Puhkuse lõpusirge

/ august 2, 2017/ 9 comments

Üle tuhande aasta oli mul hiljuti üks eriti nostalgiline veini- ja heietamisõhtu oma kõige kauaaegsema sõbrannaga. Ma isegi ei tea täpselt, millal ja mis oludel me tuttavaks saime, aga julgelt üle kahekümne aasta on sellest küll möödas. Ühesõnaga, kõik maailma asjad said üle pika-pika aja täiesti selgeks ja ära räägitud. Nüüd selle peale mõeldes tundub ikka ebanormaalselt suur õnn, kui on kasvõi mõni selline inimene, kes teab kõike, kellega saab rääkida kõike, ilma ühegi filtrita ja kes on pea-aegu kõiges täiesti samal lainel. Võib-olla ainult välja arvatud asjaolu, et peale Rannakat oleks mõistlik burksi süüa – räägi nagu seinaga! 😀

Peale veini lõppemist käisime niisiis Rannakas diskol külma eest varjul ja ega seal muud polnud kui et ajasime suvaliste inimestega suvalist juttu. Natuke vähemsuvalist ka, aga laias laastus tuleb mul ainuüksi sellele kõigele mõeldes uni peale – KES viitsib iga nädalavahetus kuskil PEOL käia? Alkoholi juua ja mõttetult tiksuda. Kuidas mina seda kunagi kogu aeg viitsisin? Okei, konkreetselt Hiiumaal väljas käies on asjal vähemalt see boonus, et alati on suur tõenäosus kohata kedagi, keda ammu näinud pole ja kellega ongi tore mõni sõna vahetada. Aga üleüldiselt on ikka haigelt suur kergendus mõelda, et see konkreetne etapp elus läbi on. Reaalselt iga kord väljas olles (kuigi neid kordi pole üldse palju ja ses mõttes võiks eeldada vastupidist) mõtlen mingi hetk, et kodus oma lastepuntra keskel magada on vähemalt triljon korda parem aja veetmise viis kui kuskil lärmi sees pool-sisutuid dialooge pidada.

Paar umbes sama toredat kokkusaamist kui see ülalpool mainitu on veel juhtunud, ainult et palju lühemad ja vähema heietamisega, sest noh, aega jäi puudu. Aga inimene mu vastas on kõigil neil kordadel olnud selline, kellega võiks mitu ööpäeva jutti lobiseda. Mõnda asja ei muuda isegi aeg 🙂

Mis veel. Käisin vist üle paari aasta esimest korda meres ujumas. Kaur ka. Tema oli küll mõni päev varem üsna köhane, aga ega talle meie manitsev “võid ainult natuke jalgupidi vette minna” lauluke suurt korda ei läinud. Miks ta muidu esimese võimaluse tekkides pükstega keset merd maha istus. Peale seda tundus lihtsalt mõistlik tema veel kuivad riided seljast koorida ja lasta tal teeselda, et õues tõesti on 30-kraadine leitsak ning tema õnnelik kaldavees püherdamine ei ole seega täiesti proportsioonist väljas, sest just nimelt seda see oli. #freezing #winter #tornado

Ega ma ise ka eriliselt reipa sammuga laintesse ei astunud, aga kuna ma juba pähe olin võtnud ja oks laiali välja hõisanud, et igal juhul käin ujumas ära, siis nii ma seal jääklibu vahel oma migreeniga hulpisin. Täiesti tõsiselt lõi ajusse valuhoo peale esimest sissekastmist. Samas ma ei tee isegi nalja, et jäin selle suplusega igati rahule, sest miks ei oleks pidanud jääma – jumala hea insuldi ja ülekerekrambi piiril karastus 😀

Mis eestlane ma olen, kui ma oma igapäevase vingumiskvoodi hooleta jätan – üks hästi häiriv asi, mida ma just sel suvel Hiiumaal korduvalt täheldanud olen (igal pool mujal sõites on see ammu paratamatus), on närviline liiklus. Nad tulevad puhkama, aga ometi on neil tuli nii takus oma telgi ranna äärde püsti löömisega, et alla 120 km/h lihtsalt ei kannata praami pealt ajama panna. Endal sumpsist lõke väljas. Ühtlane liiklusvoog on tossikestele! Õige puhkaja jõuab – isegi kui ta on autode kolonnis viimane – esimesena Selverisse grillvorsti ostma ja sealt padavai edasi seda vorsti küpsetama. See on uus ja vastik tunne, et mul on võimalik Hiiumaa saarel avariisse sattuda, sest mõnele mehele lihtsalt ei anna asu, et ta piirkiirusele rõvedalt lähedase kiirusega peab tiksuma keset kõige tormakamat puhkuse aega.

Sul ei saa ju päriselt olla nii kiire, et sa kohale ei taha jõuda…?

Puhkuse-rutiini köögipoolest. Lili ei arva sugugi, et mul on vaja hommikuti TERVE tassitäis kohvi juua. Tema meelest piisab mõnest lonksust, peale mida annab ta oma pisikeste sõrmekonksukestega meeleldi väikese tõuke köögi pea peale keeramiseks. Lihtsalt mainin, et üle meie kõigi lennanud kohv polnud kuum, sest misasi on kuum kohv (??) *phahhhahahaa*

Beebikese suvine puder…

…mille pakendasin hommikute lihtsamaks muutmiseks ülimugavatesse toidutuubidesse. Ain’t nobody got time, et iga päev esimese asajana putru keeta. Tegelikult on pudrutegu lebo, aga kuna ma seni katsetamata tuubid kord juba Hiiumaale kaasa võtsin, tahtsin need ikka ära ka proovida. Hetkel on tähelepanekud sellised, et täita ja pesta on neid väga lihtne ning võrreldes plastkarpidega, milles Kauri ajal toitu sügavkülmutasin, on tuubi-variant oluliselt kompaktsem ja ema-sõbralikum. Kasvõi näiteks käekotti pistmise ja nö käigu pealt söötmise mõttes.

Hästi pisut oleme end utsitanud ka kodusaarega rohkem tuttavaks saama. Näiteks käisime alles ükspäev Orjaku õpperajal “matkamas”. Kaur küll ei saanud päris hästi aru, et mismõttes matkame ja telki püsti ei pane (sorri, et ei viitsinud mingi pilliroovirtsa sees ööd veeta, mu poeg), aga tore põige saare lõunapoolele oli see igal juhul. Aa ja pildil on ta oma kõige “siiramat” sorti pildistamise näoga, mis absoluutselt igal lapsel varuks on 😀

Mõtlesime lõunasse sattumisest maksimumi võtta ja üle pika aja Sääre Tirbil ka käia, aga et kusagil seal poole tee peal oli värav sildiga stiilis “palume loomi mitte toita” ning värava kõrval maas lebas kellegi mikrolaineahju-suurune junn, siis rehmasime igaks juhuks käega ja sõitsime Kärdlasse tagasi 😀 Ma ei ole elu jooksul poolteist aastat rase olnud ja kaht sünnitust talunud selleks, et oma ihuviljad kusagil kadakavõsas mingitele Sääre Tirbi saurustele sisse toita. Aga ei, nali naljaks, tegelikult tundus see matk peale ühte juba läbitud matka korraga lihtsalt liiga pikk ja tüütu. Teinekord.

Ja lõpetuseks viimase nädala jooksul oma esimesi sõna-hakatisi (“aitäh”, “kiis”, “Kau”, “kuku”, “iss” jms) ütlema hakanud preilike linnapeal lokki tuulutamas. Algul kirjutasin ennastunustavalt “lokke”, ent peale väikest mõttepausi jõudsin järeldusele, et heakene küll, ausus maksab ka midagi – tal tõesti ongi ainult see üks lokk. Ei ole päris nii rapuntsel olukord, et saaks mitmust kasutada.

9 Comments

  1. Nägin sind eemalt lastega uhkelt Konsumisse, sorri…Coopi (räägime nii nagu asjad on) astumas. Aga kuna me juba istusime autosse ja meil oli kiire ka, siis juurde ei tulnud 😊 Aga tundsin vähemalt ära, nii et rikkaks sa ei saa 😁

    1. Thanks for nothing! No et ma rikkaks ei saa 😀 Aga mismoodi see UHKELT poodi minemine oli? 😀 😀

      1. No mitte uhkelt uhkelt vaid nagu proud mom with children 😁

        1. Okei, no see on vähe parem variant jah 😀

  2. Mul on ehk natuke totu küsimus nende tuubide kohta, aga kas need lahti ei lähe käes kui laps seda pigistab? Neil on vist all see minigrip, mis ta kinni hoiab, aga ma olen alati mõelnud, et kas see kogemata lahti ei pruugi minna ja seeläbi riideid ja kõike muud ära määrida?

    Liikluse osas olen täiesti nõus. Ma ei väsi kordamast, et minu mäletamist mööda õpetati autokoolis, et liikluspiirang on ideaalsetes tingimustes sõitmise MAKSIMUMkiirus, aga inimesed sõidavad nagu see olekski miinimum (sh halva nähtavuse, kohutava vihma või tuisuga) ja kui ilm juhtub veel hea olema, siis võib vabalt 10-20-30 kilomeetrit üle tunnikiiruse kihutada. Kuhu on neil kiiret? Kas tõesti 10 sekundit ajavõitu on väärt seda närvidekulu ja olgem ausad – ohtu, et satud liiklusõnnetusse?

    1. See pole kusjuures üldse totu küsimus, sest ma ise mõtlesin sama asja. Et kas ikka seisab kinni – mu silmad on kehvasid minigrip’e näinud küll. Aga seal tuubide all on topelt-kinnitus ja et laps seda lahti suudaks pigistada…no siis ta peab ikka konkreetselt vaeva nägema selle kallal. Ja vähemalt nii väike mugul nagu Lili seda päris kindlasti omal jõul lahti ei saa, mitte mingi nipiga. Hea küll, võib-olla kui ta kõhukat hüppab selle peale, siis ehk tõesti.

      Isegi kui autokoolis õpetatu kõrvale jätta ja puhast lugemisoskust kasutada, siis sõna ise ütleb, millega tegu – piiranguga. Aga kui ma sõidan 90 alal näiteks 95 või 100-ga, tulles sellega bemmimeestele natuke vastu, et nad jälkustundest iga kord endale suhu ei peaks ropsima, kui jälle keegi täpselt piirkiirusega neil ees uimab, siis tee mis tahad, ma olen ikka kõige lootusetum lammas ja liiklusdebiilik. Ühesõnaga, minu poolest pangu kõik teeperved kiiruskaameraid täis, kui nii paljud inimesed muudmoodi sõnast “piirang” aru ei saa. Mina tahan oma lastega õhtul koju jõuda.

  3. “Endal sumpsist lõke väljas” hahahahaaaa 😀

  4. Issand ma kõlan nüüd nagu stalker, aga kas sa käisid eile filmi vaatamas Vana-Miku talus? Mul on selline tunne, et läbi enda veinihäguse pilgu nägin sind seal 😀 Aga kuna ma kindel polnud, siis ei tahtnud lolli juttu ajama tulla. Jep… väga stalkerlik 😀

    1. Ma vabse ei tea, mis selle talu nimi oli, aga ühes talus, mis asub Nõmbas ja kus müüdi umbes maailma parimat old school kartulisalatit, ma tõesti eile filmi vaatamas käisin. Väga huvitav muidu ses mõttes, et ma olen iseennast Instas, siin blogis jne üsna minimaalselt presenteerinud – ikka väga kapiblogija olnud -, et kuidas üldse keegi mind niimoodi ära võiks tunda (+ segadust lisavad puhvaika ja kummikud) #HOWWW 😀 Aga eks ma olen nüüd ikka natuke kurb ka, et ühe oma lemmikblogijaga kohtumisest ilma jäin su veinihägu pärast 🙁 😀 Igal juhul TERE siis tagantjärgigi! 😀 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*