Puhkuse lõpp

/ juuli 4, 2015/ 0 comments

Loomulikult alles üleeile, kui oli jäänud viimane täispikk päev Kärdlas, jõudis pärale, et ONGI läbi Rene puhkus. Panic panic panic! No ja siis tuli muidugi tahtmine kõigest viimast võtta. Nii lükkasime kiirelt grilli käima, sõbrad küll, Kaurile paks kiht SPF30 peale, et tema ka turvaliselt isu täis saaks joosta õues ja joogid külma (olgu öeldud, et mina enne midagi alkohoolset ei pruukinud kui Kaur magas).

Muidugi kujutasin ma vaimusilmas ette, kuidas õhtul peale Kauri magama-panekut veel ratastega sõitma läheme ja nii palju vaikust kuulame, et kõrvadel ebamugav hakkab ja vähemalt järgmise Hiiumaale tulekuni varud täis on. Aga ei – kell 23 oli hoopis tunne, et peaks kuskile külili viskama (uni). Rattasõidust ja poole ööni mere/metsamühina kuulamise ideest ei tulnud niisiis mitte midagi välja, mis on tegelt üsna tüüpiline.

Aga et veel mingitki “viimast” võtta, käisime Kauriga eile enne tema lõunaund korra SAUNAS! Keset päeva jah. Ütleme nii, et see oli rohkem tema mõte, ent kuna duši all nagunii pidin käima, siis why not lapsele ühtlasi leili loopimise rõõmu ka võimaldada 😀

Õues oli muidu üle keskmise rannailm, aga Kauriga koos päevitada kahjuks ei saa – see sõge traageldab muudkui hoovi ühest otsast teise ringi, nii et kui kõik tülikad putukad ka juurde arvestada, ei saaks ma ainsatki hetke ühes asendis lesida. Pealegi, ma kuidagi ei talu seda kuuma enam, eriti kui pole veekogu, kus vahepeal jahtumas käia. Samas näiteks Pelgus päevitavad mega paljud inimesed lampi kuskil heinamaa peal mitu tundi järjest. Seal on see mururiba autotee ja mere vahel räigelt lai ja tundub kuidagi ebaloogiline, et kõik nad merre jahutama minekuks oma asjad valveta jätavad? Sellega seoses vasardas mu peas juba eelmisel suvel küsimus, et KUIDAS nad suudavad seal end elusalt praadimas käia? Mul läheb umbes veerand tunniga päikese käes süda täiesti pahaks, kui vahepeal jahutada ei saa. Aga noh, mingi “utsa vaesekene, süda läheb nii pahaks” kurblaulik nagu mina pole ilmselt Kopli sitkete muttide kõrval eriline võrdlusmaterjal kah.

Põlise maakana ei jõua mulle absoluutselt pärale ka inimeste (põliste linlaste?) komme keset linna lambist lapiti kukkuda, kus vähegi ruutmeeter rohekat maapinda terendab. Kolmetriibudress ja maika põõsasse varna ning siis suvalise bussipeatuse taga läks minna! Eks jume saab seal ka, samuti nagu rannas, sinakast pruuniks ühtmoodi hästi, aga no…??

* * *

Kui meie esialgne plaan oli Hiiumaalt lahkuda umbes lõuna paiku, siis kuidagi sujuvalt nihkusid plaanid õhtul seitsmese laevani. Lihtsalt täitsa muuseas, sest sisimas ikka üleüldse ei kippunud linna tagasi. Õnneks saab nüüd, kui mõni päris suveilm ka on olnud, tõdeda, et selle kahe nädala sisse mahtus ikka igat sorti puhkamist – vaikselt tagahoovis peesitamisest ja grillimisest kuni varahommikuni pidutsemiseni. Täiesti korda läinud aeg ma ütleks. Pluss veel hiiiiglaslik lisaboonus selle näol, et Kauril oli 24/7 tagahoov ja muru ja murutraktor, mida kuuris sõtkumas käia, ja konnad-putukad, keda paitada, ning mõnda aega veel pea-aegu kõrvalhoovis üks sõber ka, ehk et täpipealt selline suvi nagu ühel lapsel olema peakski 🙂

Kottide pakkimine ja nende hiljem uuesti lahti pakkimine on kogu päikesesüsteemi kõige tüütum tegevus! Sest lisaks muule mudrule on Kauri “autopark” ka nüüd juba nii suureks kasvanud, et kõik viimsedki õõnsad praod igas kotis lappisin traktoreid ja busse täis.

Kodutee just üliväga rõõmsalt ei kulgenud. Isegi veel Haapsalus “naljatasime”, et ah siit pole ju üldse pikk maa tagasi minna ning ka haruteel käis see jutt läbi. Pole siiamaani päris kindel, kas see ikka nali oli ja kumb meist enne meeleheitlikult “Davai, keerame otsa ringi!” möiratanud oleks, kui teine asja kohe naljaks poleks pööranud. Oleks poleks.

Aga siin me nüüd oleme – kodus. Oeh. Kass on veits peal, aga eks ta ajapikku läheb üle. Peab end tegevuses hoidma ja võimalikult vähe siin paneelide vahel passima. Mu rasedus-aegse parima sõbra – ventilaatori – peame ka päris kindlasti välja otsima ja kokku monteerima.

…ja esimesel (reaalsel) võimalusel kuskile maale ära kolima.

Ühtlasi panin Renele südamele, et ta võiks kohe esmaspäeval, ehk oma esimesel puhkusejärgsel päeval, suveks veel mingi nädalakese kuskile puhkusegraafikusse kirja nihverdada. Kohe kuidagi ei tahaks mõelda, et terve ülejäänud suve linnas peame veetma… Ei tegelt polegi muidu nii hullu midagi, aga siin on ju lihtsa murulapi nimel ka vaja kuskile MINNA, õues olemisest kujuneb alati ETTEVÕTMINE, mis on tegelt ikka hullllult tüütu asi, kui see on täiesti igapäevane põhiteema ilusate ilmadega.

WP_20150702_11_54_18_Pro

WP_20150702_11_55_10_Pro

WP_20150702_11_59_23_Pro

WP_20150702_12_10_55_Pro

WP_20150702_12_11_10_Pro

WP_20150703_17_50_53_Pro

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*