Koletisi pole olemas

/ 6. veebruar 2017/ 4 kommentaari

Esimese rasedusega võrreldes olid mu suured hirmud hoopis teistsugused kui Liliani oodates. Okei, olid mõned tüüpilised – kas laps on ikka terve, kas me tuleme selle suure elumuutusega toime, huvitav mitme aasta pärast uuesti magada saab jms – aga oli ka rida täitsa uusi mõtteid. Näiteks Kauri oodates ei mõelnud ma kordagi, et kas SELLISESSE maailma on mõistlik üldse lapsi sünnitada? Ma ei jõudnud tollal vist kordagi oletustega kaugemale sellest, kuidas see laps MEIE maailma muutma hakkab. Okei, lisaks muule oli veel see kokutav pabin mis iga esmakordse vanema ajus, et “ega ma teda kohe esimese asjana maha puruks ei kukuta”.

Esimese raseduse ajal ma lihtsalt ei osanudki asju suuremas plaanis mõelda, kuna ma ei hoomanud veel emaduse tunnet ja kuidas ma olekski saanud – perekooli kanakisa vahel seda teemat ei puudutatud. Ei tegelikult ka, seda, mis tunne on olla teise päris (!) inimese ema, on võimalik põgusalt aimata, aga mitte kunagi teada, enne kui see hetk käes on. Minul kulus selle tunde enda sisse ära mahutamiseks päris jupp aega. Saamaks aru, et see suur sületäis õnne ongi päriselt meie oma. Näiteks kui Kauriga sünnitusmajast koju hakkasime minema, polnud mulle veel mitte miski õieti kohale jõudnud ning seetõttu oli mu ainuke mõte, et täiesti lõpp – nad annavadki ta mulle kaasa!? Aga ta on ju inimene! Kuidas see võimalik on…

#lollakas 😀

Niisiis on emadus lisaks suurele kohustusele ja vastutusele üks hiiglama ilus tunne, mis sünnib koos lapsega. Ainult et peale lapse ja selle hoomamatu tunde sünnib veel üks kolmas miski, mis kahest eelmisest enam sammugi maha ei jää. Ja ma ei räägi platsentast. Hoopis sellest, et emaks saades toimub naise südames korralik ümberkorraldus. Üks suur sopp tehakse vabaks tingimusteta armastusele oma lapse vastu, varem laiutama mahtunud egoism lüüakse oimetuks ja lohistatakse kusagile väiksemasse tagumisse nurka jalust ära ning tema koha võtab endale südamevalu. See ei ole ilmtingimata just lakkamatu ahastus oma lapse pärast, aga olgem ausad – ema süda ei saa enam eriti mitte kunagi lihtsalt OLLA.

Vahet pole, kas muret valmistab see, kui laps on haige või on ta mõne pealtnäha pisiasja pärast südamepõhjani kurb või kas ta unustab oma nähtamatud loomad lasteaeda ja kell on kuus läbi, nii et enne homset neid tagasi ei saa või mis tahes muu – ema süda elab kõiki neid asju võib-olla isegi rohkem läbi kui laps ise. Nii ka mina olin enne Lili sündi kõiki Kauri emotsioone niimoodi pea kolm aastat mitmekordselt läbi elanud ja sellepärast ma teise raseduse ajal ma mõtlesingi väga palju, et kuidas ma saan hakata olema kahe lapse ema? Kuidas see välja näeb? Kas mul on selle programmi lõpuks mingi palat kuskil ette nähtud?

Ma olen öelnud, et ma soovin oma lastele üle kõige rahulikku elu. Sellega ei pea ma üleüldse silmas seda, et nad peaksid 80 aastat hallide nägudega vaikselt kodus konutama nagu kakandid ja jumala eest mitte ELAMA. Ma loodan hoopis seda, et nad ei peaks mitte kunagi kokku puutuma sõdade, vihkamise, vägivalla ja muude õudustega, mis siin maailmas olemas on. Isegi lihtlabane kurbus tundub oma laste jaoks liiga ränk emotsioon, aga on sinisilmne loota, et nad absoluutselt kõigest pääsevad. Hell – isegi joogivesi saab varsti otsa maamunalt, nagu muud jama ilgelt vähe oleks.

Meie oleme maakera peal õnneks küll sellises pigem rahulikus punktis. Siin ei ole mingeid jubedaid rituaale, kus lapsi a’la usu pärast kuskil põllu peal ümber lõigatakse või vanameestele pruudiks müüakse pooleteise kitse eest, ei ole laps-prostitutsiooni, ei ole lapsorjasid, ei ole lasterööve, ei ole terrorismi, ei ole tsunaamisid-orkaane-maavärinaid-üleujutusi-põudasid. Niimoodi hästi laias laastus. Veel. Aga kusagil maailmas on kõik need asjad igapäevased. Vot ja nüüd kahe lapse emana tundubki mulle, et see väline maailm on jube järsku kuidagi eriti tihkelt meie väikese turvalise maailma ümber kokku surutud. Kõik ohud – ma ei tea, kas ainult pealtnäha või päriselt ka – on palju lähemal.

No ja siis Kaur. Tal on käsil mingisugune periood, kus ta räägib hästi palju koletistest. Koletised on vaieldamatult jututeema number üks. See on tema jaoks ühtaegu ohtlikult põnev, sest koletised on ikkagi hirmsad tegelased, kuid teisalt pole karta midagi, sest koletisi pole olemas. Iga koletise-jutuga käib kaasas meenutus, et nad pole päris. Ta jutustab pikalt ja laialt, kuidas riidekapis ja metsas ja igal pool on koletised, mõnikord kirjeldab täpsemalt, mis õudustega need koletised tegelevad, aga siis kohe (ei tea kas enda või minu minu rahustuseks) täpsustab, et neid pole PÄRISELT olemas, vaid ainult multikates ja raamatutes. Mina noogutan kaasa ja mõtlen, et täiesti pekkis, päriselt on koletised reaalselt igal pool mujal kui riidekapis ja metsas.

Ainult et millal või mismoodi pean ma talle rääkima, et tead, puuokste varjud pimeda toa seinal on jubedad küll, aga päriselt pead sa kartma ainult teisi inimesi ja seda mida nemad siin maakeral korda saadavad. Nagu mitte üldiselt kõiki inimesi, mitte sõna-sõnalt, aga kui üldse midagi, siis…ikkagi inimesi. Et koletised on olemas ja mõnikord pead sa ise oskama neid ära tunda, paraku näevad nad välja nagu ükskõik milline tavaline inimene, kes sulle tänaval vastu jalutab.

Loooooomulikult ma ei hakka väikesele lapsele mingit oma kolli-filosoofiat jaurama, aga sellest hoolimata suudan ma oma mõtted ühiskonnas toimuvatele sündmustele ja üleüldse inimloomusele mõeldes täiesti vabalt kusagile sinnamaale aretada, et KUI tuleb mingi jama, siis ma pean päriselt ka hakkama matšeetega koletisi hekseldama, sest ma ei talu isegi mitte tibatillukest mõtet sellest, et keegi mu lastele liiga teeb. Ehk et pikk jutt lühidalt – kui on miski, millepärast ma ei peaks kunagi kolmandat last saama, siis on see kahel järgneval põhjusel: üks, ma olen iga järgmise lapsega autoroolis järjest hullem granny, nii et kolmanda tulles ma tõenäoliselt gaasipedaali enam kasutada ei julge ja kaks – ma ei jaksa enam rohkem koletistele mõelda kui ma seda juba teen.