Muidugi tark laps, geenius lausa!
Olen lapsepõlves korduvalt nina püsti tõdenud, et oma esimesed ingliskeelsed sõnad õppisin ma juba esimeses klassis – kunagi tundus see kuidagi nii suur ja uhke asi. Tegelikult oli see vist üsna random teema. Eriti tänapäeval poleks sellise jutuga vabse mõtet kusagile kekslema minna. Isegi meie enda tavapärasele jalutamise marsruudile jääb üks väikelaste keeltekool, mille seinal ilutseb tervet mu lapsepõlveuhkust maha trampiv “alates 3. elukuust” vms. Ehk et kui 21. sajandi laps alles esimeses klassis inglise keelega kokku puutub, on ta suure tõenäosusega kõikidest edurongidest juba ammu halastamatult maha jäänud. Nii või?
Sellisel juhul on rõõm tõdeda, et vähemalt mu enda laps oma lingvistilise talendiga mulle pika puuga ära paneb, isegi kui mõni kolmekuune meid mõlemaid selles osas häbisse jätab 😀 Kaur nimelt on nüüd oma lemmikuid ingliskeelseid beebilaule juba nii palju kordi kuulanud, et otsustas “kala” asemel “fish” ütlema hakata 😀 Kusjuures eesti keeles saame vist ainult mina ja Rene aru, kui ta “kala” ütleb, sest eks see üks üsna suvaline kõõks tal ole. Aga vot ingliskeelne variant tuleb nii selgelt välja, et mu silmis süttis seda kuuldes kuratlik säde ja tekkis auahne idee talle veel mõni sõna õpetada – mõelda vaid, milline geenius! No ja siis enne kui ma ise märkan, on mu laps ühtäkki kusagil eliitkooli ukse taga mingit tihket rehkendust tegemas, mina närviliselt otsaeest higi pühkides ja piitsaga sähvides teda moraalselt “toetamas”, et kurat alt ei veaks teine 😀
Tegelikult oleme Renega mõelnud, et tahaks Kauri just mingisse elitaarsuse poolest mitte väga tuntud kooli panna. Mitte sellepärast, et “eliit” kole sõna oleks või et ma tahaks – vastupidi – et ta kuskil puude kallistamise ja niisama indiviid olemise eest päevikusse smailikleepse koguks. Ent kuna me mõlemad Renega oleme suurema osa oma kooliteest käinud nö maakoolides, tahaksime, et Kaur saaks oma lapsepõlve sama rahulikult võtta. Et poleks kogu aeg mingite edetabelite najal nutmist ja võiduajamist. Ma olen näinud lapsi, kes põhikooli lõpus rahusteid tarbivad, et kooli ja ühiskonna ja oma vanemate ootustega sammu jõuaks pidada. Umbes sama ootamatu oli mul väikesest maakoolist (Saaremaa mõistes) suurde ja oluliselt elitaarsemasse kooli minnes näha, kuidas algusest peale seal koolis käinud klassiõed nelja saades silmad punased õpetaja ukse taga rivis tihkusid, et “äkki saab selle kohutava äparduse kuidagigigi ära klaarida”. Ma ei irvita kellegi üle, vaid olin päriselt ka täiesti hämmingus, sest kuigi ma ise olin terve põhikooli olnud üsna viieline oivik, ei tundunud neli minu jaoks eriti üldse mingi teema. Hell – neli oli gümnaasiumi ajal mu silmis juba märkimisväärset preemiat väärt! Nii ma siis tammusin oma neljadest ja kolmedest ja – katke kõrvad – kahtedest kireva päevikuga rahulikult ühest tunnist teise ja polnud nagu hullu midagi. Ehk et kuigi ma gümnaasiumi ajal sattusin olema ilma vanemliku kontrollita erikuradi arulage puberteetinärakas, ei pea ma end, ka hoolimata mega kehvadest hinnetest, rumalaks inimeseks. Nii et kuigi sealt suurest ja uhkest koolist kasvab välja rohkem tippjuhte ja tegijaid kui täitsa tavalisest koolist, siis ma tean, et meie väikeses maakoolis ei võtnud mitte keegi rahusteid ja kõik oli alati kuidagi…omam. Ja pingevabam.
Minu, nagu ilmselt paljude teiste lapsevanemate jaoks, on oma lapse rõõm ja rahulolu tähtsam, kui see, et ta kindla peale kuskil edetabelis eksisteeriks. No olen sinisilmne, siis olen, ei saa parata ja loodan jätkuvalt, et selleks ajaks kui Kaur kooli läheb, me enam Tallinnas ei ela. Mulle pole Tallinn elukohana mitte kunagi väga südamelähedane olnud, nii et põhjuseid siit millalgi ära tahta on järjest rohkem kui üks. Ja kuigi ma soovin väga, et Kaur oleks kunagi edukas selles, mida iganes ta teha otsustab, siis eelneva sinisilmsuse jätkuks – ma usun päriselt ka, et palju rohkem oleneb inimesest endast, kuhu ta jõuab, kui sellest, kus koolis ta käib. Üldises plaanis. Vähemalt seni kuni ma tean uhke kõrgharidusega baaridaame ja poemüüjaid, olen ma veendunud, et edu tuleb ikka inimesest endast. Lükka sa teda tagant palju tahad, kui ta ise hoogu alla ei võta, siis prantsatab nagunii kohe kõhuli maha, kui agarad tagant utsitajad ära kaovad. No ja kellele mida õnnelik olemiseks vaja on tegelikult, eks. Nii et vähemalt praegu arvan, et ma ei kavatse Kauri mitte kunagi kuskile eliitkooli ukse taha vedada. Lapsel peab olema lapsepõlv, tal peab endal tahtmine olema ja ma ei tahaks alahinnata tema enda oskust otsustada. Isegi täiesti keskpärasest maakoolist saab täiesti hinnatud gümnaasiumisse ja selles vanuses on üks inimene juba ideaalselt võimeline seda ise kas tahtma või mitte tahtma.
Ma ei tea, kas see on nüüd enam usutav, aga mul pole eliitkoolide, nende õpilaste ega kellegi seonduva vastu mingit vimma. Mulle on vastukarva inimesed, kelle jaoks on positsioon ja mulje jätmine ja kellegi teise (mitte näiteks oma lapse) arvamus kõigest muust peajagu üle. Mulle ei meeldi inimesed, kes kogu aeg tahavad PAISTA midagi. Ilmselt on mul seega eelarvamus paljude eliitkooli õpilaste üliinnukate vanemate suhtes…? Aga mulle meeldis gümnaasiumis käia just seal, kus ma käisin. Ent veelgi rohkem on mul hea meel, et juhuse ja kõige muu tahtel veetsin põhikooliaastad just selles väikses ja tundmatus alevikukoolis, kus sööklasse minekuks pidi igal talvel enne kõhutäit kuus korda lumesõjas osalema ja kus õpetajad pooli õpilasi nende emade, isade või vanemate võsukeste nimedega kutsusid (Linda oli kuni üheksanda lõpuni Pille). Sest kõik lihtsalt teadsid kõiki. Eks see anonüümsus on ka üks asi, mis koolis käimise kuidagi imelikuks teeb, kogen seda praegu omal nahal. Nii et noh, võrdlusmoment on ju ometi adekvaatne asi, mille põhjal valikuid teha.
Aga vot kui see uhke “FISH” nüüd tõesti alles sissejuhatus on Kauri ülimale andekusele, siis võib küll kahjuks juhtuda, et see postitus siit ühel päeval haihtub ja mina kõike öeldut eitan ning siis, Kauril seitel peas sirgu tärgeldatud, hullupilguga kõik südalinna koolid pea-alaspidi tuuseldan, et pojake kuskile nimekirja kasvõi liistuks vahele lükata. Olete hoiatatud!