Söö kivi!

/ november 22, 2015/ 0 comments

Mina: “Kaur, sul on uneaeg.”
Kaur: “Mida sa vanetad!”
Mina: “Mine voodisse palun.”
Kaur: “Mida sa kamandad!”

Või värskem näide tänasest õhtust:

Kaur nägi vannitoas ämblikku.
“Head ööd, väike ämbnik! Maga hästi! … Söö kivi!”

Enne kui õuest tulime, jõudis ta selle ajaga, kui tal üleriideid seljast võtsin, omaette pisikese (olgugi, et veits bipolaarse) monoloogi maha pidada:
“Mida sa vanetad? … Ma ei vaneta, ma näägin kõigest tõtt.”

Meil on praegu kodus igasugune une- ja ärkveloleku graafik täiesti pea peal. Näiteks Kaur, kes praktiliselt esimesed kaks eluaastat oli punkt-kell-seitse-voodisse elurütmiga, no nii hästi ümaralt öeldes, siis praegu? Teate, ta jäi täna alles kell 00.15 magama. See on siis see kellaaeg, kui ma saan õppima hakata. Sugugi mitte esimest õhtut järjest täpselt sama lugu.

Eile õppisin umbes kella neljani öösel. Viimased tund kuni paar sellest kindlasti üliproduktiivsed polnud. Tegelikult suutsin ma ühe grupitöö teemaks nii vastiku asja välja pakkuda, et rüüpasin selle kodutöö taustal nukralt veini ja mõtlesin, et täiesti PEKKIS kui mõttetult traagilisi asju maailmas juhtub. Endal nutt kurgus. Ja tegin edasi. Keegi teine peab seda ette kandma.

Praegu on mul ka üks tähtaeg väga tihedalt kannul, aga mul on tunne, et kui ma kasvõi korraks millegi muu peale mõelda ei saa, isegi kui see miski on blogis suvalise iba ajamine, siis ma varsti minestan diivani taha ära. Tegelikult ei minesta. Nii kohusetundlik olen ma küll, et enne teen selle asja õigeaegselt ära ja võib-olla alles siis minestan.

Mis veel…

Kaur, kes õhtusöögist kategooriliselt keeldus, taris endale köögikapist hoopis liitrise meepoti välja ning kühveldas sealt mingi paar-kolmsada grammi ühekorraga sisse. Esialgu tundus see natuke ekstreemne, aga teisest küljest – ma hakkan juba neid pohh-yolo-emasid vaikselt mõistma. Üleliigse süvenemise ja guugeldamise asemel otsustasin loota sellele, et mesi ongi täiesti random roppmagus asi, mida väike laps võibki kuhjaga sisse kaanida.

oc

Kõigest hoolimata on kõik need koolitööd ja tähtajad mingil kummalisel moel isegi veidi sõltuvust-tekitavad. Absoluutselt iga kord kui ma mingi asja jälle tehtud saan, on enesetunne mõnus ja kui siis veel tuleb nähtud vaevale vastav hinne, on see kõik tegelikult seda pingutust ja kohatist magamatust väärt. Eriti kui mõelda, et savi see praegune väsimus – pikas plaanis lihtsalt ON mõistlik kogu sellesse asjasse võimalikult põhjalikult suhtuda.

PS! Armsad inimesed, kes te interneti-avarustest pornot otsisite, ent hoopis mingisse närusesse blogisse jõudsite – minu siiraimad vabandused! Mitte keegi ei vääri oma ellu nii karjuvat ebaõiglust.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*