Meil kummitab!
Viimasel ajal olen ma hakanud kodus liikumist märkama. Just õhtuti, kui Rene veel tööl on. Uksed lähevad kinni ja lahti, kuskilt kostavad õrnad sammud, ma tunnen, et keegi justkui pidevalt jälgib mind…
Mõnikord kui rahutuks muutun selle tunde tõttu, et peale minu on siin vist veel keegi, diivanilt püsti tõusen ja ringi vaatan, hakkab sel pisikesel kummitusel hirmus kiire ning pat-pat-pat kimab ta uksest eemale voodi suunas. Huvitav. Ja iga kord kui ma siis Kauri toa ukse vahelt sisse piilun, uudistab tema mind voodist maailma kõige suuremate ja ausamate “mina-pole-siit-sentimeetritki-liikunud” ja “sul-on-vist-luulud-muti” silmadega. Nagu tal poleks vähimatki pistmist selle väikese “kummitusega”, kes oma voodist välja hiilib, hiirvaikselt elutoa ukse juurde lipsab ning siis teosilmadega ümber nurga luurab, et mis parasjagu telekast tuleb või mida mina teen.
Kaks ööd peale Kauri võrevoodi pulkade eemaldamist jõudsin juba muidugi rõõmustada, et ta peale voodisse minemist sealt üldse välja ei tule, vaid kohe magama jääb. Ilmselgelt oli see VÄGA ennatlik rõõm. Sest nüüd näeb magamaminek välja selline, et iga kord kui ta toas kahtlaselt vaikseks on jäänud ja ma siis näiteks küsin, et “Kaur, mis sa teed?” kostub korra hirmus rutakas paterdamine, seejärel teki sahin, siis vaikus… Ning peale seda jälle tasa-tasa-hilju voodist välja ukerdamise hääled.
See on nii naljakas, kuidas ta umbes 2-sentimeetrise ukseprao ääres seisab, karu kaenlas ja nii kui minu liikumise tuvastab, kuulen (piltlikult öeldes) ainult kummivilinat ja näen tagatulesid. Tahaks väga, et ta ei trikitaks, vähemalt mitte iga õhtu, vaid ikka samamoodi ilusti magama jääks nagu oma “vabaduse” alguses, aga tõele au andes – see on ikka mega naljakas ka tegelikult 😀 Ennast pole ollagi kui pisike peake suure juuksepahmaka all juba selliseid kavalaid krutskeid täis…
Lisaks nendele väikestele krutskitele ja sellele non-stop meelelahutusele, mida Kaur pakub, on ta tegelikult väga vapper ka. Nimelt käisime laupäeval Viru rabas matkamas ning koos hilisema rannas grillimisega veetsime lausa kaheksa järjestikkust tundi õues. Kusjuures lõunaund Kaur sel päeval ei maganudki. Kuna ma olen aga jätkuvalt seda meelt, et kui üldjoontes on lapsel kindel unerežiim, siis üksikud kõrvalepõiked seda režiimi ei riku ning lapsele pikas plaanis midagi halba ei tee. Ideaalis oleksime võinud muidugi kergkäru pagasnikusse torgata ja ta oleks saanud rannas veits tukkuda, ent kuna ma ei teadnud, et lausa terveks päevaks ära läheme, siis ei tulnud lihtsalt selle peale ja nii see uni Kauril vahele jäigi. Oh well…
Aga tulles tagasi vapruse juurde, siis Kaur seda tõesti on – ta pidas kõik need pikad matka-kilomeetrid minu ja Rene süles vapralt vastu ning ka terve ülejäänud päeva jooksul oli ta üle igasuguste ootuste rõõmus ja “koostööaldis”. Ega tal polnudki kõikide rabas nähtud sisalike ja rannas paitamist vajanud putukate kõrvalt mahti mossitada ma arvan. Alles napilt enne koduteele asumist kippus endale veits liiva silma loopima, aga ühtki jonninooti ma sel päeval küll ei kuulnud. Eks oma rolli mängis ka suur hulk “võõraid” nägusid, kellega koos selle päeva veetsime – lapsed ju teadupärast mujal kui ema-isa seltsis oma pahupoolt ei ilmuta 😀 Ja kui järgmisel hommikul akna taga halli vihmast ilma nägin, muutus rõõm õues veedetud super toredast laupäevast veel umbes kolmekordseks!
Ühtki pilti me laupäeval LOOMULIKULT teha ei taibanud, aga eks see on ka ainult selge signaal hästi veedetud ajast 😉
No ja et lisaks super mõnusale nädalavahetusele ka viimane puhkuse-eelne nädal eriti toreda stardi saaks, leppisime armsa Martaga kokku, et esmaspäeva hommikut alustame tema juures ta maailma parimate kiluvõileibade ja minu valmistatud pavlovaga. Võib öelda, et pühapäeva öösel käte enam-vähem villi mikserdamine oli täiega vaeva väärt! 🙂
Naudi seda “trikitamise” aega, ausalt! See oli parim aeg ja poiss oli niiiiiii hea laps 🙂 Ka seda “kohutava kahese” aega polnud meil, aga nüüd – terve mu päev on: 1. vaidlused, 2. kompromissid, 3. riiud, 4. leppimised ja siis hakkab ring jälle otsast peale 🙂
Eks ma tegelikult naudin küll, sest see on nii pagana naljakas kõik mis ta teeb ja jutustab 😀 🙂 Aga eks tasahilju siit-sealt mingi “kohutav kahene” imbub ka juba vaikselt läbi 😀
Oota aega “ninakas neli” 😀
“Karl, hakkame sättima lasteaeda.”
“Ma ei lähe täna.”
“Kuule, eile lubasid ju sõpradele, et lähed, ise sa ütled, et kokkulepe on kokkulepe!”
“Ma ei pea kokkulepetest kinni!!!!”
Vot nii 😀
Hahhahahahaa! Väga lahe – ei jõua ära oodata! 😀