New year new me

/ jaanuar 2, 2017/ 0 comments

Eelmisel aastal samal ajal…

…ei olnud mul veel aimugi, et minu sees on kasvamas üks armas väike Lilian. Õigupoolest olin ma suhteliselt leppinud mõttega, et minu keha vist selle ühe lapse (Kauri) valmis meisterdamisega piirdubki. Sellel polnud ainsatki meditsiinilist põhjust, lihtsalt imelik sisetunne, mis õnneks alt vedas.

…ei osanud ma ette kujutada, mis tunne on olla kahe lapse ema. Kusjuures peab tõdema, et see “komplekt koos” jutt makes sense nüüd isegi natuke. Mitte küll päris selles võtmes, mida raseduse ajal räägitakse, justkui lapsel polegi pointi, kui ta “õigest” soost ei sünni. Ma ei oska seda isegi seletada. Aga esimene ja teine laps, poeg ja tütar – need on kaks täiesti erinevat kogemust ja see on väga põnev. Mõnikord on imelik vaadata oma lapsi ja mõelda, et minu keha on nad valmis teinud. Aga kaldun vist juba teemast kõrvale.

…tundsin, et väikelapse kõrvalt koolis käia on üsna kurnav. Aimamata, kui kurnav on sama asi kahe lapse kõrvalt. Aga mulle tundus juba siis, et me saame kõigega hakkama ja teadsin, et maailmas on miljon korda hullemaid (st päriselt hulle) asju kui füüsiline väsimus.

…ei kujutanud ma ette, kuidas oma pisikese beebi (kes juba siis polnud enam ammu beebi) saadan pikkadeks päevadeks lasteaeda. See tundus hirmus ja kurb ja maailmalõpuline. Päriselt. Õnneks paistis juba mõnda aega enne Kauri lasteaia-teekonna algust selgelt välja, et tal jääb minu seltskonnast ja kodus olemisest väheks. Ühest küljest on see esimene lahti laskmine kõhe, aga samas on see väga vabastav. Hästi kummaline, et nüüd on justkui palju hirmsam, kui ma pole kogu aeg tema kõrval ega saa teda reaalselt igal sammul aidata kui vaja. Samas jääb hirmu vähemaks. Seda tänu teadmisele, et ta saab ilma minuta ka hakkama. Aasta tagasi arvasin konkreetselt, et suren südamevalusse, kui Kaur minust nii palju eemal hakkab olema ja oma päevi võõraste inimeste keskel veetma. Kuigi see nii ei läinud, siis praegu tunnen Liliani suhtes täpselt sama, ehk et see pole võimalik, et ma ilma kurbusesse suremata tema ka lasteaeda suudan panna 😀

Järgmisel aastal samal ajal…

…istume jälle Renega aastanumbri vahetumise ajal koos nagu tänavu ja nendime, et oli küll paras hullar aasta, aga elusees ilma selle natuke poolearulise perekonnata ei tahaks oma elu veeta.

…olen toitumiskavaga nii palju reel, et seal näpuga järge ajama enam ei pea, vaid õiged kogused ja õiged toiduained tulevad iseenesest. Praeguse “jõulupuhkuse” ajaks lülitasin selle teema täiesti välja oma peas, sest a) Hiiu Pagari saiakesed ja b) jõulutoidud.

…olen võtnud käsile selle, et end oma kehas jälle suurepäraselt tunda. Kauri sünnitamise järel tundsin suhteliselt suurt survet, et võimalikult kiiresti uuesti saledaks ja vormi saada. Kaal langes kiiresti ja kuigi trenni ma ei jõudnudki enne uuesti rasedaks jäämist, siis laias laastus nägin okei välja (kuigi olgem ausad – “okei” võrdub naissoost inimesele peeglist vaadatuna ikkagi täiskõõm). Igatahes uuesti lapseootele jäädes vasardas peas ainuke hirm, et mis siis, kui mu keha enam ei taastugi, isegi kui peale teist last trennis hakkan käima. Olgu öeldud, et tänaseks mul seda hirmu enam pole – ei tea miks, aga olen kindel, et ainult kättevõtmise asi – ja teiseks ei põe ma enam sellepärast, et kaks rasedust ühele kehale paratamatult mingisuguse jälje jätavad. Kuidas ma saaksin näiteks vihata või mitte sallida oma keha, mis on mu kaks last valmis “küpsetanud”. Kuidas ma saaksin oma kehalt veel midagi tahta, kui tema on oma ülesandeid nii veatult täitnud. Nüüd on minu kord tema heaks midagi teha. Loomulikult olen ma siit-sealt natuke “pehmem” kui enne, aga see on elu ja kui mulle antaks võimalus ajamasinaga tagasi minevikku sõita ning pringi keha nimel lapsi mitte saada, siis see oleks tühi sõit – ma teeksin kõik selle ikkagi algusest peale läbi.

…olen ülikooli lõpetamisele palju lähemal kui praegu. Või kui ma järgmisel kevadel ei lõpeta, st millalgi ikkagi akadeemilise võtan, siis katsun enda vastu mitte liiga karm olla sellepärast. Aga seni, kuni kõik on veel võimalik, hoian seda sihti, et järgmisel suvel on põhjust mulle lilli tuua 😀

…olen lihvinud oskust eristada olulist ebaolulisest ning ka lähtun sellest rohkem kui praegu. Lapsega rääkimine või koos temaga raamatute sirvimine on tähtsam kui “oota, ma teen selle ühe asja ära, mängi korra omaette”. Peale pikka väsitavat päeva Renega teineteise jaoks aja leidmine on olulisem kui õhtu läbi kõrvuti, mõlemad ninapidi oma arvutis, istumine.

…olen teadlikum tarbija. Sattusin SIIA lehele ja nüüd on selline tunne, et kõik, mida me igapäevaselt teeme ja milliseid asju enda ümber kogume – see kõik on täielik nonsense. Täiesti tühine selle kõrval, mille arvelt need asjad tulevad. Ma arvan, et teadlikkuse kallal ilkuda või nalja heita on äärmiselt kitsarinnaline ja lühinägelik – ma ei ole seda vist eriti teinud, aga nüüd ei tee ma seda enam mitte kunagi.

…olen eelarvamustevabam. Eeldan vähem. Mõtlen rohkem, enne kui reageerin.

…võtan kõike vähem iseenesestmõistetavalt. Nii mõnigi pisasi pole üldse väga pisike, kui seda enam pole. Meil on palju rohkem kui vaevume igapäevaselt tähele panema.

…muretsen ja pabistan vähem, eriti mis puutub minust mitteolenevate (st paratamatute) asjade üle pabistamisse. See siin on seni kirjapandust kõige loomuvastasem eesmärk, sest miski muu ei õnnestu mul paraku nii hästi kui muretsemine.

…mõtlen võimalikult minimaalselt sellele, millise mulje ma kellelegi jätan / mida keegi kõrvaline minust arvab või kuidas kellelegi kolmandale meeldida. Keskendun hoopis rohkem sellele, et meeldida iseendale ja neile inimestele, kes on minu jaoks olulised.

See on kõik, mis praegu esimese hooga pähe tuleb. 

raw

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*