Mida päkapikud Kaurile toonud on
Kauril käivad sel aastal esimest korda elus päkapikud. See on põnev aeg nii talle, kes ta igal hommikul siiralt rõõmus ja üllatunud on oma jõulusoki sees ootusärevalt kobades, ning see on põnev aeg ka meile, sest millisele vanemale ei meeldiks oma lapse selliseid emotsioone näha.
Päkapikud juba iseenesest on väga müstilised tegelased tema jaoks, nii et nende toodud üllatused seda enam elevust-tekitavad. Lausa raske oli ära oodata see kolmas eluaasta, et Kaur viimaks ometi piisavalt suur ja asjalik oleks, et ta midagi jagaks sest päkapikundusest. Nüüd jagab täitsa vabalt ja kõik oli ootamist väärt.
Kertu Käsitöö poolt valmistatud tore vildist jõulusokk, mis mahutab oluliselt suuremaid maiustusi kui need, mida Kauri päkapikud talle toovad 🙂
Siit-sealt on silma ja kõrva jäänud, et enam ei ole popp lapsele sussi sisse šokolaadi ega üleüldse mingit sorti maiustusi panna. Teadlik moodne ema (ilma vähimagi irooniata) täidab oma lapse sussi meisterdamis-tarvikute, arendavate mänguasjakeste ja tervislike snäkkidega.
Kes vähegi teab, milliste põhimõtete järgi ma Kauri kasvatanud olen, see ilmselt eeldaks, et ka mina liigitun eelmainitu põhjal moodsa ema kategooriasse. Seda sellepärast, et ma olen lapsele magusa andmisega üritanud nii kaua kui võimalik viivitada ja pigem ongi initsiatiiv sel teemal tulnud mujalt kui minult.
Küll aga nüüd, mil Kaur on kolm aastat suhteliselt suhkruvaest elu elanud ja teab alles üsna üürikest aega, mis on maiustused, ihaldades neid muidugi seda enam, ei näe ma mingit kurja selles, et ta on detsembrikuu hommikuti saanud tunda samasugust elevust, mida ma ise väiksena tundsin (mandariinide üle elevust tundmist ma ausalt ei mäleta). Mingisugused puuviljad või mudelautod või mis tahes muu ei tekitaks temas elusees samasugust ootusärevust. Ilmselt vaataks ta ikka iga päev sussi sisse, aga see poleks ilmaski samasugune SÜNDMUS nagu praegu.
Miks ma pole vähemalt proovinud midagi peale maiustuste talle sussi sisse panna, mõtlete võib-olla? Kõigest sel labasel põhjusel, et mul pole see lihtsalt kunagi pähe turgatanud päkapiku tagavarasid täiendades. Ja seda viimast sellepärast, et ma lihtsalt olen nii sellel lainel, et päkapikud toovad maiustusi. Muidugi ma ei mõista hukka neid, kes teisiti teevad – tore, jumala eest, miks mitte! Küll aga mina põlgan päkapikkude teemal ära uue aja kombed ja las see detsember olla meie peres selline natuke ebatervislik kuu. Sest kuigi ma muidu igasuguste “aga nii on alati olnud…” seisukohtade vastu hästi tulihingeliselt võitlen, siis vot see siin on üks erand 😀 Jaanuarist novembrini olen ma maiustuste jagamise osas nagunii praktiliselt Hitler ja seda võite küsida ükskõik kellelt, kes mind natuke tunneb.
Kõik need, kes on rangelt seda meelt, et sussi sisse magusa panemine on midagi suht hullu, teie võib-olla ei peaks siit edasi lugema, sest järgneb ülevaade sellest, mida Kaur oma sussi seest seni leidnud ja mida ta sealt veel homme leiab. Peale jõule on selle teemaga paraku kõik ja hitler-ema mode käib täisvolüümil edasi 😀
Kauril hakkasid päkapikud käima tegelikult alates 1. advendist, aga kuna see siin kalendris näha pole, siis ajaloo huvides olgu mainitud, et kõige-kõige esimene asi tema jõulusoki sees terves ta elus oli Mõnus Maius. (Huvitav mis oli esimene asi, mis minule kunagi sussi sisse pandi?)
Paaril korral on maiustused Kauri sussi sees ka kordunud. Loomulikult sellised, millest ta nähtavalt suuremas vaimustuses on olnud. Aga nüüd kui ta 20.ndal taaskord Linnupiima šokolaadi sai – ainus asi, mida ta kolm korda sussi seest leidis – ja veits feigi naeratuse saatel mingi “hehee, JÄLLE see” poetas, siis mõtlesin küll, et wowww… 😀 Ainult paar nädalat kuluski, et laps hakkaks kõike seda asja iseenesestmõistetavalt võtma. Alles üsna hiljuti võis ta nii sagedasest maiustamisest ainult und näha.
Esimese jõulupüha hommik saab sellega seoses põnev olema. Prognoosin kerget draamat ja mõningast pisardamist, kui ta hommikul aknalt enam jõulusokki ei leia ning taipab, et see oligi üks ajutine asi.
Ja kuigi ka lasteaias pannakse lastele sussi sisse erinevaid maiustusi, mille nad lõunaunest ärgates ära tohivad süüa, siis sellepärast ma muretsema pole pidanud – Kaur nimelt on detsembris täpselt kaks päeva lasteaias käinud.