Esmaspäev, 18. veebruar
Homme lõppeb mu kolm nädalat kestnud haigusleht. Kolmapäeval saan arstile antud analüüside vastused, ehk siis üldjoontes mingi esimene info, kas verelised jms näitajad on korras. Kõige suurema põnevusega ootan aga neljapäeva. Just siis peaks UH-s juba midagi natuke rohkemat näha olema kui väike uba keset valget laiku, nagu viimati. Kui kõik on hästi (mida ma iga päev tuhat korda loodan).
Ta süda peaks ilusti lööma, küll palju tormilisema tempoga kui ükskõik kellel meil, ehk siis kusagil 120-140 korda minutis. Nagu väike trummipõrin mu sees. Ei jõua ära oodata! Kõik organid ja kehaosad on nüüdseks välja arenenud ning sellega seoses hakkab kõige kriitilisem aeg arengus lõppema. Edasi tuleb hoogne kasvamine. Muidugi mul kripeldab pidevalt, et kas mu organismis on kõiki vajalikke aineid piisavalt olnud sel tähtsal perioodil, eriti kui pideva isutuse ja oksendamise peale mõelda. Aga nüüd pole enam tagantjärgi midagi teha. Üritan võimalikult mitmekülgselt toituda, iga öö vähemalt 9 tundi magada ja ohtralt vett juua. Ning loomulikult stressirohkeid olukordi vältida, mis on mu “Kõpu temperamenti” arvestades vaat et see kõige suurem katsumus 😀
Renele tunnen ma pea-aegu iga päev kaasa selle kõige pärast, mis ta läbi peab elama. Nimelt on süvenenud mu kiiks märgata pisiasju ja nende pärast kohe ka lärmi tõsta. Ma ei talu korralikult kinni lükkamata sahtleid, seda kui köögirätik pole korralikult ja sirgelt, seda kui diivanikate on paigast ära, seda kui ta mu käest midagi sellist küsib, mis mu jaoks iseesestmõistetav on, seda kui ta mu käest mõnda asja üle ei küsi, mida ta iseenesestmõistetavaks peab ega tuhandeid teisi normaalsele inimesele täiesti märkamatuid ja ebaolulisi detaile. Ta saab iga päev vähemalt paar korda peatäie just mõne taolise “asja” pärast ja kuigi mu mõistus kriiskab mulle, et see on maailma kõige tühisem põhjus, miks tüli tõsta, ei suuda ma enne rahuneda kui ta kõik nii on pannud ja teinud nagu mulle sobib. Õudne.
Emotsioonid on üldse täiesti kontrolli alt väljas. Näiteks ükspäev ajas The Big Bang Theory tunnusmuusika mind nutma. Oli laupäeva hommik, Robi ja Rene alles magasid kui ma üksinda elutoas seda sarja vaatama hakkasin ja siis tunnusloo ajal mõtlesin, et “nii täpselt selle sarja jaoks sobiv laul – huvitav kui rõõmsad nad olid, kui nad selle laulu valmis said” ja töinasin vaikselt. Kuni sain aru, kui tobe see on ning pisaratega pooleks naerma hakkasin.
Teine näide: käisime Renega Kadrioru pargis jalutamas. Olin kõhu enne kodus vist liiga täis söönud vms ja magu nagu pitsitas natuke. Kohe vesi lahti jälle ja no õnneks inimesi polnud, aga Rene oli küll täiesti nõutu. Kaks minutit hiljem kõndisin jälle muretu näoga ringi nagu poleks maailmas midagi valesti. Iseendal on ka veider niimoodi emotsioonide-skaala ühest äärmusest teise pendeldada oma etteaimamatute tunnetega, ei julge mõeldagi, mida Rene mõtleb.
Kui kolmapäeval ja neljapäeval arsti juures mingeid halbu uudiseid ei tule, siis reedel sõidame Hiiumaale. Kuna Robi ka juba nagunii teab ja üldse pole tegu saladusega, mida väga kaua varjata saaks, siis läheme räägime Rene vanematele ka asja ära. Aga et minu ema end kuidagi teisejärgulisena ei tunneks, siis mõtlesin ma välja plaani, kuidas Rene vanemad ja minu ema täpselt ühel ajal selle uudise teada saaksid. Ehk et kuna mu emal on 27.02 sünnipäev, siis see on hea ettekääne, miks Saaremaale üks pisike pakk saata. Sinna sisse panen ühe tabalukuga märkmiku, mille ühele leheküljele on kleebitud pisike valge ümbrik, kus sees on UH pilt. Mul võttis päris kaua aega, et välja nuputada, kuidas ma saaksin kindel olla, et isegi kui ma emale ütlen, et ta mitte mingil juhul sinna märkmikusse enne ei vaataks kui ma märku annan, et ta siis salaja ikkagi ei piiluks. Ja siis mõtlesin välja – märkmikku hoiab lukus koodiga taba, kusjuures koodi ütlen talle reede õhtul, kui Rene vanemad elutoas istet on võtnud. Niimoodi saame 99% kindlad olla, et üllatus tabab mõlemat perekonda üheaegselt (1% võimalus on alati, et midagi läheb teisiti kui plaanitud).
Nagu ma paar korda juba öelnud olen, siis ükskõik mida keegi teine arvab või ei arva – minu jaoks on tähtis AINULT see, et beebiga kõik korras oleks. Ainult see. Miks ma seda iga kord räägin ja rõhutan on sellepärast, et loomulikult olen ma viimasel ajal palju lugenud ja näinud, MIS KÕIK võib minna valesti. Alates kõikvõimalikest puuetest kuni sünnitusel juhtuvate õnnetustega ja tegelikult see nimekiri on hirmuäratavalt lõputu. Nii et kuigi on osapooli, kellele võib näiteks lapse sugu kogu loo kõige suurem võtmeküsimus olla, siis mina ei hooli sellest mitte ühegi oma keharakuga. Kuigi meil Renega on mõlemal hiigelsuur veendumus ja sisetunne, et see on poiss, siis ma oleks täpselt sama õnnelik tüdruku üle. Absoluutselt ja siiralt sama õnnelik.
Mulle jõudis alles väga hiljuti kohale, et mitte ühelgi eluhetkel pole ühegi inimese puhul garantiid, et temaga midagi halba ei juhtu. Nii et lisaks hirmule, et äkki juhtub juba raseduse ajal midagi, tabas mind ootamatu tõdemus, et see hirm ei saa peale lapse sündi ju enam mitte kunagi otsa. Sest millal üks ema on lõpetanud oma lapse pärast muretsemise? Ainuke mõistuspärane lähenemine sellele hirmule on, et kõiki asju, mis minuga juhtuvad, ei saa ma ise kontrollida, niisiis pole muretsemisel mõtet. Tuleb täpselt see, mis tulema peab. Kui elul on omad plaanid, siis tuleb sellega lihtsalt edasi elada. Ükskõik kui seletamatu või vastumeelne see pole. Ja helgemalt poolt vaadates – väga suurel enamusel kordadest lähevad kõik rasedused ja sünnitused hästi. Pole mõtet oma energiat ja aega kulutada millelegi, mida ma muuta ega mõjutada ei saa.
Mu varasem arvamus, et rasedus kujutab endast ainult paksuks minemist ja ootamist, tundub üha naeruväärsem. Seda enam, et neid asju, mille peale mu aju viimasel ajal tuleb ning mis kõik sügavat mõtteainet pakub, ei jõua enam parimagi tahtmise juures kokku lugeda.
Loodan, et see nädal tuleb ilma tagasilöökideta ja ühtlasi jääme kirjeldamatu põnevusega neljapäeva ootama. Reede peale ei julge veel mõelda 😀 Pöidlad pihku.