Head ja halvad blogid
Mai lõpus panin siia ühe postituse erinevate küsimustega, saamaks veidikenegi aimu, kes on need inimesed, kes mu blogi loevad. Üks küsimustest oli, et “Miks sa seda blogi loed?”. Olin sinna erinevaid vastuse-variante pannud ning arvamusi tuligi seinast seina. Omast rumalusest lisasin ka sellise vastusevariandi nagu “Ei oska öelda, oled endalegi märkamatult lugemas käinud, aga midagi erilist siin nagu polegi tegelikult,” millele tuli samuti omajagu hääli. See hämmastas mind, kuid mitte sellepärast, et ma arvaksin, et see lehekülg siin kõigile hirmsasti meeldima peab. Pigem seetõttu, et kuradi inimloomus küll – endale neile ei meeldi, aga ikka ronivad muudkui tagasi, miks ometi? Kui ma siis sellel mõttel veidi kauem peatusin, jõudsin valusale arusaamale, et…ma ise teen ju sama.
Ma jälgin umbes 30 blogi. Neist umbes pooltest olen täielikus vaimustuses, veerand neist kolmekümnest kirjutab nii harva, et kui nad siis korra kuu aja tagant midagi avaldavad, olen esimesed paar hetke segaduses, et oot-oot, kes see nüüd on. Ja ülejäänud veerand… Oeh. Need ongi need blogijad, keda ma jälgin kas lollist harjumusest (a la “kui ma juba nii kaua olen lugenud, tundub imelik lambist pooleli jätta”) või sellepärast, et tegu on tuntumate blogijatega, kes aeg-ajalt mingi draama või skandaaliga kostitavad – ei saa ju end ometi blogimaastiku vähestest ja väärtuslikest maavärinatest ilma jätta 😀
Üsna mitme nö kuulsa blogi suhtes imestan väga, et KUIDAS nad küll nii tuntuks on saanud? Ilmselt ei tasu juhuse võimu alahinnata. Võrdlusena mõnede teiste blogijatega, kel ongi hästi kindel oma stiil ning kes mitte kunagi ei kirjuta lihtsalt sellepärast, et aktiivselt pildil olla, vaid nende postitustel on alati ka sisu. Või kui nad seda teevad (kirjutavad pildil olemise nimel), siis mitte kunagi nii, et mina kui lugeja seda tajuksin ja end ärakasutatuna tunneksin (rohkem klikke võrdub teadupärast rohkema tasuta nänniga, rohkem reklaami võrdub veel rohkema tasuta nänniga jne). Aga populaarsuse võti vist polegi alati kõigile meeldimine, mõnikord lausa vastupidi – me kõik teame vähemalt paari blogijat, kellele näib kasuks tulevat ka see, et hordide kaupa inimesi neid absoluutselt ei salli ning seda sallimatust, kord ühe, kord teise suunas, a la Perekoolis välja elavad.
Eriliselt kriibib mu silma viimasel ajal üks blogi, mille jälgijate arvuga mitte kursis olles oletaks, et see inimene kirjutab oma asju uhkes üksinduses. Ja isegi mitte sahtlisse, kuna kõik see pahn, mida ta toodab, ei mahuks mitte ühegi universumi mitte ühtegi sahtlisse mitte ilmaski ära. Temaga on mul küll mingi veits ebatervislik situatsioon, kus mind ei vaimusta tema kirjastiil, tema postitused tunduvad igavad, ma ei tunne ta vastu vähimatki sümpaatiat…meie mõttemaailmad ainult haruharva riivavad teineteist. Ma käin lihtsalt sportlikust huvist uudishimutsemas seal, et kas ta tõesti on natuke…ladvaga metsa poole, nagu mulle järjest enam tundub, või punnitab ta varsti silmadest peensoole välja, et millestkigigi kirjutada oleks. Sest tal eriti nagu pole. Aga et ma ei õelutse ega sisise ta postituste all ega Perekoolis ega Askis ega üldse mitte kuskil, siis ongi selle blogi jälgimine kõigest selline ohutu iseenda piinamine 😀 Kohatu oleks ju vinguda, kui mitte keegi ei sunni mind sinna minema. Sellepärast ma ka ei maini tema nime, vaid räägin temast nii ümaralt kui saan. Pealegi, tõenäoliselt on tegu vaid maitsete mitte-kattumisega ja ilmselt ta ikkagi teeb midagi väga hästi ka, et tal kõik need lugejad on. Lihtsalt minu jaoks on tema blogi tõesõna sama suur müstika kui Stonehenge, Loch Nessi koletis ja viljaringid kokku.
Siis on veel mõned sellised blogid, mille suhtes ma tahaksin, et nende autorid iga päev kasvõi mitukümmend postitust avaldaksid. Mul ei saa neist ilmaski küllalt. Mõne puhul on põhjuseks eriliselt mõnus kirjastiil – lahe ja omapärane sõnakasutus, mõnel on lihtsalt mingi arusaamatu x-faktor, millele ma kuidagi näppu peale panna ei suuda, sest et tegelikult kirjutab ta oma täiesti tavalisest elust täitsa tavalisel moel, aga mina muudkui ahmin lugeda. Eks siin mängib isiklik sümpaatia ka teatavat rolli. Kusjuures nii mõnegi nimetatud blogi puhul valdab mind pea-aegu hirm, et mis siis, kui nemad ka “kuulsaks” saavad. Kas siis asendub sealne mõnus ja vahetu õhustik ka šampooni-reklaamide ja Hiina riietega?
Muidugi meeldib igale blogijale, kui tal on, kellega oma mõtteid jagada, aga vot nende eelmainitud blogide puhul soovin küll isekalt, et mitte keegi neid rohkem ei avastaks, no nii igaks juhuks 😀
Tuttavate või pooltuttavate inimeste blogide suhtes on mul lihtsalt hea meel, et need vähesedki olemas on. Nendega on veel selline ebaõiglane lugu, et nemad võivad minu poolest kasvõi mari-haaval oma mustikal-käikudest või üksikasjalikult elutoa tapeedi-vahetusest kirjutada ja kohe kuidagi ei teki seda tunnet, et igav on. Hoopis huvitav. Sest see, kui ma inimest (kasvõi natuke) tunnen, muudab asja piisavalt palju isiklikumaks. Eks ma objektiivselt suudan öelda ikka, kes päriselt ka väga hästi kirjutab ja kel jutt võib-olla nii väga hästi ei jookse, ent ma ei taha seda teha ja pole vajagi. Sest nagu ma ütlesin, kogu selles blogide virr-varris on ausõna mõnus, kui on mõni tuttav nägu ka 🙂 Pluss veel see tunne, et kasvõi natuke tuttava inimese blogi lugemine rahuldab nii pagana hästi seda sügelevat uudishimu, mis meis kõigis olemas on ja mis paneb meid tahtma luubiga teiste inimeste elude kallale minna. Väga inimlik. *Kõik stalkerid noogutavad kooris*
Ja viimaks – kõige parem viis heade blogide avastamiseks on iseenda lugejate seast. Minul on korduvalt nii olnud ning alles väga hiljuti juhtus see taas. See inimene on mu blogi korduvalt kommenteerinud ning hästi mitu korda olen ta blogi lahti klõpsanud ning siis kohe sama targalt kinni tagasi pannud. Ise ka ei tea miks. Silm kuidagi ei haakinud ära kuskile ja tundus random. Kuni siis ühel õhtul otsustasin, et loen natuke edasi ja teate mis? Ma pole siiamaani pidama saanud. Vahepeal tuleb muidugi muid asju ka vahele, ent ma pole selle blogi akent isegi kinni klõpsata raatsinud, vaid iga kord kui interneti avan, tuleb see kohe jälle ette. Nii et eelarvamus ON kõigi vigade ema.
PS! Teile, keda ma siin läbi lillede hurjutasin, lohutuseks nii palju, et mu enda blogil on ka mingi kohutav puue küljes, mida ma veel ära pole jaganud. Nimelt, lausa mitu “suurt” blogijat on mu blogi jälgima hakanud, aga siis mõne aja möödudes mu oma blogroll-ist uuesti ära kustutanud. Ehk et ilmselt istun teiega täitsa ühes samas, igavust ja tuulepesasid täis paadis. Ainult selle vahega, et enda silmis ma eriti mingit palki ei tunnista ja siis võtangi voli teiste kallal targutada ja möliseda 😀
Mõtlen täpesel samamoodi nende väikeste blogijate osas. Kahjuks või õnneks hoiavad nad tihti madalat profiili ehk ei reklaami kuskil blogi ega ole suured kommenteerijad, mistõttu on neid keeruline leida, aga kui nõela heinakuhjast leiad, on nagu jõulud! 😀
Täpipealt!
Mina olen nüüd sajaga segaduses. Just selle blogrolli asja osas, sest enda meelest ma su sinna kunagi lisasin, aga praegu ei näe. Samas ära kustutanud ma kindlalt pole. Kas ma siis üldse lisasin või oli elav unenägu? Oeh 😀
Aa vot selle kohta ma ei tea, need näited on teistest blogidest. Ja mingit traagikat polegi, lihtsalt põnev juurelda, et mis pagana asi see on, mis mu blogi algul meeldima paneb ja siis üsna lühikese aja jooksul hakkab tunduma, et räme bullshit hoopis ja kiire cancel 😀
No võta teadmiseks, et mulle oled sa alati meeldinud 😀
Hoolimata kergelt välja lunitud maigust on seda ikkagi väga tore kuulda 😀 🙂
See on jah selline veider hetk, kui saad aru, et sind on blogrollist ära kustutatud 😀
Aga tegelikult tahtsin seda mainida, et kuigi ma su küsitlusele ei vastanud ega tea, millised vastusevariandid veel olid, tundub variant “Ei oska öelda, oled endalegi märkamatult lugemas käinud, aga midagi erilist siin nagu polegi tegelikult” täiesti okei kirjeldamaks seda tunnet, mida ka mina paljude loetavate blogide suhtes tunnen. Ja seda mitte selles võtmes, et käin mingis veidras enesepiinamistuhinas neid lugemas, vaid et ma ei oska öelda, mis mulle neis meeldib, aga on kuidagi mõnusad. Et äkki kellelgi teisel oli veel nii 😀
Ma olen vaikselt mitu päeva juba sel teemal mõtteid veeretanud ja vaatasin nüüd järele, mis need teised vastusevariandid tollele küsimusele olid. Ei, ma ei ole su sõber ega pereliige. Samuti ei ütleks ma, et meie mõttemaailmad alati ühtiksid. Lapsi mul ka pole ja siis paningi linnukese selle va neljanda variandi ette, mis ei olnud kuidagi kurjasti mõeldud. See tähendabki, et siin on vahepeal täitsa mõnusat lugemist, aga võib-olla oma lemmikblogide TOP 3 sa mul just ei kuulu. Selles pole ju midagi halba? Ma tundsin end päris solvatuna kohe, kui blogi autor küsitlustulemuste laekudes endast üsna välja läks ja arvas, et mulle ja teistele samamoodi vastanutele see blogi tegelikult üldse ei meeldi ja me võiks tegelikult parem selle lugemise üldse ära lõpetada.
Tundub lihtsalt loogiline, et inimesed ei kuluta oma aega asjadele, mis jätavad külmaks, kas pole? Täpselt samamoodi ma ise – MIKS ma loen blogisi, mis minus rohkemat kui neutraalset emotsiooni mitte kunagi ei tekita? Ajaraisk ju. Aga solvuda pole mõtet ei minul ega sinul. Inimesed on (nähtavasti) nagu nad on.
Minul jäi selle vastusevariandiga ka sama tunne, et nagu pigem positiivses võtmes – ei oska öelda MIS see on, aga millegi pärast käin ikka lugemas 🙂
Novot, ilmselt oleksin pidanud selle küsimuse enne esitamist natuke korralikumalt läbi lugema, et ei tekiks kaheti mõistmise võimalust, nagu on näha et tekkis. Tore, kui tõde natuke ilusam on kui ma arvasin 🙂
Üks asi on jah see va juhus, aga teiseks ka vastavus nõudlusele. Õhtuleht on ka ju tunduvalt “populaarsem” kui EPL ja Sirp ning Naisteleht populaarsem kui Looming või Vikerkaar.
Minu kui lugeja jaoks on huvi läinud suht kohe, kui eesmärk on lugejate püüdmine, võistluste korraldamine, ükskõik millised ebaeetilised võtted, kräpipostituste vastu võtmine (mulle on ka pakutud, aga olen loobunud – ei ole päris nii, et rahast ju jumalaeest ära ei ütle. Nagu ma ei taha saada telefonimüüjaks ja ei võtaks seda tööpakkumist raha eest vastu, ei võta ka kräpikaid, sest ei taha selleks saada). Lemmikblogijad on tavalised blogijad, nagu oli Krista ja on Tikker, sa ka seal kategoorias minu meelest. Lihtsalt maitse asi.
Ma kuulsatest loen regulaarselt ainult Miiut, sest ta pere on mulle kallis ja mulle lähevad pildid nende elust siiralt korda, ja natuke ka Britti ja Ailit, sest nad ei kirjuta kräpikaid ega ole ebaeetilised.
Paljud kuulsad blogid on minujaoks ka lihtsalt igavad – pole sisu, mis huvitaks ja Lindexi uued kollektsioonid ei huvita…
Selle viimase lause kohta nii palju, et tegelikult on need kasu peal väljas blogid lihtsasti äratuntavad. Just enne scrollisin ühest sellisest üle ja no kui ainult iga viies postitus on mingist PÄRIS teemast, mitte asjadest ja wishlistidest ja firmade ettereklaamimisest lootuses homme midagi postkastist leida, siis…millest me räägime. Selline asi ei saagi kedagi päriselt kõnetada. Või noh, mitte pikas plaanis. Minule meeldivad pikad postitused, inimeste endi arvamused ja mõtted ja elu, mitte püüdlikult (kuid enamasti siiski ebaõnnestunult) varjatud reklaam. Aga noh, igale oma vist… Puhas õnn, et siin maailmas pole kohustust kõigile meeldida, saame kõik rahus edasi elada 🙂
Viimane lause – täpselt 😛
Sellepärast Sa mulle meeldidki (blogijana), et Su postitused on lihtsad ja siirad ja ma seostun sellega. Loomulikult Sa kirjutad ka hästi. Nii palju on wannabe fancy-panties-id oma asjadega, et hea on lugeda kohe mittemateriaalseid postitusi. Seega jätkan oma igapäevast refreshi klõpsimist sellel lehel 🙂
Seda on rõõm kuulda 🙂
Mulle sa ka tõesti meeldid! 😉 Jätka samas vaimus!
🙂