Kolm aastat kestnud saaga LÕPP
Ma ei hakka seda pikka eellugu, mis kõik on kirjas SIIN, enam uuesti ümber rääkima. Aga toon sealt välja enda sellised sõnad:
Samal ajal mõtlen kõhedusega, et äkki on ka minu CV nüüd tööturul üks neist, mis isegi pikemat pilguheitu ei vääri, vaid igas konkurentsis otse prügikasti lendab? Jääb vaid loota, et nii pole ja mu (nüüd võib vist juba öelda, et endised) ülemused on ainsad omataolised labased ja kitsarinnalised tööandjad siin linnas. Veel parem kui terves riigis.
Praeguseks hetkeks on minu jaoks selge, et kõik mu tulevased töövestlused lõppevad täpselt selles punktis, kus tuleb juttu minu plaanidest seoses perekonna suurendamisega või minu laste arv. Loomulikult on olemas ametikohti, kus tööülesannetest tulenevalt on vaja ülevaadet laste olemasolust (nt palju komandeeringuid), aga üleüldiselt ma ei lasku enam kunagi sellele tasemele, kuhu ma oma viimasel töövestlusel 2012. aasta sügisel teadmatusest laskusin. Muidugi see laste (ja nende planeerimise) küsimus pole veel mingi tipp, sest üks kursaõde rääkis, kuidas temalt küsiti konkreetselt, et kas ta oma partneriga kaitsevahendeid kasutab. Mul pole mitte kunagi enam vaja ühtki muud kinnitust peale mingi selleteemalise küsimuse, et teada, et ma ei soovi niisuguse inimese alluvuses töötada. Sest peale selle, et see on kohutavalt perversne ja kohatu, on see ka ebaseaduslik.
Ma arvan, et minu kogemus pole kahjuks mitte midagi haruldast ja omataolist. Nii palju kui sel teemal sõbrannade ja tuttavatega vestelnud olen, siis selline noori naisi ja väikeste laste emasid taudihaigetena kohtlemine on kahjuks pigem tavapärane nähtus.
Võrreldes eelmise töö-teemalise postitusega on mul kadunud absoluutselt igasugune hirm selles osas, et ma väikese lapse ja pikalt kodus olemise tõttu tööd ei leia. Ma arvan, et see tööandja, kes kardab, et noor ema (nagu mina), kes on väikese lapse kõrvalt ühe kooli lõpetanud ja teisega alustanud, ehk end pidevalt erialaselt täiendanud, ühtäkki oma kohustustega hakkama ei saa, on natuke juhm. Ma oleksin südamest tänulik, kui minu teele nii rumalaid tööandjaid enam ei satuks. Lapsega kodus olemise kõrvalt õpingute jätkamine nimelt nõuab topelt kohusetundlikkust ja kui mina oleksin tööandja, siis minu silmis oleks see väga tubli saavutus ning märk inimese võimekusest, mitte punane lipp, et kurat paistab teine ohtlikult paljunemis-huviline oma innuka jutuga, kuidas lapsed-ja-kool-ja-töö kõik paralleelselt ka tehtud saab.
Aga et mis sai sellest minu põnevast töö-saagast?
Sai see, et kuigi mul polnud tegelikult kavatsust emapalga lõppedes tööle naasta, siis nö maa uurimise mõttes saatsin oma tööandjale eelmise aasta alguses kirja. Küsisin, et kuna kuuldavasti on ettevõte oma tegevusala vahetanud, siis kas minu ametikoht on seal endiselt alles. Sain vastuse, et ei, seda ametikohta enam pole, et kõik ülesanded on ära jaotatud. Kuna tootmisettevõttest oli saanud jaemüügiga tegelev ettevõte, tekkis mul kohe küsimus, et kas minust saaks siis poemüüja? Peale pikka udutamist sel teemal, et minu ametijuhend uskumatul kombel täiesti kaduma on läinud või pole seda kunagi olemas olnudki ja peale seda, kui tööandjale oma ametijuhendi koopia saatsin, sain vastuseks:
Ametijuhendis on selgelt kirjas sellised tegevused nagu müük ja klientidega suhtlemine kõige muu kõrval.
Kuna ettevõtte profiil on muutunud rohkem jaekaubanduse suunas, siis jaekaubanduses on ka tegemist müügiga ja klientidega suhtlemisega jne.
Siis ma tõesti enam ei suutnud väga viisakaks jääda ja vist laskusin tema tasemele:
Ametijuhendis on selgelt kirjas, et ametinimetus on “kontori assistent”, mitte “müüja”. Ma usun, et sa teed ise ka neil kahel asjal vahet. Kui ma oleksin soovinud töötada leti ääres ja kassast šampoone läbi piiksutada, siis ma oleksin kodu kõrvale toidupoodi läinud.
Sellele järgnes veel pikk joru sellest, kuidas minu uus ametijuhend valmib siis, kui tööle naasen. Lisaks et töö tingimused on täpselt samad, aga kellaajad ja töö sisu on teine. Saa siis aru. Ja siis kahes järjestikkuses kirjas tulid sellised väited:
#1 Meil hetkel assistendi ametikohta ei ole ja see töö on ära jagatud.
#2 Ma ei ole väitnud, et seda ametikohta enam ei ole.
Nagu hiljem selgus, oli ettevõttel juba siis istumise alune nii kuum, et (võib-olla ma hindan selle inimese ajupotentsiaali üle, aga) mu tollane tööandja ilmselt teadis, et kui ma tööle naasen, tekib seal koheselt koondamissituatsioon. Sellest ka kogu see bipolaarne häma, et ma jumala eest tööle ei läheks või eriti hea õnne korral ise lahkumisavalduse esitaksin. Aga sel korral jäi asi sinnapaika.
Mõni kuu hiljem uuesti tööandjale kirjutades sain napi vastuse, et ettevõte on omanikku vahetanud koos uue omaniku kontaktandmetega. Seda nime guugeldades selgus, et tegu on lausa erakordselt (!) värvika kujuga ja mis seaduste rikkumist puudutab, siis on tegu ikka täiesti märkimisväärse jõudlusega! Kus aga maksu- või elatisvõlga tekitada annab, seal tema seda võimalust ka kasutanud on. Lisaks muidugi usaldust lisavad uudised automüügipettustest või näiteks rannas laste pihta oma õllepurkide loopimisest, nii et lastel pead verised. Ütleme nii, et oli raske eelarvamustel mitte tekkida lasta.
Minu e-maili peale teemal, et kas ettevõte veel tegutseb ja mis saab juhul, kui oma lapsehoolduspuhkust lõpetada soovin, sain kõike eelmainitut arvesse võttes tegelikult täiesti ootuspärase vastuse:
Seda teie küsimust soovitan googeldada!
Enne seda ma reaalselt ei suutnud uskuda, et VEEL hullem tööandja on võimalik, aga siin ta oli, oma püha neandertaalluses!
Peale järjekordset üsna pikka kõnet Tööinspektsiooni – õigemini peale seda kui sealne jurist mu loo justkui liiga pikale veninud anekdoodi (pidevalt naerma turtsatades) ära kuulas -, sain täpsed instruktsioonid, kuidas see asi õigesti ära lõpetada.
Praeguseks hetkeks olen esitanud erakorralise ülesütlemisavalduse ja mind ei seo selle firmaga enam mitte miski – kergendus! Loomulikult seda kolme kuupalga ulatuses hüvitist, mis lepingu lõpetamisega kaasnema peaks, ma sellelt inimeselt nö heaga isegi ei looda saada. On veel ainult kerge dilemma, et kas anda asi Töövaidluskomisjoni või mitte. Ühest küljest – miks ma peaksin sellisele inimesele tasuta teene tegema ja ta võla heast peast korstnasse kirjutama? Teisest küljest saaks see tõenäoliselt olema ainult minu enda närvide kulutamine ja üsna tõenäoliselt null tulemusega. Nii et ilmselt võtan ma siit loost kaasa hiiglasliku kogemuste pagasi, mille abil edaspidises elus jobude otsa koperdamist loodetavasti vältida oskan. Kuigi nagu tööandja nr 2 pildile ilmumine hästi tõestas, siis jobude sortiment siin planeedil on ikka oluliselt suurem kui minu (nähtavasti häbiväärselt vaimuvaene) mõistus ette suudab kujutada…
Mina läheks Töövaidluskomisjoni. Olen kindel, et sa võidaks 🙂
Ma ise olen ka selles üsna kindel. Paraku ma kahtlen, et inimene, kes ei vaevu oma lastele elatistki maksma ja kelle äritegevus seisneb seadustele vilistamise saatel raha kokku kraapimises, hakkab mingi tühise neljakohalise võla pärast üldse higistama. Isegi kui keegi selle summa temalt välja mõistab, siis kätte seda ju ikka ei saa.
Nojaa, aga kes ei proovi, see ei saagi teada 🙂
Seda kindlasti, aga mul väga suur dilemma seoses sellega, et kas on mõtet enda energiat enam rohkem selle jama peale kulutada. Ehk on hingerahu nimel mõistlikum lihtsalt oma eluga edasi minna.
No mina arvan, et PEAB ikkagi minema. Sul lasub vastutus ka selle inimese tulevaste töötajate ning kõigi naiste ja kõigi lapsehoolduspuhkusel emade suhtes (no pressure), et näidata, et ta EI SAA teha kõike nii, nagu ise tahab. Sul on ju Töövaidluskomisjonis täielik õigus ning kui tööandja reputatsioonist lugeda, ei usu ma, et sinu kaebusele eitavalt vastataks. You go girl! 😀
Kõik jumala õige, aga ma ütlen ausalt, et mingit üleüldist vastutust ma küll ei tunne. Ei oleks ju mind ka keegi saanud hoiatada selle inimese eest, kui ettevõtte täiesti minu teadmata tema omaks sai. Küll aga just see kallutab Tööinspektsiooni poole, et omalt poolt panustada sellesse, et üks tohlam näeks, et asjadel on tema jaoks tagajärjed ka, kuitahes marginaalsed, aga siiski ebamugavad tagajärjed. Vastasel juhul see karistamatuse tunne tõesti ainult süveneb. Aga nagu öeldud, siis teisest küljest ma lihhhhtsalt ei jaksa enam sellest firmast mitte midagi teada. Tahaks lihtsalt ära unustada ja oma energia nendesse kohtadesse suunata, kus seda hetkel rohkem vaja on.
Kuule, viitsid kirjuta mulle Facebooki 🙂
Ma soovitan siiski Töövaidluskomisjoni pöörduda. Esiteks, õiglus ja õigus ei tule kunagi kergelt ja selle pärast neid nii vähe taga aetaksegi 🙂 Teine põhjus on puht praktilisem – ma kardan, et antud isik on võlglane just ka seetõttu, et paljud on loobunud oma võlgade sissenõudmisest juba eos. He is being a d*ck because he can. Ta on seadust rikkunud korduvalt ja selle eest on olemas karistused, ka Eesti Vabariigis. Usu, ma mõistan väga hästi, et sa ei taha seda närvikulu ja eks sul on kindlasti targematki teha, aga siiski: sulle on antud võimalus panna õigus maksma. Kasuta seda võimalust!
Kõik, mis siin kommentaaris kirjas, sellega olen igati päri ning neid kommentaare siin lugedes ma tõtt öelda kaldun vaikselt jälle sinnapoole, et tõesti selle avalduse täitmine minult teab mis suurt pingutust ei nõua. Äkki ikka tuleb sellel oinal ka ükskord oma mihklipäev.
Meil oli koolis selline aine, nagu ettevõttluse alused ja pidime seal äriplaane kirjutama jne. Ja üks tudengitest (naine) ütles, et tema firmas leiavad endale töö ainult mehed, sest naised saavad lapsi. Ma oleks tahtnud ta ära kägistada. Õnneks õppejõud ise (mees) ütles, et tema meelest ei ole see päris okei… 😀
Apppppi kui haige! Ainuüksi selleks, et nii mõelda, peab peast natuke haige olema, aga et selline asi valjult välja öelda…siis on inimesel küll mingi diagnoos panemata jäänud kusagil.