Esimene vanalinn peale Kauri
Sellest on möödas veidi rohkem kui kaks aastat, mil ma viimati väljas (vanalinnas peol vms) käisin. See pikk aeg polnud mingi teadlik pingutus ega ohverdus ega midagi sellist, mille pärast käsi kokku lüüa ning ahhetada, kui igavat elu ma elan peale lapse saamist, vaid aeg lihtsalt lendas nii kiiresti, et tõesti alles nüüd, kui Kaur on aasta ja seitsme kuu vanune, tekkis selline moment, et ma nii sain kui tahtsin sõbrannadega veits jooke teha. Ja just nimelt mitte kellegi juures kodus, vaid kuskil väljas.
Mu jumal…
Mingisugusest “svipsis, aga adekvaatne” sihist, mille endile seadsime, ei ole mõtet rääkida. Sama rappa läks ka “iga klaasi veini/siidri vahele klaas vett” suure suuga välja käidud lubadus, sest samal ajal kui mul oleks pidanud olema käsil umbes kolmas klaas vett, jõin ma tähtsa näoga topeltviskit. Noh. Palju õnne. Varahommikul, kui viimase (mingi eriti räige aniisimaitselise) shoti allaneelamiseks silmad kinni pigistasin ning need uuesti avades end hommikul kodust oma voodist avastasin, sain aru, et ma ei vaimustu enam sellisest ajaveetmisest, see pole minu jaoks 😀
Terve eilse päeva vegeteerisin looteasendis diivanil, anusin Rened, et ta mulle poest mineraalvett, seljankat jms tooks. Talle veelkord kiidusõnad, et ta piirdus minu kulul nalja tegemisega, mitte ei õiendanud ega mölisenud ega olnud üleolev, et kõigile oma lubadustele (“no worries, mul on plaanis paar siidrit juua, mitte end purju kaanida”) käega olin löönud, et alles nii hilja/vara koju jõudsin ning et nemad Kauriga passiivse joomise käes pidid kannatama. Eks Kaur oli ka suur põhjus, miks end eile veel ekstra halvasti tundsin. Pohmellis ema, vastik. Niisiis olin väga rõõmus, et ei pidanud mingit tigedat monoloogi kuulma, mis sest, et ma selle isegi kergelt (selle sõnavaliku üle pahvatas Rene naerma) ära olin teeninud 😀 Mina suudan Renega sarnases situatsioonis haruharva nii armuline olla 😀
Pohmelliga koos käib mul alati ka mingi vastik süütunne. Ma ei teinud linnas mitte midagi sellist, mis annaks põhjust süümekateks, välja arvatud ehk liigselt kulutatud raha, aga ikka ei lähe see raisatud ja mõttetuse ja kõigile vabanduse võlgu olemise tunne enne üle, kui duši all käidud, kodu ära koristatud, pesumasin tööle pandud jne. Ehk et isegi kui pohmelliga ühel pool, siis päriselt parem hakkab mul alati alles siis, kui peale mao Borjomiga üle uhtumise mu lähiümbrus ka puhas ja korras on. Selles suhtes sain hingerahu alles täna hommikul, kui laupäevased nõud viimaks ära pesin. Aga pohmelliga on mul muide veel nii, et kui see kassimise ja diivanil kudemise päev möödas, siis ma rohkem midagi põdeda ei viitsi. Kui asjade kulgemise üle järele mõelda, saab tagantjärgi alati targemaid valikuid teha, aga sellel pole lihtsalt mõtet. Ja lõbus oli ju ka ikkagi, nii et ma ei viitsi mingite oleksite-poleksite peale aega raisata.
Ainus asi, mida ma ei suuda meenutada, on see, et mis imevägi see oli, mis mind veel mõni aasta tagasi enam-vähem üle nädala vanalinna vedas? MIDA seal teha on? Kuidas ma viitsisin mingi mõttetu pidutsemise nimel neid loendamatuid pohmelle taluda? Kuidas ma viitsisin üldse nii tihti purjus olla? Mis muud, kui et tunnen kirjeldamatut rõõmu, et mu elu enam selline pole, et see pointless etapp täiega möödas on. Ja mul on hea meel tegelikult ka selle üle, et see üle pika aja sõbrannadega vanalinnas käik ei olnud üldse mingi maagiline heleroheline oaas mu muidu nii tuhmi argielu vahel, mille suhtes ma oleksin tundnud, et tahaksin seal sagedamini käia vms – oo ei! Mitte varem kui äkki umbes aastal 2017, kui mu mälu jälle piisavalt hägustunud on, ma väljas joogitamisele enam mõelda ei viitsi 😀 Hästi kurnav ja mõttetu, täitsa päriselt. Kuigi jaa, sõbrannasid oli küll ülihea meel näha ja nö vanu aegu meenutada, kuid seda elustiili ei igatse ma mitte kübetki taga. Väikse veiniklaasi taga vaikses koduses keskkonnas valitud sõbrannadega lobisemine trumpab vanalinnas üle lärmi karjumise ning kulunud pubides-baarides mõttetult joomise iga kell üle. Huvitav, et mul seda meenutust nii kurnaval kujul tarvis oli, peaks iseenesestki loogiline olema ju 😀
Aga just käis kuller ja tõi uue käru ära, nii et kui Kaur ärganud ja söönud on, siis läheme teeme sellega esimese testisõidu ka. Eks siis millalgi avaldan arvamust, et kas oli ka hea ost.
Nüüd tunnen lihtsalt rõõmu, kui üle mõne aja jälle mehega omaette saab olla või kinos käia või veini/siidrit juua. varem olin ka jõhker peoloom, aga kui viimane kord käisin, siis olin ilmselt kõige hullem party pooper üldse, mis sest, et kõik vingumised ma tegin oma peas, aga muusika oli nii vali, et mul hakkas pea valutama 😀 Nüüd ootan niisama järgmist päeva kui ämm saab last hoida 😀
Mul on just vastupidi. Enne last oli väga väga pikk peo paus, kuna sain vanalinnas kunagi endale midagi müstilist joogi sisse. Kuid nüüd hiljuti sõbranna vedas endaga klubisse kaasa ja mul on iga kord olnud nii meeletult tore ja lõbus, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Õnneks sellist asja nagu pohmelust ma ei tunne, isegi kui joon läbisegi kõiksugu kraami, tunnen ära kui tuleb piir ette, küsin letist ühe vee ja seal sammud kodu poole. Alles eile jõudsin kell 5 koju, 9 tõusin ja 10 aeg siirdusin rulluisutiirule. Sõitsin 10 kilomeetrit! Mul pole veel ka ühelgi peol kulunud rohkem kui 20€, taksosõidud ja pileti ostan ise, jookide eest pole pidanud veel ise muretsema. Emmed lähevad hästi peale ja oma rahakoti huvides pole patt seda ära kasutada 😀
Aa ei võõrastel meestel endale jooke lasta osta oli juba eos välistatud. Pole minu teema 😀
Aa ei mitte võõrastel meestel. Me oleme üldjuhul sama seltskonnaga koos koguaeg ja seal muutuvad kõik väga heldeks mingi hetk. Ega ma nii kerglaste kommetega ka ei ole 😀
Hahha, okei siis vähe teine asi jah 😀