Kaua võib

/ oktoober 30, 2016/ 8 comments

Ma ei tea, kas kuskil mingi kõrgem jõud on võtnud pähe, et ma peangi jääma kirjutama seda järjejuttu, kuidas enam hullemaks minna ei saa, aga siis ikkagi läheb?

Neljapäeva hilisõhtul läksin enne magamaminekut Kaurile tekki peale panema, kui avastasin, et ta oli terve oma voodi täis oksendanud. Koristasin selle kõik ära ja olin sunnitud ta öösel kell pool 2 vanni pistma, sest ta oli kõrva tagant kuni väikese varbani oksene.

Reede õhtul, täpselt sel momendil kui Rene töölt jõudis, oksendas Kaur veel, seekord elutoas. Koristasime selle ära ja ta oksendas uuesti. Lapsest oli muidugi kahju, aga see hävitustöö oli nii rõvedad mõõtmed võtnud, et ma oleksin hea meelega tahtnud kapitaalremonti alustada. Pluss veel asjaolu, et ma olen väga nõrganärviline selliste asjade suhtes, nii et diivanilt okset koristades pidin napilt ise ka oksele hakkama.

giphy-facebook_s

Kuna Kaur polnud oma senise elu jooksul kordagi oksendanud, rääkimata sellisest oksefestivalist, siis helistasime igaks juhuks kiirabisse. Mõne minuti pärast küll mõtlesime, et ta pole vist piisavalt eluohtlikus konditsioonis, et oleks mõistlik terve kiirabibrigaad hõivata. Et äkki kellelgi on päriselt midagi kriitilist. Niisiis helistasime uuesti ja tühistasime väljakutse. Kuna nad olid aga juba nii lähedal, siis käisid siit ikkagi läbi.

Kaur ise vist ei arvanud, et see oksendamine midagi hullu oleks olnud, sest ta teatas meedikutele, silmad uhkusest säramas ja oks suhtkoht laiali: “Ma oksendasin KÕIK täis!”

0c1daffe767a0ba0b7b7dfe875517852

Kiirabitöötajad andsid meile valida, kas nad teevad Kaurile iivelduse vastu tagumikku süsti või viivad ta haiglasse, kuna nii väikestel on vedelikukaotuse oht ikkagi päris suur. Kuna Kaur tundus üsna reibas ning jaksas veel naljatledagi, siis haiglasse lubasime minna siis, kui ta kasvõi korra veel oksendab. Enam pole seda õnneks juhtunud (PTUI PTUI PTUI).

Edasi. Tänu keskküttele on Lili nina nii kinni, et öösiti pean teda suure osa ajast lihtsalt süles hoidma, püstiasendis, et tal natukenegi lihtsam oleks. Aga tal pole üldse lihtne. Tibatillukesed ninasõõrmed on tema ainuke vahend õhu sissehingamiseks ja kui neist midagi läbi ei käi, siis see on hirmus. Ninapumbaga pole midagi teha – ninast lihtsalt ei tule mitte midagi. Enamasti jääb ta sügavamasse unne alles vastu hommikut, kui küte natuke maha keeratakse, nii et oleme viimasel ajal üsna magamata. Päeval saame unevõlga õnneks pisut tasa teha.
Huvitav, kas see kestabki nüüd talv läbi? Meil on ometi pesurest magamistoas ja õhu ekstreemse kuivuse üle küll justkui kurta ei saa…

Ja siis täna. Esiteks ärkasin hommikul suhteliselt magamata peaga (loe eelmist lõiku). Ma-ei-tea mis kell jäi Lilian uuesti magama, pikutasin tema kõrval, aga uni ei tulnud ega tulnud. Kui ta siis viimaks natuke ikka tuli, tundsin läbi une järjest kasvavat iiveldust ja lihasvalu ning pealelõunal oma vaevalisest ja katkendlikust unest ärkamisest alates olen kõhugripi uhke omanik. Palavik ja lihasvalu ja külmavärinad ja oksendamine ja siis selle kõige vahele üks kontrolltöö, mille täna Moodles ära pidin tegema. Ma lükkasin töö algust nii kaugele kui vähegi sain, sest kartsin, et kui selle lahti teen ja aeg tiksuma hakkab, pean uuesti oksele jooksma ja siis saan kahe. Ilma oksendamatagi oli enesetunne igasuguse vaimse tegevuse jaoks liiga ränk. Õnneks sain selle töö siiski tehtud.

Ühesõnaga jube. Väga loodan, et siin see järjejutt lõppeb.

8 Comments

  1. Lasteaia võlud. Seal liigub veel hulka hullemaid asju ka.

    1. Täiega tahaks ikkagi loota, et kõik need hullud ja hullemad asjad meile koju ei jõua…

  2. Ole tugev, hoian pöialt, et paremaks läheks! Veidi musta huumorit ka: What doesn’t kill us, only delays the inevitable 🙂 Või siis budistlikumast vaatevinklist: ka see läheb mööda.

    1. Eile õhtul pugesin voodisse kampsun seljas sokid jalas, enne võtsin veel paratsetamooli sisse, et valutavaid lihaseid ja valutavat selga ohjeldada. Ja hommikuks oligi kõik eile toimunu justkui kauge mälestus või unenägu – esetunne täiesti tip-top 🙂 Nii et 1:0 budismi kasuks praegu 😀

  3. Täiesti näotu on kirjutada kaastundeavaldust vääriva sisuga postitust nii naljakas võtmes, et lugeja kõkutab vatsa vappudes naerda ja tunneb ennast samas ülisitasti, et teise õnnetuse üle naerab 😀

    1. Ma lugesin selle postituse kolm korda läbi praegu ja ainult üks koht ajas kergelt muigama. Mis haiget huumorisoont sa küll omad… 😀 😀

      1. No mul oli selle “ma oksendasin KÕIK täis!” koha peal nii naljakas, et see saatis mind postituse lõpuni ja edasi ka, praegugi on veel naljakas 😀

        1. Fair enough, see oli tõesti naljakas moment 😀

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*