Just siis, kui ma arvasin, et mul on kõik kontrolli all…
Teate küll seda tunnet, kui 22. detsembril mööda kaubanduskeskust traavi lasete ja suurest härdast jõulutundest hoolimata tahaks mingi hetk jõuluvana, kuusepuud ja päkapikud takkapihta kõik ükshaaval rongi alla lükata, lihtsalt et ei peaks enam mitte hetkegi rohkem kinkide peale mõtlema. Aga sel aastal suutsin ma VIIMAKS, peale aastatepikkust eelneva stsenaariumi kordumist ja kordumist ja kordumist, osta pea-aegu kõik jõulukingid ära juba novembri alguses. Siiamaani olen sellest ootamatust ratsionaalsusest rabatud. No ja need paar kinki, mis on veel praegu hankimata, on ka ainult sel põhjusel, et nende jaoks polegi üldse vaja poodlema minna.
Jõudes nüüd otsaga postituse pealkirjani, siis – OEH!
Selgus, et ühe kingiidee asemel oleks meil (olnud) tarvis hoopis fotosessioonile minna. Tulenevalt kingisaaja hiljuti ilmnenud soovist. Aga kaks nädalat enne pühade tähistama sõitmist on täielik mission impossible leida fotograafi, kes need pildid ära klõpsutab, töötleb ja kellel on stuudio (kuna õues valitseb eriti ebafotogeeniline ilm) ning kõigest sellest tulenevalt on mul on mõistus otsas. Täitsa päriselt kohe.
Tegelikult on seda enam kahju, et üks mõnus perepilt oleks tegelikult sobilik kink nii minu emale kui Rene vanematele kui vanaemadele-vanaisadele ja mis siin salata, paneks isegi sellise pildi seinale või riiulile. Ehk et tabaks ühe hoobiga terve parve kärbseid. Kahjuks selle asemel terendab nüüd ikkagi, hoolimata mega tublist jõuludeks ettevalmistamist, nädal kuni poolteist ajude ragistamist, et mis teha. Aga eks kui aeg liialt turjale hakkab suruma, tulistan puusalt vana hea jõulukingi-klassika – küünal ja tass metalliläikelisse kilest kinkekotti (teate küll neid), kinkepaela tõmban kääridega krässus nussakaks otsa ja ongi praktilisust ning silmailu kui palju. Vaevalt et peale seda enam keegi meile oma kingisoovi teatamisega hilja peale tihkab jääda 😀
Vähemalt Kauri mingid jõulukingi-draamad ei huvita. Tema elab oma (päris fantaasiarikkas) pisikeses maailmas ja kostitab meid iga päev millegi uuega:
Aga miks just stuudio? Miks mitte fotograaf, kes tuleks teile koju pildistama? Oma koduses keskkonnas tunneb ennast laps mugavamalt ning ise tunned end ka vabamalt. Mu arust sellised pildid tulevad palju siiramad ning toredamad 🙂
Ma tahaks just nimelt mingit muud ümbrust. Lisaks, Kaur lollitab igas muus keskkonnas oluliselt vähem kui kodus, ehk et oleks märgatavalt suurem tõenäosus tema ka ilma suurema akrobaatikata pildile saada 🙂
Aga Marimelli stuudio? Ma ei mäleta muidugi nüüd, mis linnas elutsed, aga millegipärast torkas just Marimell esimesena pähe 😁
Tallinnas elan, aga neil oli mingi ülivähe vabu aegu alles, kui ma õigesti mäletan. Kontrollin üle.
Vabandan teemaignorantsust, aga… Vaatan, et blogi kirjelduses mainitud ajaloolistel tsenseerimata blogipostitustel on siiski kriips peal? Kurb. Ma pole kusjuures “su sõber, kunagine lasteaiakaaslane, sala-heiter, tädi Anne alumiselt korruselt, Perekooli (loodetavasti mitte kõige hüsteerilisem) Kägu või tuttava tuttava tuttav uudishimutseja”, vaid üks väga sarnase eluviisiga täiesti juhuslik lugeja pealinnast. Kahepoolesega. Ja tööga maid jagades. Ja blogides. Sestap lootsin praegu, hommikul kell kaheksa, mõne aasta taguseid aegu läbi elada 🙂
Juhtumisi sattusin eile ise sama asja peale mõtlema, et see info seal tutvustuses on natuke iganenud. Kui soovid vanemaid postitusi lugeda, kirjuta mulle e-mailile või Facebooki. Mul ei ole otseselt midagi häbiväärset seal vanades postitustes, aga mingi hetk tundus, et ma pole enam päris selline inimene nagu isegi kolm aastat tagasi ja ma ei tahaks, et keegi mineviku põhjal minust arvamust kujundaks vms.
Pille, palun kirjuta raamat! Sa kirjutad nii hästi, et ma ei jaksa uut postitust ära oodata, raamatuga oleks hea, tükiks ajaks lugemist 😉
Eriti tore kompliment kohe nii hommikul, aitäh! 🙂 Kui kunagi mingi hea mõte tekib, siis ehk kaalun seda.
Aga kui fotosid teha ei jõua, siis miks mitte tass pildiga? Kindlasti on teil ilusaid pilte ja lased tassile panna pildi. Kinkisime emale tassi, kus peal tema neli last. Enne ta ei saanud arugi, kui tassist kohvi jooma hakkas, sest pilt ilmub välja alles siis, kui tassis on midagi kuuma.
Tassi ei saa kinkida, sest see pole see, mida taheti. Soov oli just nimelt foto. Muidu on su mõte täitsa tore.
Vaata Facebookis sellist lehte nagu MONA – meie saime lühikese etteteatamisega sinna ja teeb stuudios ka, lisaks hind pigem soodne.
Kohe uurin, aitäh vihje eest 🙂