Päevad pole vennad. Nad pole isegi mitte sugulased.

/ oktoober 12, 2016/ 6 comments

Selle postituse siin saaks täiesti vabalt ühe lausega valmis kirjutada: ma sõnusin kõik ära! Täpsemalt, viimases postituses kirjutasin, et Lili ja Kaur magavad ilusti sünkroonis lõunaund ja paar vaikset tundi lõuna ajal on mulle seega garanteeritud bla bla bla – the hell it is.

Ma mäletan Kauri beebiajast seda, et ta oli väga hea magaja. Mingi gaasilisem periood korra küll oli, aga see tähendas seda, et ta paar nädalat õhtuti enne magama jäämist natuke aega nuttis ja väänles, kuni puuksud välja pääsesid. Sellist asja, et ta oleks mind öösiti ärkvel hoidnud või koguni päevasel ajal gaasivaludes vaevelnud, no ei osanud ma selliseid hädasid ettegi kujutada. Tol ajal tundusid need loetud gaasilised õhtud muidugi traagilised, ärge mõistke mind valesti 😀 Aga oo humoorikas universum, sest siin ma nüüd olen, elu esimene lapse gaasivalude tõttu magamata öö selja taga ja uue samasuguse kartuses lükkan voodisseminekut edasi.

Lilian oli juba eile päeval väga ärevil kuidagi. Ta ei maganud praktiliselt üldse ja ilmselt siis üleväsimuse ning veel millegi koosmõjul ta öö läbi üleval oligi. Tihkus, punnitas, vahepeal käis väike puuks, minutiks pani silmad kinni, vahepeal nuttis häälekamalt, võitles unega, niheles ja niimoodi öö läbi. Magama saime temaga alles hommikul kell 8, naeruväärseks kolmeks tunniks.

Kui esmaspäeval jõudsin pesta mitu masinatäit pesu, valmistada õhtusöögi, käia Liliga õues jalutamas jpm (kodused emad saavad aru, et teinekord on ainuüksi pool sellest vägitegu!), siis täna tegelesin terve päeva peaasjalikult sellega, et Lili magama saada. Vahepeal ta paariks tunniks isegi loojus, kuid mina sain (üleväsimusest tingituna) silma kinni umbes 20 minutit enne uut äratust. Magamistoast välja tulime alles siis, kui Rene ja Kaur koju jõudsid, nii õhtul kell kuus.

Ühesõnaga ma ei tea, kas see ongi nüüd meie argielu? Või oli see see kapsas, millest ma eilse söögi kõrvale salatit valmistasin? Või suur mahlane õun, mida jalutamas käies sõin? Või miski kolmas? Igal juhul väga väga kurnav oli see viimane ööpäev. Kui selline asi kaua kestaks, siis ma hakkaksin täiesti hästi mõistma, miks väga paljud paarid laste väikelapse-perioodil laiali lähevad. Keel muutub ikka päris teravaks ja toon üsna sisisevaks, kui päeva ainuke söögikord on 36 tundi magamatust ja magustoiduks lasteaiast suuuuure jonniga saabuv kolmene.

Selle kolmesega seoses nii palju, et kuigi tema ülimalt demonstratiivsed jonnituurid on üsna ennenägematud mõõtmed võtnud, siis ma ei mõista teda selle eest hukka. Räigelt väsitav on üritada “seinaga” mõistlikul moel asju lahendada ja tüütu on see tema lõputu eeseldamine ning asjale ei aita kaasa ka see, et me mõlemad Renega murdume liiga tihti ning tõstame mõistlikuks jäämise asemel häält, mis on täiesti vale ja ülimalt tulutu takkaotsa…

Tegelikult on mul Kauri ees nii suured süümepiinad, sest ma tean, et kõik see meeleheitlik tähelepanu otsimine igal võimalikul moel (jonn on juhtumisi neist kõige mõjuvam), ei ole tema tahtlik valik. See on lihtsalt kõik asjad kokku ja paraku ükski kolmeaastane ei oska neid asju kuidagi rafineeritumalt väljendada.

Hakkasin hiljuti lugema sellist raamatut nagu “Nutt ja jonnihood” ning see on tõesti nagu rusikas silmaauku praegu. Ma poleks omal jõul kunagi suutnud selliste järeldusteni jõuda, mida see raamat esitleb ning millest kõige meie majas toimuva nutu puhul väga palju kasu on, juba praegu, kui olen napilt veerand teosest läbi lugenud. Võib-olla et kõike kasulikku praktikasse oskaksin rakendada – õigemini, et kinnistunud reaktsioone nutu ja jonni osas muuta – pean seda rohkem kui korra lugema, aga mul poleks selle vastu mitte midagi. Tõesti väga palju uut ja mõtlemapanevat teavet. Samas kui järele mõtlen, siis see on kõik nii loogiline ja “kuidas ma ise ei…”

Aga nagu öeldud, lapsevanemate (loodan, et mitte ainult meie kahe) aju lülitub jonniste olukordade keskel häbiväärselt sageli ratsionaalsuse pealt ümber mingile lärmakale ja ajuvabale režiimile, mis mitte midagi paremaks ei tee. Jonniga toimetulek paistab olevat üks neist asjadest, mida me kõik ainult teoorias jube hästi valdame. Igal juhul ma väga loodan, et me kasvame kõik koos sellest raskest ajast välja. Lõputult küll end sita lapsevanemana ei tahaks tunda. Tahaks hoopis, et need vähesed tunnid, mis Kaur kodus veedab, mööduksid kuidagi täisväärtuslikumalt kui tühja-tähja üle maid jagades.

Lõbusa jutu lõpetuseks, ostsin enne poest apteegitilliteed, andsin Lilile eelroaks paar teelusikatäit ja olen ise ka terve õhtu seda joonud. Tõesti, peale viimast söömist jäi ta täitsa ilma nutmata magama, aga midagi kukerpallitama veel ei hakka, sest nagu öeldud – öö on alles ees.

*Sammub hirmuvärinal magamistoa poole*

tired-meme

6 Comments

  1. Ma küll ei tea, kui suur gaasirohtude pooldaja sa oled. Agaaa…meie kisakõriga oli see lausa õnnistus. Kasutasime Infacoli. Seda võis VIST anda nii palju ja tihti kui vaja, peamine, et lapse kõhtu sellest täis ei sööda 😀 igal juhul soovitasin ühele tuttavale ka, kes oli gaasimajandusega väga hädas ja kõike juba proovinud, ja tema lapsel aitas ka. Ja muidugi jõudu põnnidega maadlemisel! 🙂

    1. Olen piisavalt pooldaja, et kodus on üks pudelike gaasirohtu olemas küll. Kahjuks see ei aidanud. Kui nüüd peakski mingiks regulaarseks asjaks saama see gaasihullus, siis raudpolt proovin kõikvõimalikke erinevaid rohtusid. Aga ideaalis tahaks ikkagi ennetada tervet seda jama *kulistab apteegitilliteed*

  2. Suur aitäh Sulle selle ausa ja avameelse postituse eest. Minul ka esimese lapsega läksid gaasivalud ja magamata ööd kauge kaarega mööda ja üldse ei kujuta ette, kuidas teisega läheb. Mul vanem (2,5) poeg lasteaias ka ei käi, niiet kui peaks juhtuma, et väiksem öö läbi üleval on, siis saavad päevad ikka väga pingelised ja põnevad olema… Ja praegu tunnen ka suurimat hirmu selle ees, et vanem poeg ikka piisavalt tähelepanu ja armastust saaks ega peaks seda jonniga nõudma hakkama. Oeh.

    Igal juhul elan teile täiega kaasa ja nagu kirjutad – päevad pole vennad – siis loodan siiralt, et Teie peres juba täna-homme lihtsam ja toredam oleks!

    1. Eilset arvestades ma isegi ei kujuta ette, kuidas ma siin niimoodi täiesti magamata peaga kahe lapsega toime tuleksin. Eks kui peab hakkama saama ja muud valikut pole, siis saakski, aga närvirakke kulub sellistes olukordades ikka mühinal ma arvan. Pluss, Kaurist oleks hullult-hullult kahju, sest siin ühest toast teise loivata ja raamatuid lapata ning joonistada…no milline kolmeaastane niimoodi oma energia kulutatud saab eks. Sellepärast ma loodan väga, et olgu need minu ööd kui magamata tahes – oleks vaid tema tervis piisavalt tugev, et ta liiga tihti siin kodus igavlema ei peaks.

      Aitäh kaasa elamast! Kusjuures täna ongi juba täiega palju parem päev. Lilian on ma-ei-tea mitu tundi järjest maganud, mul söök valmis ja tuhat muud asja ka tehtud. Pole kurta midagi hetkel 🙂 PTUI PTUI PTUI ka muidugi 😀 🙂

  3. Lisaks gaasirohule (või selle asemel) too apteegist ka Reladropsi probiootikumi tilku. Gaasirohi teeb gaasimulli vaid väiksemaks, et see paremini väljuks, probiootikum aitab väikesel seedimisel endal paremini toime tulla. Me avastasime Reladropsi ise alles siis kui nii 3 kuud olime gaasivaludega võidelnud, oli ikka õnnistus küll.

    1. Panen apteeginimekirja! Kõik sellised soovitused on hullult hullult teretulnud, nii et suur aitäh selle eest!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*