Varsti kahene Kaur

/ 23. aprill 2015/ 0 kommentaari

Eile, kui Kaur lõunasöögi kõrvale tassist vett jõi ning selle lauale asetamise järel talle ütlesin, et “pane natuke kaugemale”, millele ta muidu reageeribki nii, et lükkab tassi laua servast eemale, siis eile… Ta põrnitses mind ükskõikse näoga ning sõnas seejärel rahulikult, ent kindlalt “ei”.

Proovisin mitu korda veel, aga iga kord sama tulemus. Ühest küljest on see natuke tüütu, et ta vaidleb, kuid teisest küljest on see täiesti naljakas – väike pudin, ennast pole õieti ollagi, aga nii tuima näoga suudab oma “ei” ära kehtestada, et mul ei jäänudki muud üle kui tass ise laua servast kaugemale tõsta, et ta küünarnukiga kogemata maha ei lükkaks seda 😀 Okei. Eks ta siis jagas natuke ära, et sellel pisikesel sõnakõlksul mingisugune võim on, nii et päeva jooksul katsetas ta oma uue avastuse mõjukust veel korduvalt: “Lähme õue?” – “Ei” “Tule sööma” – “Ei” “Kaur, kas sina oled nunnu?” – “Ei” “Võta talvesaapad jalast” – “Ei” Jne jne jne. Et asja vürtsitada, poetas ta siia-sinna ka paar targutavat “oot-oot” vahemärkust. Umbes nagu mina oleksin liialt kärsitu ja tema, vana rahu ja mõistlikkuse jumal, teab ise, millal midagi teha on vaja. Eriline tüüp ikka… 😀

Täpselt sellised mõtted Kauri peas ringlevadki ma kujutan ette 😀 Kuulan ja naeran:

Alles hiljuti oli meil veel selline armas vahejuhtum, et Kauriga Prismas käies ja jogurti vahekäiku läbides Kaur oma lemmikut jogurtit silmates üle poe ennastunustavalt “TOIIIITTTT” hüüdis. Täpselt nagu ma oleks talle sööki ainult pildi pealt näidanud, mitte kunagi päriselt andnud 😀 Inimeste pilgud olid vastavad.

Kuna mulle on korduvalt soovitatud, et Kauri sõnu ja nö pirne üles kirjutaksin, siis olengi seda teinud. Või noh, nalja ta väga palju veel ei viska, ainult nii palju, et meil Renega on ikka iga päeva lõpus üht-teist naerda, millega see pisike sõgedik jälle hakkama on saanud. Näiteks eile õhtul, kui Kauri voodi panin ja tema toast välja läksin, võttis ta nõuks magamamineku vastu protesteerida, nii palju kui ta üsna kesised oskused võimaldavad. Hõikas mõned korrad “juua” ja “kaka”, ent üle ühe korra need nõksud teatavasti läbi ei lähe, seega vaja oli paremat plaani. No ja kui ma siis uuesti vaatama läksin, et mida ta korraldab, leidsin eest mureliku näoga jõmmi, kes pidžaama pooleldi seljast oli nikerdanud, mähkme vahelt terve voodi täis pissinud (kusjuures mähe ise oli kuiv)  ja ühe käe ka pidžaama kaelusest välja surunud, vahtis kurva Quadalupe näoga mulle otsa, nagu ma oleksingi ta sellises konditsioonis voodisse pistnud.

Kusjuures vähemalt aasta aega olen ma Kaurile mõnd mõmmikut või tudulappi külje alla üritanud sokutada, et tal mingi “oma” loom kujuneks. Seni on ta kõik pehmed lelud ja tekikesed ükskõikselt kõrvale heitnud, kuni viimati Hiiumaal käies järsku ühe mõmmi mänguasjade sahtlist endale voodi poetas. Sellest alates on see karuke tal alati kaenlas, kui magamamineku aeg käes. Olen tähele pannud, et peale kaisukaru pildile ilmumist on Kauril õhtul palju vähem tuju minu ja Renega musitada-kallistada, aga väga lahe ikkagi, et tal nüüd enda tudumõmmi on.

Kauri sõnavarast veel nii palju, et kui rääkima hakkamise algus-aegadele tagasi mõelda, siis praegu ma omal jõul täitsa kindlasti enam ei mäletaks, mis järjekorras ta asju ütlema hakkas või kui paljusid erinevaid sõnu ta üldse öelda oskab. Õnneks olin ettenägelik, nii et mul on telefoni märkmikus väike memo nimega “Kauri sõnad”, kuhu ma iga kord, kui ta midagi uut ütlema hakkab, uue sõna kirja panen. Üles märgin ainult need sõnad, mida Kaur teadlikult ja õiges kontekstis kasutab, niisama papagoitamised ei lähe arvesse. Kui alguses pidin iga sõna taha ka selle tähenduse panema, sest igasugused sellised sõnad nagu “tauu” (“tsau”) jne ei pruugi mõne aja pärast enam arusaadavad olla, siis nüüd juba mõnda aega pole selgitusi enam praktiliselt üldse vaja panna – ta ütleb üha enam sõnu täiesti selgelt. Praegu on Kauri sõnavaras ~60 sõna, millest umbes pooled on kergelt pudikeelsed (“opa”, “papu” jne) ning ülejäänud pooled täiesti selged (sh neli ingliskeelset sõna). Ma ei oska aimata, kas see on 1a 8k vanuse jaoks palju või vähe, ent kuni tema areng nii silmnähtav on, ma kuskilt foorumist näpuga järge ei ajada ei kavatse, et kas ehk ühiskond sellevanuselt midagi enamat ootaks.

Õues käimisega on seis selline, et Kaur tahab loomulikult järjest rohkem ise kõndida, niisiis üritan võtta ette piisavalt pikki jalutuskäike, et ta oma isu täis saaks mütata. Tänaval kõndides hoiab ta kärust kinni, nii et selles suhtes on liikumine lihtne, ei pea teda mööda kraave ja teepervi taga ajama. Kuigi see kõik paistab kõrvalseisjatele ilmselt meeldivalt distsiplineeritud, siis tegelikult pole tegu suure treeningu vms tulemusega. Ju siis Kauril on autode ja inimeste virr-varris niimoodi turvalisem/mugavam liigelda, sest just tema oli see, kes endale selle pidepunkti otsis. Pigem utsitan mina teda aeg-ajalt kärust lahti laskma ja natuke omapäi ka kõndima, ent väike konservatiiv nagu ta on, ega talle sellised metsikused (!) alati meeltmööda pole 😀

Üldiselt on elurütm praegu selline, et kuna Rene peale tööpäevade lõppu oma lõputööd kirjutab ning mina seetõttu põhimõtteliselt 24/7 Kauriga olen (v.a nädalavahetused jne), siis õhtuks tunnen alati suuuurt väsimust. Mitte füüsilist, vaid vaimset läbi-nagu-läti-raha-tahaks-lapiti-vedeleda-ja-lage-põrnitseda väsimust. Selle võrra on igasuguste kooliasjade tegemine kindlasti oluliselt hullem kui võib-olla muidu oleks, aga ma lohutan end teadmisega, et kõigest kaks kuud veel. Siis on meil mõlemal Renega kooliga ühel pool ja saab korra hinge tõmmata. Ma ei arva üldse, et lapse kõrvalt koolis käimine mingi kangelastegu oleks – tuhanded inimesed saavad sellega lõdvalt hakkama, me lihtsalt pole kehvemad 😀 Sellepärast peabki noorena neid asju tegema, et siis on veel võhma ning mõni magamata öö siia-sinna kellegi elu segi ei pööra. Aga eks kurnav on ikkagi. Võiks muidugi mõelda, et mis mul viga – istun lapsega kodus, tööl ei käi jne, elu puhta lill! Kuid sürpriis kõigile – õhtul kell üheksa, peale 12-tunnist päeva väikese “ei”-generaatoriga möllamist ja jagelemist, tema meele lahutamist, jauramist jne hakata mingit paganama praktika aruannet kirjutama, see ON vastik, tee või tina, mitte keegi ei suuda mind vastupidises veenda. Aga nagu öeldud, veel kaks kuud, siis üks väike suvi ning eks sügisel ole näha, kui palju mul praegustest eluraskustest enam meeles on, kui omale äkki veel mõne kohustuse kaela tõmban, mis oleks nii nii nii nii tüüpiline 😀