Ma olen nii sõltuvuses!

/ august 15, 2015/ 2 comments

Rohkem kui nädal on möödas ja ma pole siia lehele absoluuuuutselt jõudnud. Olen nii sügaval sarja-sõltuvuse mülkas, et paha hakkab. Pretty Little Liars, just. Kohe-kohe on neljas hooaeg läbi vaadatud, ent lõppu ei paista kusagilt. Nii limiteeritud aja jooksul nagu mul on – paar tundi Kauri lõunauinaku ajal ning teine paar tundi peale Kauri ööunne minekut – pean varsti paar allnighter-it tegema, et enne kooli algust selle jamaga ühele poole saada. Täitsa pekkis.

Veel rohkem pekkis on see, et kusagil all korrusel alustas keegi nii kapitaalset remonti, et terve korteri ulatuses on seinad betoonini paljaks pekstud. Remont käib teadagi päeval, ehk siis Kauri lõunauned toimuvad nüüdsest õues kärus, mis tähendab, et sarja saan vaadata ainult õhtuti ja päeval, varasema “enda aja” veedan mööda Kristiinet kärutades. Vormile hea, aga kurat kus mulle sellised sundolukorrad ei meeldi…

Eile õhtu, täpselt siis, kui olin Kauri voodi pistnud ning diivanile kerra tõmmanud, tuli Facebooki sõnum. Aimasin halba kohe, kui nägin, et teade on Martalt ja sisuks umbes “Mis teed?” Ütlesin juba enne vestluse arenemist Renele, et nii, ilmselt ma nüüd varsti kuskile lähen. Ise pidasin silmas, et lähen Marta poole, võtame tanklast kohvi ja istume kuskile mere äärde vms lobisema. Päriselt läks nii, et võtsime oma siidrid ja veini kaasa ning jutustasime vanalinnas pingi peal.

20150815_000150_HDR

Minimaalselt glamuursed naised

20150814_230803_HDR

Maksimaalselt rõõmus “kurja juur” Marta 😀

Koju jõudsin hommikul kolme-nelja paiku. Muidugi 4h peale peatäie veiniga magamajäämist ärgata ja putru keetma hakata pole teab mis sulnis tunne, aga õnneks kutid nii palju halastasid, et sain pärast mõne tunni veel magada. PS! Rene oskab ka tegelikult putru keeta, ent kuna seda tema tehtut peab ketassaega potist välja lõikama, siis Kauri nimel vedasin oma koriseva kere ikka korra pliidi äärde. Praeguseks on mu tavapärane enda- ja kodukasimise rutiini läbitud ning olemine hakkab päris okeiks muutuma.

Kolmapäeva õhtul mõtlesime Hiiumaale minna. Kuna bronniga jäime lootusetult hiljaks (pikk nädalavahetus, mis tähendab ekstra suurt tungi saarele), siis otsustasime, et jätame auto sadamasse ja läheme oma kompsudega jala üle. AGA – ei teagi enam, kui teostatav see mõte on, kuna sadama parkla pidavat ka pilgeni täis olema. Eks paistab. Kuna terve eelmise Hiiumaal veedetud nädala jooksul ei suutnud ma Kaurile selgeks teha, miks vanaema ja vanaisa kodus ühtki vanaema ega vanaisa pole ning ta neid muudkui otsis ja ootas, siis tahaks ikkagi Hiiumaal käidud saada.

Tegelikult on 20.ndal Saaremaal vanaisa urni matused ka, aga otsustasin, et ma ei lähe sinna. Maikuus, kui toimus ärasaatmine, sain vanaisaga hüvasti jätta ja minu jaoks on see asi möödas. Lein on leinatud. Kõik need emotsioonid ja mõtted, mis siis olid ning need inimesed ja see päev – ma tahakski, et see oleks see, mismoodi see asi mu mällu jääb. Kindlasti on keegi, kelle jaoks võib üleolev tunduda mu otsus mitte minna, kuid igaüks leinabki erinevalt. Ma arvan, et las urni lähevad matavad vanaisa kõige lähemad inimesed, kes tunnevad, et neil on vaja veel hüvasti jätta. Mina olen selle asjaga rahu teinud.

Käisin praegu korra kodus, vahetasin riided ja nüüd sõidan tagasi Viimsisse, kus meid sõprade juures enne tore lõunasöök ootas. Tundsin oma kopitava sisikonnaga seal kenasti kaetud laua ääres nagu mind oleks kuskilt silla alt välja lohistatud ja täiesti sobimatult korralikku keskkonda paigutatud, aga ilmselt kui tagasi jõuan ja natuke veini sees, sobitun paremini teiste hulka. Vms. Veinisoolikas saab puhkust alates homsest 😀

2 Comments

    1. Tore, kui meeldib!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*