pidulikus ja rõõmsas meeleolus ning siis võidu eest “karistuseks” Anu Saagimiga oma pereelu mõõnasid lahata?? Pole sõnu.
Ma olen selle kirja osas veits nagu samas suunas kaldu. Ikka tahaks uskuda, et inimesed on ilusad ja head, aga no…raske. Aga no ainult korra see neil töötaski ma usun, vahet polegi enam kas kogemata või meelega 😀
See ladusa väljakuulutamise mulje võis mul muidugi üsna pealiskaudne olla küll, jah 🙂 Ma tervet ülekannet ei jaksanud vaadata. Ütlen ausalt, et polnud huvigi. Järele vaadates lihtsalt kerisin veidi siia-sinna. Nende kohtade peal, kuhu sattusin, käis üsna kiiresti. Polnud üleliigset mökutamist, pudistamist. Eelmiste aastatega võrreldes ikkagi kordades parem 🙂
Muidugi kuna ma kõike ei vaadanud, siis võib vabalt olla, et ülejäänud poolel ajal jälle oli pudistamine.
Mina vaatasin terve laivi ära ja mingit puterdamist ega takerdumist ei hakanud mulle kusagil silma, vähemasti mitte niimoodi, et see meelde oleks jäänud. Kõik käis tõesti ladusalt selles mõttes.
Minu jaoks pole primaarne seda asja kollaseks ajada, isegi kui kõik seda eeldavad, sest see olen mina.
Anu ei olnud n-ö ametlik õhtujuht, vaid Õhtulehe laivi tegija, kelle kõrvale ma leidsin pole pointi panna veel kedagi mulisema. Nominendid tulid taustahäälelt, võitja oleks välja võinud kuulutada ka taustahääl, aga mõtlesin, et kui Anu seal juba on, siis las tema loeb võitjad ette. Mina Anule tekste ette ei kirjutanud, tal oli minu poolt nimekiri nominentidest ja võitjad olid seal samuti välja toodud, et ta saaks nende kohta ise uurida. Nagu ta seal ka tunnistas kellegi kohta, sorry, sind ma ei jõudnud guugeldada.
Ma üritasin sel aastal end võimalikult vähe sisse panna, aga Anu on Anu. Minu scriptis oli näiteks ka aasta uustulnukas Brigitte, aga kuna Anu oli disklahvist teadlik, lahendas ta selle nii nagu see lavale jõudis.
Ja miks ainult esikoht – kui varasemalt on 45-st nominendist kohal olnud pooled, siis on vingutud, et asi on liiga pikk ja veniv. Kui ma kutsun lavale vaid esikohad, kellest puudu on neli, siis tõesti ei paista see nii väga välja, pooled paistaks kohe välja.
E-mail ei olnud tahtlik eksitus, oligi minu viga, mida ma tunnistan.
Ma arvan, et kui varasemalt on olnud väga teravat kriitikat õhtujuhi kohatute märkuste ja naljade suunas, siis peaks seda enam eriti hoolikalt kokku leppima, millest ja kuidas juttu tuleb. Ja “sorry, sind ma ei jõudnud guugeldada” lihtsalt ei ole tõsiseltvõetav asi, mida öelda kellelegi, kes on enda kategoorias esikoha võitnud, sa ei leia?
See, et sind sel aastal nii vähe seal sees oli, oli värskendav. Taustahääle kasutamine ja kõik see osa jättis mõnusalt professionaalse mulje. BSH ja Malluka puhul oli Anu stiilis intervjuu vägagi omal kohal, aga paljude teiste suhtes, kes tema salvavate küsimuste peale kohkusid ning kes pole kaamerate ja mikrofonide ees nii kodus, mõjus Saagimi sorkimine kirjeldamatult kiuslikult. Mõtlesin kodus omaette, et JUMAL tänatud, et mina väike könnblogija olen, kellel sinna lavale asja ei olnud – mitte mingit pidulikkust ega heasoovlikkust ega rõõmsaid emotsioone, ainult mingi sopas kaevandamine. Pliis vali, kellega koostööd teed :S Vähe mõttetu lausekõlks, et sa ei ürita asja kollaseks ajada, kui samal ajal Õhtulehe raisakotka võitjate kallale omavolitsema lased.
Mida sa valetad. Paar võitjat enne BSH-d ulatas auhinnaneiu Saagimile paberi ja laua pealt on näha, et selle paberi pealt hakkas ta maha lugema BSH ja Kristina teemat 😀 Saagim rõhutas võitjatega mitu korda, et ta nüüd loeb paberilt maha, ja siin on niimoodi kirjutatud sinu kohta jms sellised ütlused. Täitsa pekkis valekott oled! 😀 Kõik olid teemad, mida Saagim poleks kuskilt Google-st leidnud, kui sa just poleks talle nina alla andnud 50 lk perekooli teemat tervenisti läbilugemiseks.
Ja kui sinu skriptis oli võitjaks Brigitte, siis miks oli Anul käes ümbrik teise nimega, mida ta näitas BSH-le ka (“näed, siin on hoopis teine nimi ümbrikus”). Nüüd tuleb veel välja, et Anu oli kõigest reporter, kes täitis möödaminnes õhtujuhi tööd ning möödaminnes ka ise printis võitjate nimesid ümbrikutesse. Kui loll vale see on.
Selle piltide vähesuse koha pealt – kui ma täna hommikul ÕL-i galeriid sirvisin, jäi mulle silma, et mõnda (kui mitte kõiki) pilte oli sinna pandud ~ 4 korda. Ei tea, kas ei piisanud olemasolevast? Muidu jagan täielikult sinu arvamust… Algul kahetsesin, et ei osalenud, nüüd täitsa hea meel.
Täheldasin sama asja, et see galerii oli kuidagi pisike ja hästi hästi korduvate piltidega…hmm. Minul ei ole kunagi hea meel, kui ma ei osale, alati on kahju hoopis ja tõttöelda olin ma tänavu juba üsna piiri peal, et ikkagi minna. Aga siis hoidis miski mind ikkagi tagasi. Täiega tahaks loota, et järgmisel aastal on veel mõni suur ja selge samm parema EBA poole, siis kibelen küll osalema ja/või kohale minema 🙂
Okei, nüüd olen asjaga rohkem kursis. Puhas minupoolne viga. Õige oleks öelda, et olen veidi kergendunud, kuna nii nagu paljud teised läheksin minagi veidi kohmetuks – noorteblogi võitjast oli küll kahju.
Mina tahaks jubedalt osa võtta ja salamahti isegi võita ja peole minna ja… Peaaegu oleksin jõudnud sel aastal isegi kohale, aga meie reis venis nõnda pikaks, et jõudsime tolle päeva varahommikul alles Eestisse.
Mina tahaks ka osa võtta ja minna. Või vähemalt kumbagi neist. Usun, et kui võrreldes eelmise aastaga tehti nii suur samm edasi, siis äkki järgmine aasta…*fingers crossed*