Teine lasteaianädal algas tagasilöögiga

/ august 15, 2016/ 9 comments

Selle eest on mind mitmed inimesed hoiatanud, et isegi kui lasteaias käimine algab suure valleraaga, siis mingi hetk võib tulla tagasilööke. Näiteks et laps ei taha enam lasteaeda minna, kui talle kõige selle rutiinsus pärale jõuab. Või et isegi laps, kes muidu heatujuliselt rühma silkab, hakkab üks hetk ilmutama trotsi ema/isa lahkumise suhtes. Ühesõnaga umbes selliseid ja muid taolisi asju olen ma kuulnud.

Eelmisel nädalal käis Kaur kolmel päeval lasteaias ja oli seal iga päev kuni lõunauneni, mil ma ta koju magama tõin. Otsest põhjust, miks teda mitte sinna magama jätta, polnud, aga nii mina kui kasvatajad arvasime, et pole vaja kiirustada. Nüüd jäid vahele reede, laupäev ja pühapäev ning ma jõudsin kõiki neid asju, mille pärast ma eelmistel lasteaiapäevadel justkui enam ei muretsenud, otsast peale mõtlema hakata.

Eelmisel nädalal olid Kauri rühmas ka teise rühma lapsed, sest ametlik lasteaia algus on vist alles nüüd, täna? Igatahes oli eelmisel nädalal tema rühmas ka üks poiss, kes tegelikult tavalasteaias üldse ei peaks käima ning kelle kohta Kaur kaks päeva järjest rääkis, et see teda lõi – küll kõhtu, küll põse peale, küll pähe. Loomulikult oli väga halb seda kuulata. Õnneks Kauri entusiasmi lasteaia osas ei jõudnud see poiss kahandada (mida me Renega väga kartsime) ja tänasest teda Kauri rühmas enam pole. Oleks ju tobe, kui kõik muu on hästi, aga siis ühe lapse erivajadused, millega ühel või teisel põhjusel õigesti ei tegelda, mõne teise lapse jaoks lasteaia ära rikub. Aga nagu öeldud, nii ei läinud. Ka täna hommikul vinnas Kaur end esimese alarmi peale voodist püsti ja teatas unest krigiseval häälel, et tema nüüd hakkab minema.

Niisiis Kauri jaoks on lasteaed algusest peale (tegelikult veel ammu enne, kui see algas) olnud mingi koht, mida ta ei pelga, kus ta minu kohalolu absoluutselt ei eelda ja kuhu ta rõõmuga läheb. Kõik eelnev teeb kogu selle harjutamise protsessi meile kõigile väga lihtsaks, kui välja arvata see, et minu enda aju lihtsalt ei taha lakata mõtlemast ja vot see ongi see pagana tagasilöök.

Kas tal on ikka õige hulk riideid õues seljas, kas ta saab kõhu täis, ega ta toitu kurku ei tõmba, ega keegi lasteaia väravat lahti ei unusta, ega keegi teda rohkem ei löö jne. Ühesõnaga mul on selgelt liiga palju vaba aega juba praegu ning alates tänasest sain ma seda veel juurde – katastroof. Täna on nimelt esimene päev, kui Kaur jäi lasteaeda kuni õhtuni ja mul pole AIMUGI, mida ma iga päev nii suure hulga vaba ajaga peale hakkan!? Mida teevad inimesed, kui neil pole kohustusi, on ainult ohtralt aega, et peas kõikvõimalikke hulle stsenaariume genereerida? Ma ei tea, kas mu sisemisel kanaemal on ravimatu insomnia või on ta vampiir või on ta insomniat põdev vampiir, igal juhul ei puhka see närukael mitte hetkekski.

Lisaks on natuke hirmutav, kui ma nüüd siin selle üksi olemise ja sooja kohvi joomisega ära harjun, lihtsalt et kuu aja pärast saaks (isegi võrreldes kevadega) täielik tornaado pihta hakata. Koolid, imikud, kõik möllud korraga. Aga okei, see selleks praegu.

Et me Kauri alles kolmeselt lasteaeda otsustasime panna, tundub praegu selgelt õige mõte. Esiteks – ja mis oligi peamine – ta oskab end väljendada ning enda muredest-rõõmudest ja oma päevast meile rääkida. Teiseks, tal on minuga kodus olemisest õnneks juba niivõrd suur kopp ees, et lasteaiaga harjumine on läinud maksimaalselt valutult. Tänagi lükkas Kaur mind ukse poole, et saaks juba rühma mängima minna. Ta tahab iseseisev olla ja ma lihtsalt pean suutma temast natuke lahti lasta. Aasta tagasi poleks ma sellega absoluutselt veel hakkama saanud ja selles mõttes oli see kolm aastat kodus olemine jällegi hea mõte, et ratsionaalsed rakud mu ajus saavad ju ka aru, et mitte ainult tema, vaid täpselt samamoodi mu enda terve mõistuse nimel on meile mõlemale seda lasteaeda vaja. Loodan, et kui ma nüüd nende mõtetega taas rahujalale saan, siis uus nädalavahetus seda kõike uuesti ära ei nulli, nii et ma esmaspäeva hommikul jälle piltlikult öeldes silmad peos hommikul koju ei tule ja mõtlema ei hakka, et kes see kuradi sadist need lasteaiad leiutas 😀

Mulle tegelikult ei meeldi enda murede üle kuidagi nalja visata või neid siin läbi huumori pisendada, sest ilmselgelt iga vanem tahabki, et tema lapsel oleks alati võimalikult hea ja turvaline, nii kodus kui igal pool mujal. Aga täpselt nagu ma ei taha tunda, et mu mured on tühised või vajavad õigustamist, ei taha ma meid kumbagi Kauriga oma muretsemisega ahistada ja mulle tundub, et seda ma praegu natuke teen. Vähemasti iseendale küll…

Kuna mul on täna teadupärast e-ra-kord-selt tühi päevakava olnud, siis võtsin kätte ja pildistasin Paavli ja Magda saagi üles. Minu meelest on need kõik täiesti sobilikud riided nii poisile kui tüdrukule (pildile klikkides näeb suuremalt ka). Küll aga kohe, kui lapse sugu teada, siis on üsna kindel, et valgeid asju ma talle enam nii pea ei osta. Natuke nagu küllastumus või nii…

5body.1 5body.2 5body.3 5body.4

Homme on 36. nädala ultraheli ja minu meelest pole me Renega veel üksmeelele jõudnud, et kas küsime lapse soo kohta või mitte. Mina pigem ei tahaks seda teha, tema vist pigem tahaks. Eks homme selgub. Kuigi vaevalt et me kellelegi midagi reedame ikka, isegi kui mu uudishimu võitu saab või Rene mind pehmeks räägib…või me õhtul kulli ja kirja viskame ning ma kaotan.

9 Comments

  1. Mind ootab see lasteaia teema paari nädala pärast ees ja ma juba värisen. Mõistus ütleb, et tal on seal kindlasti väga tore ja saab naabripoisiga päevad läbi koos mängida. Aga teistpidi jällegi kanaemadus lööb välja, seega mõistan sind väga hästi. Ise olen mõelnud, et kui laps lasteaeda läheb, siis tahaks enda jaoks midagi teha. Ehk siis filme vaadata, raamatuid lugeda…võib-olla linnas kinno minna. Viib mõtted ka mujale. Mul pole uut beebit ka tulemas, nii et ma saan end hulluks mõelda, kuni tööle saamiseni (ja ilmselt siis edasi ka😀 )

    1. Ma arvan, et kohe kui ma suudan lihtsalt OLEMA hakata, siis ilmselt jõuan ka enne septembrit paar raamatut läbi lugeda ja kinos käia ja nautida seda üksi olemise võimalust, mida ma endale kolm aastat pole lubanud või mida enamasti polegi olnud. Kõlab igatahes väga toredalt 🙂 Sulle soovin edu ja rahulikku meelt, kui teil see sama koht ükskord kätte jõuab! ☺ Aga jah, on ikka natuke lohutav kuulda ka, et ma päris ainus omataoline kanaema pole, hehee. Igatahes jään põnevusega su lasteaia-teemalisi postitusi ootama 😉

      1. Meil esimene ametlik päev 1. september, nii et veidi on veel aega suve nautida.

  2. Sul on ju 3 aastane kodus, kas sul midagi koristada ei ole? Mul näevad toad peale lapse 2-minutilist toimetamist alati sellised välja, nagu seal oleks tornaado olnud ja vaba aeg kulub peamiselt koristamisele (kuigi ma ei saa aru miks ma seda teen, sest nii kui ta koju tuleb, on kõik kohe täpselt sama sassis). Samuti saan ka igapäevaselt pesu pesta, nõusid pesta, põrandaid tolmuimejaga üle tõmmata jne. Vahel ma lapsele aeda järgi minnes avastan, et ma olengi terve päeva ainult koristanud. Aga täna käisin isegi jalutasin panka ja poodi ja siis alles lasteaeda piiluma, et mis nad seal teevad. Kui ilus ilm on, siis jalutan Lasnamäelt kesklinna kohvi ostma näiteks, läbi Kadrioru Jaapani aia – saab ka veidi silmailu lisaks liigutamisele :mrgreen: Üksi kinno pole söandanud veel minna, tundub veider – ei tea miks.

    Aga lasteaias kindlasti tuleb neid kukkumisi ja nutmisi ja muid juhtumisi, mis eriti rõõmsaks ei tee, aga üldjuhul on toredamaid hetki ikka palju rohkem! Täna näiteks võttis sõimerühm mu piiga enda juurde tagasi, sest segarühm oli nii ülerahvastatud ja ta ei tundnud seal end eriti hästi. Nüüd saab ta põhimõtteliselt tühjas rühmas koos oma 2 lemmikkasvatajaga järgmised 2 nädalat rõõmsalt tšillida, enne kui uue rühma töö peale hakkab.

    1. Kaur on pigem selline, et võtab 3-4 asja ja mängib nendega. Sellist olukorda, et kõik asjad põrandal laiali vedeleksid, meil ei juhtugi vist eriti mitte kunagi. No ja isegi kui ma päevas mitu masinatäit pesu pesen, siis tegelikult peseb neid ju masin. Riiete kuivama panemine võtab heal juhul viis minutit. Nõudepesule kulub samamoodi max 10 minutit, haruharva kui neid terve kraanikausitäis koguneb. Ühesõnaga eks mingit tolmu võtmist ja küürimist leiaks alati, kui otsiks, aga kui miski otseselt ei karju, ega siis ei hakka ju rabelema ka 😀

      Mulle ei tundu üksinda kinnominek üldse veider. Samas ma pole eriti kinofänn kunagi olnud, kodus diivanil arvutist filme vaadata on ikka hullult palju mugavam mu meelest. Aga näiteks raamatuid tahaks küll lugeda…

      Sellega, et haigetsaamisi jne ette tuleb lasteaias, olime arvestanud. Lapsed on lapsed. Lihtsalt see, et ongi üks selline laps, kes muudmoodi ei ajagi asju, vot see oli hirmutav. Alles täna selgus, et ta ikkagi ei jää Kauri rühma. Kui oleks jäänud, oleks see ikkagi väga reaalne mure. Ma ei oleks saanud mitte kuidagi teha rahu mõttega, et Kaur iga päev kelleltki mingeid hoope saab. Et ta justkui peakski harjuma, et see on normaalne osa lasteaiast, kui tegelikult ei ole. Igatahes loodan, et edasi läheb kõik ainult veel paremini kui seni.

      1. Ma tundun ikka selle jutu järgi täitsa sealaudas elavat. Pluss veel mega aeglane oma tegemistega. Nt pesu pesema pannes pean ma enne terve pesukorvi värvide järgi ära sorteerima, siis suuremate plekkidega asjad välja otsima, need eraldi veel ära küürima – vahel leotama, hiljem valima, mis tohib kuivatisse panna, mida mitte jne. Peseb küll õnneks masin, aga ma pean sinna ise kõvasti sekkuma, et ta õigesti peseks ja asjad puhtaks saaks.

        Aga erivajadustega lapsi tahetaksegi tavalastega samadesse gruppidesse paigutada nende kaasamise ja arenemise eesmärgil ning seda arendatakse pidevalt edasi. Ja ka tavalapsed võivad nii kahjuks käituda. Mammu rühmas on ka üks tüdruk, kes meelega käib ja hammustab ja teebki teistele haiget. Keela ja õpeta palju tahad, aga aru ei saa.

        1. Ma arvan, et me oleme lihtsalt üle keskmise Mongimad, mina eesotsas. Riideid ma sorteerin ka värvide järgi, aga kuna ma vähemalt ülepäeva pesu pesen, siis ka pesukorvi ei saa mingeid väga ulmelisi kuhilaid tekkida. Ehk et tühi pesukorv on alati maksimaalselt kahe masinatäie kaugusel 😀 Väikese pere rõõmud.

          Ühest küljest ma olen poolt, et erivajadustega lapsi tuleks panna tavarühmadesse. Aga ilmselt siin tulebki vahe sisse erivajadusel ja erivajadusel. Kui on ikkagi näha, et see on teistele lastele ohtlik ja õpetajate kogu aur kulub selle ühe tegelase ohjeldamisele, siis see kindlasti kellelegi kasuks ei tule. Aga kui sellel lapsel on pidevalt tugiisik kõrval, siis on muidugi teine asi. Lihtsalt seal konkreetses rühmas tal seda isikut polnud ja sellest ka probleemid ja ma ütlen otse välja, et mitte ühegi teise lapse areng ja kaasamine ei ole minu jaoks nii suur südameasi, et ma oleksin nõus iga päev kuulama, kuhu Kaur jälle mingi hoobi sai. Aga nagu sa isegi ütlesid, siis eks neid hammustajaid ja lööjaid on ka nö tavaliste laste seas palju, nii et pole mõtet kellegi poole näpuga viibutada, vaid tuleb lihtsalt loota, et see probleem sai meie jaoks enne lahenduse, kui see õieti alata jõudis.

  3. Loen ka praegu seda blogi erilise huviga, sest minu 2a 7k tüdruk alustab samuti ülejärgmisel nädalal lasteaiateed (üldse olen jäänud seda blogi lugema eeskätt seetõttu, et laste vanusevahe on suhteliselt väike ja seega on huvitav Kauri tegemistest lugeda). Mul on küll natuke lihtsam, sest olude sunnil on mu tütar juba mõnda aega 2-3 korda nädalas hoius käinud ja kollektiivis olemisega seega tuttav ning minul esimesed lapsest lahtilaskmise hirmud-võõristused ammu läbitud, aga eks päris lasteaias on mõndagi ikka teisiti. Ja eks ma ikka natuke kardan, kuidas see kohanemine läheb, kuidas rühmas teiste lastega klapib jne (õpetajad õnneks jätsid koosolekul imelise esmamulje).

    Huvitav on ainult see, et minul on algusest peale olnud igasugustest olmeküsimustest üsna ükskõik, ma ikka kohe esimestest hoiduviimise kordadest peale muretsesin peamiselt kahe asja pärast: ega mu tüdruk õnnetu ole ja et ega temaga mingit õnnetust ei juhtu, kui üks valvaja on õige mitme mudilase kohta. Selle peale, et riiete või söögi pärast muretseda, ma pole nagu üldse tulnud (seda ma saan aru, et kurkutõmbamise murega on Sul omaette teema). Ma ei tea, kas ma nüüd julgustan või ärritan Sind – tahaks ikka muidugi julgustada -, aga minu meelest on üsna kama, kas õue lähevad selga täpselt need riided, mis ema mõtles, või veidi teisiti. Ning lastega ei juhtu üldiselt midagi hullu, kui vahel ongi juhtumisi natuke liiga soojalt või liiga õhukeselt riides. Pealegi meie lapsed on juba nii suured, et nad oskavad ilmselt ka õpetajale öelda, kui midagi päris ekstreemselt ebamugavaks muutub. Ning söömisega on ju ka enam-vähem nii, et ega nad end päris nälga ikka ei jäta. Kui mõni päev jääbki lasteaiasupp söömata, eks siis järgmisel söögikorral või õhtul kodus sööb rohkem.

    Aga seda üldist kohanemise värki ma pelgan natuke ise ka. Kodus lihtsalt igavlemiseks pole mul küll enam eriti aega, sest mul on kahekuune laps ka kodus – ning ma eeldan, et ka Sul läheb varsti kole kiireks -, aga eks mu mõtted tegelevad ikka ka juba praegu tita kõrvalt üsna suure osa päevast suurema tüdruku lasteaia-asjandusega…

    Eraldi teema on veel hirm, et vanem laps end kodust väljatõrjutuna ei hakkaks tundma, kui lasteaia algus ja väiksema õe/venna majjatulek lähestikku satuvad nagu meil mõlemal (ehkki erinevas järjekorras). Ning meil vähemalt on veel igapäevane praktiline mure, kuidas teha kodus nii, et suurem tüdruk oma tormakuses ja abistamispüüdes väiksemat sõna otseses mõttes ära ei tapaks.

    Korduvalt on ta täispikkuses kukkunud sinna, kus beebi just hetk tagasi lamas, üritanud salaja titat endale sülle asida, temaga võimelda (minu õuduseks on tal paar korda õnnestunud selili lamav kahekuune kiire ja otsustava liigutusega kõhuli keerata, nii et ma ise meetri raadiuses olles pole jõudnud ah ega oh ütelda, põhjendusega, et tita tahab ju kõhuli ka olla) jne jne. Nii et huvitav on ja huvitavamaks muudkui läheb 😛 Ses mõttes on teil ikka hea, et laste vahe on veidi suurem. Ausalt öeldes ma ei kujuta üldse ette, kuidas saavad need, kellel laste vanusevahe alla kahe aasta jääb. No see selleks, nüüd ma läksin oma jutuga õige rappa juba.

    Igatahes soovin nii Sulle kui ka Kaurile võimalikult valutut ja väheste tagasilöökidega kohanemist kõigi uute olukordadega! Ning ootan ikka põnevusega, mida siit blogist veel lasteaiateemal lugeda saab.

    1. Oi tere! 🙂 Tore kuulda, et kuigi mulle endale tundub, et ma millestki peale lasteaianduse enam rääkida ei oskagi viimasel ajal, siis vähemalt kellelegi veel see ja teised lastega seonduvad teemad huvi pakuvad! Ma ei arvanud, et peale lähema pereringi eriti keegi neid postitusi väga loeb, nii et lahe 🙂 Kuigi noh, eks ma olen selline isekas blogija, et ma kellegi arvamust väga ei küsi ju ka… Kirjutan ikka seda, mis parasjagu enda jaoks aktuaalne. No see selleks. Katsun nüüd kuskilt otsast pihta hakata, et Su hiigelpikale kommentaarile ka vääriliselt vastata.

      Lasteaia olmeküsimused lähevadki mulle korda täpselt nii palju, et söögi osas – et ta jumala eest midagi kurku ei tõmbaks ning riietuse osas – et nad seal nii halvasti enam ei riietaks teda nagu esimesel päeval, kui tal pea kaltsmärg oli. Lihtsalt sellepärast, et keegi ei suvatsenud tema kappi avada ja mütsi välja võtta. Tobe lohakus ju. Muus osas minu poolest võiks Kauri riided iga päev kasvõi pealaest jalatallani mudased olla või mis iganes, aga pea-asi, et tal on mõnusalt soe, mitte külm ega higi voolamiseni palav. Ja ma arvan, et nii väike laps kannatab ikka suht pikalt, enne kui on selgelt näha, et tal on täiesti ebamugav. Pigem kisub virilaks ja kannatab, minu meelest Kaur küll ei oska ebasobivat temperatuuri kurta, minuga koos on ta korra elus nutma hakanud, kui külm oli ja sellest sain ka ise aru, mitte ta ei öelnud.

      Ilmselt neid “ega ta kurb pole” jne asju mõtleksin ma siis, kui oleks näha, et ta kuidagi nagu ei taha seal olla. Aga et ta iga lasteaiapäeva lõpus räägib, et homme saab uuesti minna, siis ma oletan, et ju ta vist ikka kurb pole. Muidugi enne kui seal käima hakkasime, siis mõtlesin küll, et äkki ta ei taha olla ja siis peab vastu tahtmist ära kannatama, kuni ma tulen. Õnneks senine kogemus on näidanud, et ta pigem oleks isegi kauem, kui saaks. Ilmselt mingi hetk läheb see asi ikkagi rutiinsemaks ja pisut rahvarohkemaks, kui kõigil lastel suvepuhkus läbi saab, aga eks uute olukordadega saame tegeleda siis, kui need käes on. Praegu saab ainult rahul olla sellega, et hetkel Kaurile lasteaias väga meeldib.

      Teise lapse sünni osas ma (loodetavasti mitte kohutavalt naiivselt) oskan ma momendil karta peamiselt seda, et kas ma imiku ja Kauri kõrvalt kuidagimoodi kooliga hakkama saan. Aga see on jälle see, et enne ei ole võimalik seda asja isegi mitte oleks-poleks tasandil ette mõelda või selleks kuidagimoodi, kui laps käes, sest ega me ju ei tea veel, kui rahulik või rahutu see uus pereliige on. Ja muidugi südamest loodan ka, et me suudame beebi kõrvalt Kaurile piisavalt tähelepanu jagada. Praegu ta nii armsalt hoolib oma väikesest õest/vennast, ei tahaks kohe kuidagi, et see armukadeduse nahka läheks, kuna meie Renega end mõlema lapse vahel jagada ei suuda. Sellele, et Kaur beebit tõsta vms tahaks, ma üritan hetkel mitte mõelda. Aga ilmselt on need asjad talle ikkagi suuremas enamuses jutuga selgeks tehtavad. Vähemalt ma väga loodan nii. Vaimupilt imikut kantseldada püüdvast kolmesest pole tõesti väga meeldiv…

      Ma ise muidugi loodan, et kõik lasteaiaga seonduv muutub meie jaoks nii kiiresti igapäevaseks, et sellest pikalt enam kirjutada pole 😀 Aga kui on, siis kindlasti teen seda. Ja ladusat lasteaiatee algust Teiegi perele (eriti muidugi selle teekonna peategelasele) ning aitäh heade soovide eest! 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*