Armas kallis kohutav kahene

/ august 27, 2015/ 2 comments

Ma ei väsi üldse seda kuulamast, väike Kaur oma armsa keeduporgandi häälega… 🙂

Kauril oli vahepeal raamatutega hull mõõn, teda üldse ei huvitanud need. Nüüd on raamatukapi uks (sõna otseses mõttes) iga hetk eest ära kukkumas, kuna ta seda päeva jooksul nii mitu korda kinni ja lahti kõmmutab.

Meil on kodus üks hästi suur linnuraamat, nii umbes A3 mõõdus suurte värviliste piltidega, mitte mingi tita-pudi-papiraamat. Esimesed korrad, kui Kauriga seda vaatasin, ütlesin talle iga linnu kohta lihtsalt “lind”. No et ei hakka lapsele seda asja keeruliseks tegema ja kui kasvab, küll siis jõuab neid kalkuneid ja papagoisid sortida. Kuni ühel päeval, kui keel juba villis oli sellest “ükslind-teinelind-kolmaslind” tramburaist. Praeguseks on tal selle raamatu esimene pool nii pähe kulunud, et kõik papagoid, aarad, tuukanid, iibised, flamingod ja kakaduud eristab ära ning ütlen ausalt, et isegi mina ei teinud paljudel neist kõigist enne suurt vahet 😀

Kuigi Kaur räägib palju, väljendab end aina selgemini, oskab juba viie-kuuesõnalisi lauseid teha, tunneb suuuurt huvi raamatute vastu jne, siis paistab, et ta sisemine kurjam areneb sõnavara ja kõnega sama tempokalt. Kardan aimata, et see praegune pole päris kindlasti “kohutava kahese” haripunkt, aga oi kuidas see juba praegu väsitab. Vaielda kellegiga, kes tuimalt keeldusid ignoreerib ning ahjuroobiga mööbli klohmimist jätkab, lusika-ragulkaga putru mööda elamist lennutab, iga kord uuesti voodis tembutama hakkab, kui ma temast eemaldun jne jne jne. Vot see on see loetelu, mida võiks jätkata nii pikalt, et akna taga eha ja koit aastaajad mitu korda vahetuda jõuavad.

Mul on vahel täiesti reaalselt halva ema tunne, et KUIDAS ta ometi selline väänik on ja lihtsalt kõigest mu jutust tuimalt üle jalutab. Vahet pole, kas ma meelitan, keelitan, üritan ringiga oma tahtmiseni kavaldada või tõstan häält. Tulemus on ikka sama. Miks. Lihtsalt…miks? Igas muus mõttes on ta (ma loodan, et päriselt ka, mitte ainult läbi mu subjektiivsete emasilmade) tark ja asjalik laps, ent keegi salakaval inimene on talle kusagilt mingisuguse kurjam-beebide manuaali sokutanud, kust ta üht sulitempude to do listi järjest maha kriipsutab. Ja lõppu ei paista…

Ja ta vaidleb ju ka – oi kuidas ta jaksab jageleda ja vaielda! Näiteks, kui oleme trepist alla kõndinud ning ta siis kõige madalamal astmel otsustab, et ta tegelikult tahtis ISE trepist alla tulla, vot siis võtab ta sihiks kogu see teekond oma slowmo tigusammul tagasi ronida, et siis saaks ise (!) alla tagasi nikerdada. Otseloomulikult jätavat teda täiesti külmaks raskendavad asjaolud nagu “meil on mega kiire” jms. Alati on tore niisuguseid lahingukesi pidada, kõikvõimalikel tähtsusetutel teemadel, ent alati kõige ebasobivamatel hetkedel. Halb ajastus on ju ometi kõige võti! 😀

Ühesõnaga, sunnik mis sunnik. Aga üldse mitte rumal, sest kui üks magusalt lõhnavate juustega inimlaps hommikul esimese asjana musi ja kalli tahab saada ning mõnusalt kaissu poeb, siis mis pagana moel saaksin ma temast ning ta jauramisest päriselt ära tüdineda? Nii et ta on meist sammuke ees ja see kõik on üks alatu lõks, kuhu ta meid vedanud on 😀 Tema saab kõik oma jagelused ja tahtmised, samal ajal kui meie Renega saame ilmselt juba lasteaia alguseks kumbki omale peotäie halle varjundeid soengusse 😀

Kes tahaks praegu küsida, et no mida saab üks kahene sedavõrd kurnavat teha, et tema ema päeva lõpus lausa minuteid loeb, et lapse magama saaks panna, siis vastuseks nii palju, et ega ta ei teegi suuri sigadusi, lihtsalt ta teeb non-stop neid oma pisikesi asju 😀 Katsub midagi lõhkuda, testib mu närve igalt pool hüppamisega, omab laitmatut instinkti selle suhtes, millistes kappides ja sahtlites võiks leiduda tema jaoks sobimatu sisu, näpistab nii mis hirmus, viskub every now and then põrandale pulgaks ja seda mitte alati jonni, vaid teinekord puhtalt meelelahutuse mõttes, loobib enne magama jäämist 600 korda oma kaisukaru voodist välja, lihtsalt et saaks seda karu valjuhäälselt tagasi nõuda. Ühesõnaga, Kaur ise on armas ja hea laps, kuid kõik see piiride katsetamine ja vaidlemine ja range põhimõte, et mitte millegiga ei tohi mingi hinna eest nõus olla…vot see.

kids like me

Õnneks iga lapsevanem teab täpselt seda tunnet, et kuitahes väsitav on päevad läbi oma lapsega maid jagada, ei muuda mitte ükski jonn ega pahandus ega mitte miski teda grammigi vähem kalliks ja kui hommepäev tuleks zombie apocalypse, siis ma näriksin end Kauri nimel ikkagi igast zombikarjast läbi. Kõlab natuke nagu Stockholmi sündroom ausalt öeldes – teine ärkab ja kukub mulle kannaga näkku tampima, aga mis mina kõik ta heaks ära teeksin! 😀

Kohe kui Kaur lõunaunest ärkab, on meil aeg jälle oma asjad pakkida ning Hiiumaaga hüvasti jätta, enam isegi ei mäleta, mitmendat korda viimase kolme kuu jooksul. Ja nädala pärast algab kool, juhhei 🙂

2 Comments

  1. Naersin kohati kõva häälega. Nii tabavalt kirja pandud emotsioonid 🙂 Meil on kodus 1,5-aastane poeg ja tema vaieldamatu lemmik on ka üks “päris” raamat, kus on erinevad loomad, linnud, roomajad jne. Tema kõrvalt saan ise ka palju targemaks, sest varem polnud aimugi, et maailmas on olemas sellised loomad nagu okaapid ja muud taolised 😀

    1. Oi, okaapi oli ka minu jaoks suur (taas?)avastus 😀 Ilmselt kunagi põhikoolis olin seda sõna kuulnud, ent ühegi pildiga seda sõna kokku panna küll ei osanud 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*