E-riik ei lase kooli osas laiselda ja Artjom targutab takka

/ november 1, 2016/ 2 comments

Mitte ainult täna, vaid viimasel ajal üsna tihti, joon ma oma hommikukohvi alles kusagil kell kaks päeval. Mõnikord lausa nelja paiku. Kui Kauri beebiajal tunduski kohati, et no mittemidagieijõua lapse kõrvalt, ei juua ega süüa ega ammugi mitte süüa TEHA, siis praegu on vähemalt kohvi edasilükkamine enamasti mu teadlik valik. Ma parem olen pool päeva kohvita, kui käin ringi, beebi ühes ning järjest jahtunum kohv teises käes. Neid hetki, kui jõuaksin kohvi tassi valada ja pesumasina täitmise, nõudepesu, Lili toitmise ja temaga tegelemise ning näiteks Kaurile (tema väga spetsiifiliste tingimustega) võileibade valmistamise vahelt rüübata, on väga palju. Ma lihtsalt ei ole enam nõus külma kohviga. Nii pisike asi, aga täitsa vabalt võib ühe koduse ema päeva kõige olulisem energiasüst olla pool tundi üksinda oma kohvitassiga, kus on mitte leige, vaid kuum kohv. Vaikuses.

765fbf9a2316374c97476afdf0ccf1e7

Ükspäev tabas mind väga konkreetselt selline tunne, et lähen ÕIS-i ja täidan akadeemilise puhkuse avalduse. Õnneks või kahjuks mobiil-ID ei lasknud mind tol päeval ei panka ega ÕIS-i ega üldse mitte kuskile. Niisiis üks aegunud sertifikaat, mida ma tol päeval uuendada ei viitsinud, otsustas minu eest ja jäi sinnapaika see asi.

Arusaadavatel põhjustel on mu fookus viimased poolteist kuud nii teises kohas, et isegi õppematerjalide sirvimine, neisse suuremat süvenemata, on nagu mingi teine universum. Pluss, minu hirm selles osas, et ma ei taha “oma inimestest” maha jääda, on tegelikult juba juhtunud. Ma olen neist paratamatult maha jäänud, sest nemad käivad füüsiliselt koolis ja mina ei käi. Need üksikud ained, mille osas sain rohelise tule neid ilma kohal käimata teha, ei muuda ses osas midagi. Mõnes mõttes on see halb, aga teisest küljest võib-olla kokkuvõttes kergendab seda, kui ühel hetkel ikkagi seal ÕIS-is selle avalduse all kinnituse nuppu vajutan. Ega ma tegelikult ei teagi, kelle pärast ma pole seda juba teinud, sest see tunne on juba mõnda aega olemas olnud, et kõike korraga ei saa. Natuke nagu tunnetan mingeid kõrvalisi ootusi ka, mis kellelgi teisel on tekkinud. “Surve” on hullult üle võlli öeldud, aga eks sellised asjad survestavad ikka – “teisedki on hakkama saanud” jne. Muidugi kui panna ühele kaalukausile lapsed ja teisele kooliga kohe jätkamine, siis siin ei teki isegi mingit väga suurt dilemmat. Aga ma kardan kahetseda. Et ühel hetkel tundub see kooliga pausi tegemine nagu lihtsama vastupanu teed minek. Veel üks aasta raisku lastud. No ja mida ma nende laste jaoks õhtuti ikka nii väga teen peale seda, kui nad enamasti ümaralt üheksa-kümne paiku mõlemad magavad. Siis võin ju kooliasjadega tegeleda küll. Muidugi see, kui terav mu aju selleks hetkeks enam on, on tõesti eraldi teema.

Miski, mida ma veel kartsin, on see, et niimoodi poole vinnaga ei naudi ma ei beebiga kodus olemist ega kooliasjade tegemist, kui ma ei saa endast kummalgi rindel maksimumi anda. Tegelikult on selline poole koormusega kooliasjade maht täiesti ideaalne. Seda muidugi juhul, kui need kõhugripid ja muud jamad siin väga sagedasteks külalisteks ei saa. Aga sellel poolel pingutusel on ka mõtet ainult siis, kui ma järgnevatel semestritel praegu võtmata jäänud ainepunktid rohkem teen. Kui reaalne see on, ma hetkel veel oletama ei hakka.

Kooli astudes seadsin endale hinnete osas väga konkreetse sihi – ei hakka toimuma mingit läbi lohisemist ja kõige suvalisemate hinnetega rahul olemist, sest nii on lihtsam. Vastupidi – pingutan. Rasedusest teada saades andsin selle osas nii palju järele, et kui jätkan beebi kõrvalt, siis hinded hinneteks – ma pean jõudma teistega samal ajal lõpetada. Või kui võtan akadeemilise puhkuse, siis uuesti jätkates pean ponnistusi heade hinnete nimel samuti jätkama. Praegu peaksin siis justkui asjad lihtsalt TEHTUD saama, hinnetele mõtlemata. Paraku pole ma üldse kindel, kas suudan sel teemal obsessimise piisavalt välja lülitada.

Iroonilisel kombel hakkas Spotifys mängima Artjom Savitski “Valin ise oma tee” ja mul on tunne, et keegi kuskil irvitab mu üle. “Mobiil-ID litsents valib mu tee” oleks natuke asjakohasem. Üleüldse kui ma seda playlisti korra selle pilguga vaadata, siis “Not letting go” ja “Don’t worry” ja “Do what you want” – ma võiksin seda nimekirja hommikuni jätkata, mis kõik praegu juskui haakub ja mulle mingit universumi sõnumit üritab edastada. “That don’t impress me much” kui semestri lõpus ÕIS-is mingeid näkaseid kolmesid pean vahtima… Või “Locked away” kui ma imekiiresti oma heade hinnete kinnisideest ei vabane 😀

giphy

2 Comments

  1. Ma soovitaks seda uurida, et kas lapsega akadeemilisel puhkusel rakendub ka ainete tegemisel piir. Äkki saad siis lihtsalt mõned ained vähem teha, kuid lõppkokkuvõttes on vähem stressi ja hiljem akadeemilist lõpetades juba lihtsam.

    1. Ma tegelikult juba suhtlesin sel teemal üsna põhjalikult õppekonsultandiga ja variante, kuidas edasi minna, on tõesti mitu. Ainult see nö oma kursusega koos lõpetamise variant ongi tema sõnul ebatõenäoline…

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*