“Ma ei tea, mis päev on, aga ma tean, et on mingi nädal”

/ 8. märts 2015/ 0 kommentaari

See on mõnikord (nt praegu) ainus viis, kuidas ma elu kirjeldada oskan. Täiesti ajatajutu tunne. Ja kui keegi üldse, siis mina olen kindlasti andnud oma panuse sellesse kuvandisse, mis asjatundmatutel inimestel kodustest emadest on.

Nimelt, ei ole vaja vihtuda teha koolitöid, mida mulle määratudki pole, sest tegelikult mul POLE nii palju vaba aega. Kaks õhtut istusin poole ööni arvuti taga ja toksisin tähtsa näoga mingit statistika analüüsi teha ning kõik lihtsalt selle nimel, et unetusest lontis näoga järgmises tunnis kuulda, kuidas õpetaja täiesti kogemata kaugõppe rühma kodutööd meile rääkis. Või oli mu tunniplaan mind kaugõppe rühma tundi juhatanud. Mõlemal juhul – toores ebaõnn. Ma võin nüüd muidugi öelda, et see oli üks kuradi rikastav ülesanne – selle aasta üks rikastavamaid -, tänu millele ma hullult palju oma haridusse juurde sain… Aga tegelikult olid see lihtsalt künatäis suvalisi numbreid ja kaks magamata ööd. Natuke RAISK, ausalt.

Väike update vene keele osas ka – see on tehtud! Käin umbes igal hommikul kohe peale ärkamist ja igal õhtul enne magamaminekut ÕIS-is kontrollimas, ega see mingi ekstra südametu nali pole, kuid üllatusena tuleb tõdeda, et vist isegi pole.

Järgmisel nädalal on jäänud veel kaks koolipäeva ning siis ongi tundidega kõik. Või noh, pea-aegu. Aprillis on ka üks koolipäev ja mais kaks tükki, aga põhimõtteliselt see igapäevane kellaga kabetamine saab nüüd vähemalt läbi. Muidugi järgmise neljapäeva õhtul saab organisatsiooni&juhtimise suuline eksam päris huvitav olema, kuna mul on samal hommikul üks väike (suukaudne) operatsioonike. Eem… Noh. Mis muud kui pistan killer-valuvaigisti põske ja tegelikult on nii, et kui ma ikkagi vene keelest jagu sain, mõni mõis see siis lõhkise suuga veidi lobiseda pole.

Ma ei oska hetkel mitte midagi tarka ilmselt rääkida, sest nagu selle postituse alguses kirjutasin, elu on täiesti fookusest väljas. Kõik lihtsalt kulgeb kuidagi iseenesest. Peas mõlguvad ainult tähtajad, praktika aruanded, unistus õhtul kella seitsmest, kui Kaur magama läheb…kuigi ta on nii-nii tubli olnud tegelikult. Nagu lubatud sai, likvideerisime unepiima magamamineku-eelselt ajalt ning anname talle seda (kui üldse, mõni kord on juba täitsa vahele ka jäänud), tund-paar enne vanni. Esiteks on ta jumala leplik ja chill selle suhtes ja teiseks magab ta nüüd hommikul vähemalt Rene äratuskellani ilusti oma voodis. Täna ärkasin näiteks selle heli peale, millest juba kuid olen unistanud – Kaur lobises vaikselt oma voodis. Ma ei läinud teda kohe esimese hooga segama, vaid ootasin ja vaatasin, kauaks tal seda juttu jätkub. Kusjuures üle väga-väga pika aja sain öösel rohkem kui kaheksa tundi segamatult magada! Ja Kauri hommikune lobisemine kestis pool tundi kuni tund, täpselt ei teagi, sest jõudsin vahepeal veel korra magama jääda. Igatahes voodist püsti tõusin veerand üheksa ja kui see pole enam-vähem ime, siis mis on? Muidugi on mega suur tõenäosus, et jälle kõik ära sõnun siin oma kiremisega, aga no las siis olla. Ise mõtlen suht veendunult, et ju see õhtune mao punni söömine tekitaski tal kohe varahommikul nii kriiskava näljatunde, et ebamugavusest nutuga ärkas. Sest kogu erinevus meie hommikutes on tõesti ilmnenud peale piima ärajätmist. Kaur on ausõna maailma kõige mõnusam laps selles suhtes, et mina näiteks põhimõtteliselt ei tea, mis on võõrutamine. Teoorias jah, aga mingit pikka pilli pole mitte ühegi asjaga siin majas olnud.

Kaurist veel nii palju, et ta on hull musimees ka viimasel ajal. Hästi palju tahab musitada igal puhul ja alati ütleb peale musi tegemist “nunnu”, mis on ERITI armas! Sõnu on tal kasutusel umbes nelikümmend. Ma olen kõik need ilmumise järjekorras kirja pannud. Kusjuures inglise keeles ütleb ning viib ta pildiga kokku lisaks ammusele fish-ile veel ka cat, dog, bus. Spetsiaalselt õpetanud pole neist ühtki, ise haakis kuskilt lastelauludest külge, aga ega see nüüd mingi halb asi kindlasti pole. Väikesed lapsed on ju nagu käsnad. Ma usun, et praktiliselt mida iganes (selles vanuses) lastele nö ette sööta, selle nad ilma suurema vaevata ka omandavad. Tasub kindlasti oma aega panustada. Õnneks on Kaur nii suur raamatute huviline, et tema lemmikuid raamatuid sirvimata ei möödu meil mitte kunagi poolt päevagi ning eks sealt suurem osa sõnavarast tulebki.

Nii nagu mustmiljoni blogija seas praegu populaarne, otsustasin ka mina märtsikuus toidupoodi viidud summad kokku lüüa ning kuu lõpus seda asja veidi lahata. Ega selles ettevõtmises midagi nii hirmus huvitavat tegelikult ju pole. Ilmselt ainus suurem tõdemus ja reaalsusele otsa vaatamine tuleb maiustuste ja veini ridadel. Juba olen kerge muheluse saatel saanud nentida, et šokolaadile kuluv raha pole kohe üldse proportsioonis kõige muuga. Mis seal ikka. Ma võiks vabalt narkomaan olla hoopis, nii et šokolaad on üsna suvaline “halb harjumus”, eks. Ja reedeõhtust veini ma küll endale keelata ei taha. Juba olin ütlemas, et see on üks paremaid asju, mis lõõgastuda aitab, kuigi tegelikult saab selle kuldgloobuse endale hoopis (viimaks ometi!) ära parandatud gaasiboiler, nii et ma ei pea enam kalipsoga duši all käima, vaid saan normaalse kuuma duši all seista, kasvõi pool tundi järjest. Need talisupluse-dušid, kui boiler umbes poole šampoonitamise pealt välja lülitus, olid vastikumad kui Walking Deadi ajal söömine.

Aa ja mingi inimene jõudis siia blogisse sellise otsingufraasiga nagu “laht kuor kadhrealla”. Mismis? Google Translate sellest läbi ei raiunud, niisiis on mul tõsine kahtlus, et keegi ilmselt kukkus purjus peaga kuskile klaviatuuri peale külili…või kõndis mõni miisu mõnest läpakast üle.

Head naistepäeva!