Lõputööst ja üksikemadusest ja progresseeruvast puberteedist

/ veebruar 25, 2018/ 8 comments

Ma ei jaksa sellest tegelikult enam üldse rääkida ega mõeldagi. Aga kui ma selle peale hästi intensiivselt hästi kohe mõtlema ei hakka, siis varsti lihtsalt polegi enam midagi rääkida 😀

Põhimõtteliselt on lugu selline, et teema, mille suhtes ma lõputöö raames järeldusele jõudsin, et vot punkt just seda tahan uurida, nõuab info eest maksmist. Kuigi tegu ei ole kuidagimoodi salajase teabega, siis niimoodi suures mahus kokku koondatult nagu minul vaja, seda kusagil lihtsalt pole, mis tuli mulle suure üllatusena. Ise kildhaaval vajaliku andmehulga kokku kogumine aga võtaks rahulikult mingi paar elu aega. Ühe firmaga sain jutule, kellel on see info olemas, ent nad tahavad loomulikult raha ja hiljem mu tööd, mis on nagu suva, välja arvatud see raha osa, aga…oeh. Otsast peale teemat nuputama hakata tundub hull. Info ostmine tundub ka veits overkill – kõigest bakatöö ju. Täpselt ei teagi nüüd, mida teha.

Ma ei hakka üldse laskuma sellesse, et osadel inimestel meie kursusel on töö juba põhimõtteliselt või täiesti valmis ja mina ragistan alles teema kallal. Närvikõdi tekitamiseks ikkagi näe mainin ära 😀 Samas ma veeeel ei põe, sest viimase kahe aasta jooksul olen liiga korduvalt kogenud, kuidas pinge all töötades ja tähtaja pitsitades väga tulemuslikult asjad tehtud saan. No worries selles mõttes, lihtsalt tahaks stardipaku paika saada ja pihta hakata. Minu probleem on selles, et ma ei taha teha tööd, millesuguseid igal aastal viis tükki tehakse. Aga siin on oht laskuda teise äärmusesse ja asi liiga üle mõelda, mis mulle tundub, et ongi praegu juhtumas.

Aprilli lõpust kuni mai keskpaigani saan praktiseerida üksikemadust. Rene läheb reservõppekogunemisele ning seejärel Siilile. Seega kaks ja pool nädalat, täpselt lõputöö valmimise kõige kibekiiremal ajal, olen lastega üksi. Ei kujuta üldse ette, kuidas ma näiteks raamatukogus saan käia, sest isegi kui Kaur on lasteaias, siis Lili on ju ikka kodus. Natuke kõhe, kui päris aus olen. Rääkimata muudest hirmumõtetest, mis mu pähe veel pesa pole teinud, küll aga seal viimati hoogsalt keerlesid, kui Rene sügisel vaid mõne päeva Eestist ära tööreisil viibis. “Äkki ma saan sirgendajast voolu, kukun surnult maha ja enne kui Rene koju jõuab, on lapsed juba lastekodusse viidud ja pooled neist ära lapsendatud” jms loogilisused. Siis mõtlen jällegi inimestele, kes elavad üksi oma lastega keset eikusagimaa metsa ja kõik on jumala tip-top, ükski laps pole ema korjuse äärde kurbusesse surnud või huntide kasvatada jäänud. Umbes nii. Aga teinekord on küll hetki, kui tahaks, et meie tugivõrgustik siin Tallinnas oleks natuke suurem kui, noh, selline päris nullilähedane.

Järele mõeldes, meil oleks potentsiaalseid lapsehoidjaid vist üsna mitu, aga me oleme ise ka natuke lollakalt alati elanud ja toimetanud umbes selle vaikimisi mõttega, et peame oma lastega omal jõul hakkama saama, mitte neid siia ja sinna hoida sokutama. Meil pole niisiis ei oskust ega harjumust sedasorti teeneid paluda. Välja arvatud paar aasta tagasi, kui Kauri teisel eluaastal koolis käisin ja mu õde mõnel päeval kuus Kauri hoidmas käis, sest meie kooliajad Renega kattusid ning muud varianti polnud. Kusjuures siis pakkus tegelikult hoopis tema ise välja, et võib tulla. Ja teist korda alles hiljuti, kui Renega üle triljoni aasta esimest korda väljas käisime ning Rene vanemad tulid lapsi vaatama – üheks õhtuks, spetsiaalselt sellepärast Hiiumaalt Tallinnasse, mis tundub natuke ulme minu jaoks. Ja nemadki tulid omal algatusel, kui ma nüüd meenutan. NIIII väga meil ka ju pole vaja kusagile minna, et keegi teisest Eesti otsast kohale peab hakkama sõitma, on see, kuidas see asi minu peas kõlab. Tekitab kergeid süümekaid vms. Kuigi ilmselgelt on inimesi, kes Kauri ja Liliga võimalusel palju rohkem aega koos veedaks, nii et see ei pruugikski olla teene meile, vaid “kõik võidavad” olukord. Mõttekoht.

Ma arvan, et kogu selle lapsehoidmise teema juures ongi läbiv just see, et me oleme siin Tallinnas kogu aeg suhteliselt omapäi olnud. Pere ja sugulased elavad kõik saartel. Ja kui pole olnud kedagi käe-jala juurest võtta, siis ei saagi tekkida harjumust, mistõttu ei olegi meie jaoks tavapärane, et lapsi kellelegi hoida jätame. See tundub iga kord natuke suur asi. Samal ajal tean inimesi, kellel enamus lähisugulasi paiknevad mõnekümne kilomeetri raadiuses ja nende jaoks on näiteks nädalaks reisile minna ning lapsed kellegagi lähikonnast jätta rohkem kui tavapärane. Isegi ei teki mingeid “äkki ma igatsen teda” või “kas kõik läheb ikka hästi” mõtteid. Võrdluseks, Kaur saab sügisel viis ja ma ei ole temast kauem aega eemal veetnud kui need ööd, mis Liliga sünnitusmajas ja haiglas olin. Ja siis ta oli Renega. Ma isegi ei kujuta ette, et ta meist kuskil eemal peaks olema… Kuidas? Miks? See mõte on täiesti võõras. Mitte vastumeelne, aga ei suuda üldse ette kujutada, kuidas see oleks. Või mis tunne oleks – nagu vanasti tehti – lapsed TERVEKS suveks maale vanavanemate juurde saata. Kuidas keegi sellist asja suudab? Päriselt, kuidas 😀

Ühesõnaga see mõte läks nüüd korralikult rändama.

Reservõppekogunemise ja Siili vahel on täpselt üks vaba päev. Niisiis, säästmaks Rened Tartust (kus kogu asi toimub) Tallinnasse ning peale nappi päeva kodus sama teed tagasi trippimisest, lähen ise lastega aprilli viimasel päeval kaheks ööks Tartusse. Rentisin Airbnb-s ühe korteri juba ära, sest 65€/öö eest tervele kambale tundus sellise koha eest natuke liiga hea pakkumine riskimaks võimalusega, et keegi teine ette jõuab. Kuna ma olen oma elu jooksul Tartus käinud täpselt ühe korra ja seegi oli vihmases õhtuhämaruses kiire läbisõit, siis ma usun, et tuleb tore pisike kõrvalepõige kooliasjadest ning Tallinnast. Kuigi 1. mail, mil seal täispika päeva veedame, on kõik kohad kinni, mistõttu ERM ja AHHAA, kuhu muidu väga kipuks, on välistatud, siis tänavaid vast ei suleta ja linna ennast saame ikka uudistada.

Ortodondi juures käisin ka, küll aga ei kohtunud ma temaga enne jõule, nii nagu oma peas ladusa plaani olin teinud, vaid alles nüüd, eelmine nädal. Sest plaan plaaniks – sel konkreetselt arstil, kelle juurde ma kindla peale minna tahtsin, on päris rämedad järjekorrad. Uusi patsiente ta tegelikult enam ei võtagi. Mina pääsesin löögile ainult tänu sellele, et 2012. aastal juba korra tema juures käisin, niisiis polnud ma kirjade järgi justkui uus patsient. Igal juhul, märtsis on diagnostika, aprilli keskel mingi täpsem jutt ja siis millalgi mitte piisavalt varsti peale seda lüüaksegi suu (okei, esialgu vist pool suud?) rauda täis. Ei saa öelda, et ma seda ülivõrdes väga ootan. Tundub nagu midagi, mis vähemalt esialgu valu ja ülejäänud paar aastat tuntavaid ebamugavusi põhjustab. Pluss välimusele ka väike tiineka nüanss juurde, lisaks juba olemasolevale puberteedile, kelle meelest reis mu näkku oli üheotsapiletiga #awkward 🙄 Olgu kuidas on, moonisaiade isu tuleb aegsasti täis süüa ja punase veiniga õige pea hüvasti jätta 😥 😀

Et sujuvad üleminekud ühelt teemalt teisele ilusti lõpuni kestaks, siis: Lilil on mingi uus naljakas komme. Alati kui tema hommikul enne mind ärkab (ja seda juhtub nii seitse korda nädalas) istub ta oma voodinurgas ning saades oma katsetele mind äratada vastuseks uniseid mõminaid, kostab ta iga natukese asja tagant: “Ise tead!”. Ma olen suht kindel, et tal pole aimugi, mida ta ütleb, aga see kõlab täpselt nagu ähvardamine 😀 Järele mõeldes – äkki tema viimase aja komme päevad läbi täielik kleepekas olla ja mu ümber unnata ongi see hommikuti kokku lubatud kättemaks. Kui nii, siis on siin üks päris mahe piiga kasvamas. Tulevased peikad, võite plekitöökotta juba aegsasti mitu bronni soola panna 😀

Kaur poes: “Ei võta meie kaupa!” Turvamees paistis tõesti läbi ja lõhki heeringa- ja püreenälgas. Tegelikult pigem seda nägu, et tahaks kand ees oma elu esimese kung fu hüppega mu telefoni kenasti keskelt ära poolitada.

8 Comments

  1. Haarates kinni kõige väiksemast killukesest – breketid ei takista mitte kuidagi punase veini joomist 🙂 Mul ei tulnud kogu breketiaja nood raudhambad kordagi hammaste küljest lahti (üks tuttav väitis, et tal tulid lahti iga kord, kui punast veini jõi) ning punane vein ei värvinud noid portselanist jubinaid roosaks. Moonisaia ja mustikamoosi soovitaks aga süüa vahetult enne hambapesu.

    1. Ma tegelikult ei ole üldse mingi eriline moonisaia-armastaja 😀 Lihtsalt see tundub maksimaalselt (!) tülikas asi, mida sellises olukorras süüa. Aga tore kuulda, et kõik on siiski võimalik 😀 😎 Aitäh kogemusi jagamast! 🙂

    2. Täpselt sama asja tahtsin kirjutada! 😀 Punasest veinist ma ei loobunud, see ei teinud mu breketitele mitte midagi.

      1. Tänan teid mõlemaid mind alkoholi osas innustamast! 😀

  2. Meil peaaegu sama teema lapsega. Oleme loetud korrad temast eemal olnud 😄 Ja saab ka see aasta viieseks. Kuigi vahe on selles, et n-ö tugiisikud on 20 minutise sõidu kaugusel. Tundub lihtsalt, et neid ei paelu lapsehoid. Ega ei saa pahaks panna, meie olime õega need, kes terved suved vanavanematega olid, ning muul ajal ka, täpselt ei mäleta, aga vast igal nädalal 1-2 päeva kindlasti. Nemad ei teagi seda elu, mis kaasas käib lastega.

    1. Meil on ilmselt pigem sedapidi, et teised oleksid isegi rohkem huvitatud kui meie, et lapsi kusagile viia või hoida anda. Aga samas näiteks vanavanematest rääkides (mitte enda laste omadest) ongi uskumatult palju neid, kes on omaenda lapsed suureks kasvatanud ja nüüd ei tahagi mingeid lisakohustusi. Lapselapsed võivad käia külas, aga peavad hiljem koos ema-isaga tingimata lahkuma. Mul ei tule enda tutvusringkonnast ühtki sellist näidet ette, aga näiteks beebigruppides olen neid asju korduvalt ja korduvalt lugenud. Et vanavanemad ei huvitu lastelastest. Selline asi tundub minu jaoks kummaline. Ilmselt kuna ei mina ise enda lapsepõlves ega minu lapsed pole sellise suhtumisega kokku puutunud. Igal juhul on see päris kurb, just lapse vaatenurgast.

  3. Pealkirja lugedes juba mõtlesin, et ooo, kuskil on teine mina 🙂

    Erinevustest vaid niipalju, et mina olen lõpetamas TMK personalijuhtimise eriala, mul on üks laps 1a 4k vanune ja mu elukaaslane slash lapse isa kolis jaanuaris Hispaaniasse ja mina olen üksikema kuni jaanipäevani. Selle aja jooksul on vaja: last kasvatada, praktikal käia, lõpuaruanded kirjutada, eksamid sooritada ja kõigele lisaks veel korterist välja kolida.
    Hirmuäratav!

    Kuigi mul pole teab mis palju aega lugeda erinevaid blogisid, siis üritan ikkagi sinu omal silma peal hoida, sisuliselt seisavad meil ees üsna sarnased olukorrad.

    Jõudu!

    1. Ma nii väga üritasin, et ei oleks tühi clickbait, natuke vist ikka sai üle võlli? 😀 Aga nüüd asjast endast rääkides siis WOW! Sa oled väga vapper! Eks see kõige ise tegemine on mingil määral harjumise asi muidugi, aga tegelikult on igasugune tugi ja abi niiiiiii suureks abiks, mis laste kohustuste täitmist puudutab. Eriti kui oled harjunud, et lapse isa on kogu aeg olemas ja siis teda järsku enam pole. Teie peate palju kauem vaprad olema kui meie, nii et ma hoian teile täiega pöialt, et kooliasjad ning kolimine sujuksid üle mõistuse ladusalt! 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*
*