Kanaema käis väljas vol 2

/ juuni 25, 2015/ 0 comments

Peale Kauri sündi, ehk kahe ja poole aasta jooksul, olen ma nüüd täpselt kaks korda väljas käinud, umbes mingil peolaadsel üritusel. Esimesest korrast kirjutasin SIIN ja teisest korrast räägin nüüd kohe. Või noh, tegelikult muud midagi väga pikalt öelda polegi, kui et oluliselt soliidsemalt kukkus välja kui see eelmine üritus 😀 Vein, tore seltskond, hiljem väike laul ja tants, ei midagi pöörast. Aga ausalt öeldes oli mul nüüd kordades imelikum olla kui viimati vanalinnas.

Iga kord kui tuli jutuks, et mul on laps, hakkas natuke veider kõigi nende lastetute vabade hingede vahel. Justkui ma peaksin end süüdi tundma, et “nii väikese” lapse kõrvalt kuskil peol käin vms. Või isegi et see pole enam päris normaalne, et ma üldse tahan väljas käia. Üllataval kombel selgitused nagu “Ah, ma andsin oma lapse tädipojanaiseõe kätte hoiule” tundub inimestele oluliselt loogilisem kui et “lapsel on isa ka,” mille peale neil silmad kõõrdi veab ja veits ahhetama ajab, et kuis küll nii. Eks ta üks imelik asi ole jah, kui viienda klassi bioloogia vahele on jäänud, ei viitsi mina ka tagantjärgi neid lünki täita.

Tegelikult olen ma ilmselt päris palju kanaemam, mulle tundub, kui enamus noored emad mu ümber. Aga no mis teha kui igaühel on see aeg täiesti erinev, mis kulub, enne kui tahaks natuke nii olla nagu enne last. Minul tuli see aeg lihtsalt hiljem, alles paar kuud tagasi. See ei tähenda, et ma nüüd kuidagi parem või halvem olen võrreldes kellegi teisega, vaid et inimesed on erinevad. Ning ilmselt kui meil Tallinnas üldse oleks Kauri kellelegi väga hoida anda, oleksime koos Renega ka kindlasti vähemalt kinoski käinud praeguseks. Nii et mingit suuremat vanemlikku moraalsust vms selle tagant otsida ei tasu – meil lihtsalt pole võimalust.

Kuitahes barbaarselt see kõlab, ma ütlen ausalt, et naudin kodust väljas linnas või niisama peol käies kõige rohkem seda, et ma saan rahumeeli ära unustada, et mul laps on. Ma tean, et ta on kindlates kätes (vastasel korral ei läheks ma kuskile) ja ma tean, et mul pole mõtet mingi pabistamise peale oma vaba aega kulutada. See ei tähenda, et ma elan päevast päeva pidevas ahistatuse tundes vms, aga vahepeal on tõesti hea pea tühjaks lasta. Metsas jooksmine ja heegeldamine aitaksid ka kindlasti, aga ma räägin pigem sellest, et noore inimesena on mul veel tegelikult võhma ja tahtmist natuke lõbutseda ka 😀

Ise olemise aeg ei pea sugugi sisaldama alkoholi, nii nagu mul juhtumisi läinud on, aga päris kindlasti peaks see sisaldama mõnd sõpra. Mida rohkem seda parem tegelikult. Üksi olemine on ka tore ja vajalik, aga iga värske lapsevanem teab, milline sõpradega suhtlemise defitsiit võib (täiesti märkamatult) tekkida. Ja üksi saab olla lapse lõunaune ajal kasvõi. Minu meelest peakski täiesti teadlikult võtma mõnikord aega, andma lapse usaldusväärse inimese kätte hoiule (lapse isa seda üldjuhul ju on), ning astuma oma lapsevanema rollist välja. Lolliks pole vaja minna ja mingeid utoopiliselt lollakaid pubeka-aegu kordama, sellest ma ei räägi. Hoopis sellest, et pole kuritegu, kui ma võtan endale ühe õhtu ja keskendun vahelduseks endale. Lihtsalt OLEN. Räägin asjadest, millest ma räägiksin siis, kui mul poleks pidevalt põhjust lapse uneaegadest, Kauri kaka konsistentsist ja tema uutest sõnadest jutustada. Piltlikult öeldes.

Kui mina olen kunagi kellelegi kuskil peol vms hämmeldunud pilgu saatel esitanud küsimusi teemal “Aga kus su laps ometi on? Kui tihti väljas käid?” vms, siis ma vabandan. Nüüd ma tean, et jah – ema on ema küll, aga kusagil selle taustal on ta ka indiviid, kes ei peagi kogu aeg kellegi teise peale mõtlema. Lõputult niimoodi ei saa. Õnneks on paljudel lastel ka vastutus-tundlik isa, kellega kohustusi jagades on mõlemal vanemal võimalik end selles lapsevanemanduse virr-varris mitte täitsa ära kaotada. Minul on küll vahepeal tunne, et ma enam ei teagi päris täpselt, mis ma ilma Kaurita oleksin. See on ühtaegu hea – näitab ilmselt vastutus- ja kohusetunnet -, ent teisalt ka halb, sest ma olen tegelikult ilma temata ka keegi, olgugi et mul justkui pole palju mahti sellele mõelda. Aga peaks olema.

Üleeile hommikul oli omajagu raske olla küll, oma kandilise sisikonnaga võidupüha paraadi vaadata, aga ütlen ausalt, et sellist energialaengut nagu vahepeal lapsest eemal olles ja pingevabalt lõbutsedes, ilma selle kohustusliku väikese tegelaseta, kes mul muidu alati meeles mõlgub ja kaasas kõlgub…ma pole veel ühtki paremat meetodit avastanud. See ei tähenda, et ma nüüd regulaarselt pidutseda tahaksin või jaksaksin, aga niimoodi aeg-ajalt on igaühel seda vaja. Rene ka ei vaidle vastu, ma tean, tema jaoks on sõprade seltsis veedetud õhtu täpselt sama väärtuslik kui mulle. Nii peabki olema.

Oleme hetkel Hiiumaal. Teoreetiliselt puhkusel, aga praktiliselt pole veel puhkuseks läinudki – ilm on täpselt selline, et toas justkui istuma ei pea, aga näiteks kleiti ma küll veel selga pole saanud panna. Päevitusriietest, päevitamisest, rannas lebotamisest, ujumisest ja muust sellisest rääkimata. Aga ma üldse ei kurda, sest linnas korteris konutada on kordades nürim kui mistahes koerailm Kärdlas. Siin on Kauril vähemalt ruumi joosta nii toas kui õues ja KASS (!) ja rohkem inimesi, kes temaga tegelevad ja üldse – igas mõttes vaheldus 🙂

Ignore the lazy eye – mul ka tegelt mega hea meel, et kool läbi on 😀

WP_20150623_19_12_06_Pro

Mustikad on in, juuksur out.

WP_20150624_19_29_45_Pro

Üks eriti entusiastlik Flintstone

0 Comments

  1. Kõige parem on vist käia väljas koos teiste titemammidega. Siis ei pea ühegi kakajutu pärast piinlikust tundma ning mitte keegi ei vaata sind viltu ka, sest teistel on samamoodi lapsed kodus ootamas. Ja oskavad titemammad muust peale laste ka rääkida. See on küll keeruline, aga saab hakkama. Nii pärast kolmandat pokaali või nii 😀

    1. Seltskonnas vähemalt üks titemamma võiks olla jah, siis on kindel, et ei teki ebamugavust 😀

      1. Mida rohkem, seda uhkem 😀

  2. Mul vedas – kõikide sõbrannade lapsed on juba suuremad kui minu väiksem mugul, seega kakajutt õnneks jäi alati ära, tegelikult ka 🙂 Kui ma lähen välja, siis on hea just olla nn “teistsuguses vestluses” kui piimapudel-mähkmed-lutt ja kui kaasa ei oska rääkida (uuemat klatši ja kõmu nt) siis kuulata 😀 Aga sellele ei vaidle vastu, et veidi vaheldust ja eemalolekut lapsest teeb ainult head emale, olgu see siis juuksuriskäik / šopingutuuur / sõbrannadega kohvikukülastus!

    1. Teistsugust vestlust on loomulikult rohkem, aga kuidagi nii kipub, et vahepeal viskab ikka mingit mähkmejuttu ka vahele 😀 Ja viimase lausega olen küll 200% nõus 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*