Hiiumaa vol kolmsada
Olukord on viimaks vaibunud. Malluka iga-suvised invasioonid on toredad, ent panevad mind natuke mu enda blogi kartma. Ma ei tea, kui lollilt see kõlab? Aga seni kuni ma näen, et statistika lehel käib liiga vilgas sagimine, vähemasti minusuguse kapi-blogija jaoks, hoian siit eemale.
Natuke puhkusest ka. Sõit siia kulges mõnusalt, eriti laevasõit, mil Kaur super püsiv oli – 40 min lainete üle arutlemist, peale mida läksime autosse, lasime istmed alla ja pikutasime niisama Maša multika saatel. Ei mäleta, kas mul peale lapse saamist üldse ühtki nii ladusat reisi olnud ongi?
Kõik muu on olnud täiesti tore, ainult üleeilne öö oli HIRMUS! Saate aru, ma olen nii jänes, et isegi kui see maja on rahvast täis, aga kõik üleval korrusel viibivad, siis ma kardan üksi all olla (jutt käib pimedast ajast loomulikult). Ja üleeile täpselt samamoodi – nii kui Kai koju ära läks, lasin kõik rulood alla, lukustasin kõik uksed ja põgenesin kapjade plaginal üles magamistuppa ära. Panin ukse lukku ja mõtlesin, et täiesti pekkkkis, kas ma niimoodi surengi!? Sest raudselt on akna taga viissada musta kapuutsiga mõrvarit, kes ainult sellepärast veel majja sisse ei tungi, et neile meeldib hirmu pealt vaadata ja mind hulluks ajada. Oeh. Ühesõna. Hoolimata täis põiest sundisin end ruttu magama jääma, et kui tuleb hommik, siis tuleb ja kui mitte, siis ju on nii. Ja ma kordan – täiesti mõistlik ja normaalne 25-aastane inimene käitub ja mõtleb sedasi. Ehk et isegi normaalsed ja mõistlikud täiskasvanud inimesed ei peaks Pretty Little Liars´it vaatama, kui nad kaasneva pingega toime ei tule 😀 Kuigi ma võin vanduda, et juba enne selle sarja vaatamist olid siin maja taga metsas öösiti silmad. Ei tea, mida ma siis veel teeksin kui tegu oleks kakssada aastat vana talumajaga, kuna siis lisanduksid võrrandisse veel kummitused ka ju 😀
Meeste hingeelu puudutav raamat on küll puutumatult püsinud alates Hiiumaale tulekust, ent vähemalt Pavlova saan to do listist südamerahuga maha tõmmata (prioriteedid) 😀 Nüüd on see isu nii kuhjaga täis söödud, et uuesti teen seda kooki mitte enne kui aastal 2016.
Muus osas on saarele tulek igati asja ette läinud. Kaur on saanud palju oma toredate nõbudega mängida, uusi ja uhkeid jonnimis-võtteid praktiseerida, ohhhtralt vaielda ning jageleda (ei mäleta, millal ta viimati millegiga nõustus?), kassi tüüdata, rattaga sõita, palju marju süüa, mere ääres liivasõda pidada jne jne.
Eriliselt suur iidol on tema jaoks praegu ta tädipoeg Rasmus, kellest ta ööd-päevad jutustab ja kelle täieõiguslik sabarakk ta on 😀 Väga lahe, kuidas ta üritab kõike kopeerida, mida Rasmus ütleb või teeb.
Ja selline uus oskus ka, et Kaur oskab lugeda numbreid ühest kümneni. Tavaliselt ta muidugi veiderdab nende numbritega ja viskab lihtsalt nalja “kaks, kolm, kaheksateist, viis” jne, aga oma kõrvaga olen (lausa mitu korda) kuulnud, kuidas ta kümneni ära loeb. See loorber läheb paraku Renele, kes Kauriga hullult palju igasugu beebiraamatuid on viitsinud sirvida. Mitte, et see oleks jõhker eesmärk, et laps kaheselt midagi sellist oskaks, aga no…paha vast ka ei tee.
Veel on põnev näha seda, kuidas ta järjest pikemaid lauseid üritab kokku panna, kuigi sõnade järjekord on teinekord kentsakas ja käänded täitsa laest võetud 😀 “Emme tõstab Kauni natta sisse” – ehk et tema meelest tuleb istuda ratta sisse, mitte peale. See on armas ja mõnusalt naljakas 😀 Nii et kui ta just vihaselt põrandal ei väänle ega mingit järjekordset õigust välja ei võitle, saab temaga omajagu pulli ka ikka 😀 Näiteks poejärjekorras vanemale, kenasti linnapeale minekuks üles mukitud prouale “suur mees” öelda on ka täiesti oki-doki.
PS! Uus rubriik – lapsesuu valetab! Kaur nimelt räägib viimasel ajal päris vägivaldset juttu oma muu jutu vahele. Näiteks: “Kaur lööb emmet. Emme peab nutma.” või “Ei tohi peksta kassi.”
Kord lööb issi tema jutu järgi ja kord lööb ta ise issit jne. Ehk et mingi ilge peksubisness meie peres justkui toimuks, aga mida pole, seda pole. Kaur on mu noomimise (“ei tohi issit/emmet/kassi jne lüüa, muidu emme/issi/kass hakkab nutma”), täiesti pea peale keeranud. Vähemalt praegu on ta jutt küll selline, et iga normaalne inimene, kes seda kuulma peaks juhtuma, saadaks meile lastekaitse kaela, sest kui ikka niisugune risti-põiki klohmimine aset leiab lapse sõnutsi, siis noh…
Ühesõnaga. Huvitav, kas see on mõni neist maagilistest kasvufaasidest, et ta rusikad käivad vahepeal nagu väikesel tigedal tuuleveskil ja et talle löömisest meeldib jutustada või peaks Puiatusse mingi eelbronni variandi varakult ära tegema…?
Lastel on asjadele oma seletused olemas, isegi kui nad seda kohe ei pruugi avaldada. Näiteks see, kui laps joonistab perekonnast vägivaldse pildi, ei pruugi üldse tähendada, et seal perekonnas on vägivald. Küll aga on hea kavalalt välja uurida, mida selline pisikene olevus enda peas nende asjade all mõtleb.
Ma loodan ka, et mingi seletus ikka on. Sest kodus keegi kedagi ei löö ja ühtki vägivaldset multikat pole ta kunagi näinud jne. Lihtsalt järsku ühel päeval hakkas hambad ristis näpistama ja lööma ning nüüd räägib sellest kuidagi päris palju. Kõhe nii pisikese inimese suust niisugust juttu kuulda.
Oota mis invasioonid, ma ei saanud aru 😀
Ta taas-avastas ja jagas juba teist korda mu blogi. Not sure, kas solvang (et nii lihtsasti unustatav) või kompliment 😀