Esmaspäev, 21. jaanuar
Ma olen nii nii näljane. Kogu aeg. Praeguse seisuga tunduvad ainsad söödavad ja joodavad asjad banaan, porgand, õun, vesi, pett, jogurt, keedukartul, hapukapsasupp, kurk (nii toores, marineeritud kui hapu). Kõik sellised hapukad ja/või toored asjad.
Mõnikord kui hommikul tunnen, et süda pole veel pahaks läinud, söön kohe midagi rammusamat, enne kui iiveldus vahele jõuab astuda. Lihtsalt et organism täiesti ära ei väsiks.
Laupäeva hommikul õnnestus lausa nii hästi, et sain pannkooke ja kohupiima süüa. Üllataval kombel oli isegi päris okei tunne pärast.
Aga üldiselt magusad asjad – kohukesed, saiakesed, pirukad, jäätis, kommid, šokolaad -, mida ma siiani jumaldanud olen, tunduvad maailma kõige rõvedamad.
Kohv, milleta mul alati hommikuti pea valutama on hakanud – ka see on kõlbavate asjade nimekirjast hetkel väljas. No lihtsalt ei salli seda maitset. Nädalavahetusel katsetasin, et äkki lihtsalt kontoris ei taha, aga ei. Kontoriga pole sel midagi pistmist.
Rasvased ja rammusad toidud, näiteks praekartulid, praemuna, seljanka, pasta, pitsa, pelmeenid, friikartulid või ükskõik mil moel valmistatud lihatooted – FUH! Ma ei saa isegi mõelda nende peale. Soojad toidud on üldse suht out.
Ka salatid (nt kartuli-, feta- jms salatid), mida varem suurema nälja kustutamiseks tihtipeale sõin, hakkavad vastu.
Ja nüüd ma saatsin Rene poodi süüa tooma. Mõlemad vaikime nõutult teine teiselpool telefonitoru tema küsimuse peale, et mida ma süüa tahan. Esimene refleks oli kriiskama hakata, et “mul on nälg, too MIDAGIGIGIGI!”, aga peale seda kui ta suutis mulle selgeks teha, et tal pole aimugi, mis see MIDAGI täna olla võiks (sest mõnel päeval läheb mõni asi natuke edukamalt alla kui mõnel teisel päeval), siis…vaikisime veel. Lõpuks ütlesin, et ta tooks lihtsalt kartulit.
Kai kinkis mulle sügisel millalgi korvitäie enda tehtud moose ja muid hoidiseid. Sealhulgas üks purk marineeritud kurke. Eile kui näljast vaevatud meeleheite käigus külmkappi revideerisin, jäigi see sama kurgipurk silma. Kangutasin korgi lahti ja haukasin ühest kurgist mehise ampsu. Marineeritud kurgist polnud suurt midagi järgi – see oli TÄIESTI käärima läinud. Mitte nagu hapukurk, vaid selline…roostene maitse, kergelt gaasiline. Eeem…
Nüüdseks vedeleb kurgivees veel viimane kurk ning ma ei raatsi seda kohe mitte kuidagi ära süüa. Need pahaks läinud kurgid on üllataval kombel kõige paremini mu süda-paha-tunnet ohjeldanud. Näiteks praekartulit ei oleks ma saanud eile süüa kui poleks iga kartuliampsu vahele seda sama kurki peale hammustanud. Jumalik kraam!
Kuigi suurem osa muudatusi isude osas on tõepoolest toimunud viimase pooleteise nädala jooksul, pole see pelgalt peale rasedustesti kahte triipu endale külge mõeldud raseduspuue. Sest esiteks ma tõeliselt naudiksin kui ma saaksin rahulikult, kõht täis tuju hea, tööd teha ja üleüldse keskenduda. Mida ma ei saa. Sest energiat on päris vähe. Tunne on nagu inimlike vajaduste ahela kõige madalamal astmel – nälg kontrollib tervet mu elu.
Teiseks, tuntavad isu-muutused olid ära jäänud päevade kõrval üheks mõjuvaimaks põhjuses, miks ma üleüldse rasedustesti peale mõtlesin. Sest päevad on ikka aeg-ajalt vigurdanud ja siia- või sinnapoole paigast nihkunud – see üksinda pole küll tõsiseltvõetav põhjus, et midagi kahtlustama hakata.
Täna täpselt nädala pärast on mu esimene peale-testi-arstivisiit ka tehtud. Ei jõua ära oodata. Kõigepealt tahaks teada, kas kõik on korras ja seejärel tahaks teada, kuidas teha nii, et kõik jääkski korda.
Kuigi… TV3-st tuleb “Kolmedok: Inglilapsed“. Ja on vähe asju, mis tõestaks paremini, et puhtalt headest kavatsustest ja lootustest jääb mõnikord täiesti ebaõiglaselt väheks. Rene keelas mul seda vaadata ning vähegi rahulikuma une nimel võtan see üks kord teda kuulda.
Ühele positiivsele järeldusele olen ka jõudnud. Nimelt, see pidev väsimus ja unisus on mu igapäevasele töörutiinile väga väga kasulikult mõjunud. Varasema öösel veerand ühe ajal voodisse loivamise asemel olen nüüd iga õhtu plaks enne ühtteist teki all (tavaliselt isegi juba natuke peale kümmet) ja on ainult ettekujutamise vaev KUI lihtne on tänu sellele hommikuti ärgata. Oi kui lihtne!