Natuke juttu ja pilte
Semestri lõpp on üks imeline aeg. Eriti kui see langeb kokku beebi hammaste piinarikka tulekuga. Ma puutun esimest korda kokku sellega, et miski peale gaaside beebile nii valus võib olla, et ta näiteks kaks tundi järjest läbi poolune nutab, ilma pausi tegemata ja minu püüdlustele teda lohutada reageerimata. Või nii kõvasti ilastab, et reaalselt pool ta voodit on kaltsmärg. Või juba nii mitu päeva ühegi teise kohaga ei lepi peale mu süle, et varsti ma lihtviisiliselt unustan, kuidas asju kahe käega teha. Vahetasin ükspäev kahes voodis pesu nii, et Lili samal ajal mu vasakul puusal jalgu kõlgutas (süles on ta üsna muretu, aga ila voolab sealgi nagu aiavoolikust). Tema põrandale mänguasjade sekka panemine pole enamasti variant.
Kuigi tal on väljas alles 1,5 hammast ehk siis suuremad hädad ses osas oletatavasti alles ees, siis vähemasti saab mul kooliga kohe-kohe ühele poole ja siis saan kogu oma energia talle suunata. Õigemini, ega mul praegugi muud valikut pole – kui ta ikkagi nutab, siis ei pane ju kõrvaklappe pähe ega tegele kooliasjadega. Õnneks nii palju on mõni päev rahulikum, et semester saab edukalt lõpetatud.
Mulle meenub, et seal postituses, kus ma laste erinevustest rääkisin, julgesin hõisata, KUI imelihtsalt on toimunud Lili magamapanek terve tema eksistentsi jooksul. Novot. Iga lapsevanem teab, et nende asjadega, mis on täiesti korras ja toimivad, ei kiidelda, sest siis see kõik hea lõppeb ära. Või on see ainult meil nii, ma ei tea? Igal juhul, täpselt peale seda postitust algaski Lili hammaste tulek ja neid unesid, kuhu ta ilma eelneva nutumaratonita jääb, enam praktiliselt pole. Minu meelest ta viimasel ajal muud ei teegi kui ainult nutab, jaurab, undab, röögib… Selline hea mahe periood.
Asi, mis lohutab, on vaade kalendrisse, kust paistab, et juba vähem kui kolme nädala pärast oleme Hiiumaal. Viimasest sealkäigust on selleks ajaks möödas umbes pool aastat, mis on päris ulme. Laevapileti ostsin ära vist juba kuu aega tagasi (talk about ootusärevus) ning nüüd jääbki üle ainult nädalaid, päevi ja – keda ma petan – tunde lugeda.
Täpselt nädala pärast on minul koolis viimane loeng – selleks ajaks on tegelikult kõik töö juba tehtud – ja Renel magistritöö kõigi eelduste kohaselt kaitstud. Ma pea-aegu et isegi ei julge seda pingelangust oletada, mis saabub siis, kui kohale jõuab, et päriselt ka ei pea enam mitte midagi tegema. Jääb loota, et see paar hingetõmmet vabadust jõuab veidi varem kohale kui augusti teises pooles, mil kohe uuesti kooli peab minema 😀
Lõpetuseks üsna random pildid möödunud paarist nädalast. Ma olen piltide tegemise osas hästi laisaks jäänud, pean seda kindlasti parandama. Ja pange tähele, need lilled järgmisel pildil ei ole lihtsalt lilled, vaid “aitäh, et ära kannatasid” lilled Renelt peale seda, kui ta magistritöö valmis ning esitatud sai. Ütleksin, et väga armas punkt sellele hullarile, mis siin toimus 😀 🙂
Esimene kord Lili elus, kui tema varbad sooja tuult ja päikesekiiri tunda said:
Kui vennake lasteaias on, käib üks pisike kaval sisalik tema voodis ukerdamas:
