Nii palju siis sellest, et ma kellestki parem olen
Dieedi kolmas staadium: “Kui ma seda salaja söön, kas see läheb üldse arvesse?”
Esimene staadium oli loomulikult pimestav entusiasm. Teine oli habras tajumine, et 100% kavale üleminek on ikka üsna märkimisväärne elukorralduse muutus – kasulik küll, aga räigelt harjumatu. Ebamugav isegi.
Üks õhtu tabasin end ümber Kauri päkapiku-varude hiilimas, käsi kokku hõõrumas ja peas rehkendusi tegemas, et ega kui ma Orgu äppi kirja ei pane teatud “osasid” asju, siis muhahahahaaa – ta ei saa elusees teada, et ma sohki tegin! Great plan, kui välja arvata see, et ta ei saa nagunii teada. Päris ta jälgibki mingi paarikümne tuhande inimese kaalumuutusi. Aga kui ka jälgiks, siis see pole ikkagi kogu selle asja iva. No ja iseenda eest ma ei saa mingil moel patusöömisi varjata, vannitoas lebava kaalu eest ka vaevalt et midagi salajas õnnestub hoida. Ainuke koht, kus see härra Orgu jaoks võib-olla natuke välja tuleb, on siis, kui ta aasta lõpus statistikat kokku võtva diagrammipiruka välja prindib ja saamatute lohhide sektor minu võrra suurem on.
…kui ma just hästi kiiresti kuskile järgmisse staadiumisse ei jõua. Praegu pole ma küll maiustanud rohkem kui paarsada grammi piparkooke ja see üks päkapiku-šokolaad (okei, kaks, aga need olid pisi-pisi-pisikesed, praktiliselt nähtamatud) ja üsna ohtralt kavaväliseid mandariine. Küll aga jäi nädalavahetusel toidukordasid vahele, sest ma lihtsalt ei jõua, ilma et õhtusöök puhta öösse jääks. Vähem söömine paraku, nagu ma aru olen saanud, aitab allavõtmisel sama vähe kui magusa söömine.
Kusjuures magusaisu mul nii väga hullult polegi, kuivõrd on lihtsalt mäss “aga ma ei TOHI…” vastu. Ehk siis puhas mõttelaadi ümber seadistamise vaev – mitte “ma ei tohi”, vaid “ma ei taha” peaks olema. Kõlab nagu tühiasi, aga isegi kui mu mõistus saab aru, et suhkur on täielik jama, siis mul on tunne, et seda endale korrutades ma ikkagi teesklen, et ma ei taha ja päriselt tahan täiega. Isegi mitte alalõpmata sisse maukida, aga olla rahulik selles osas, et kui mul magusaisu tuleb, siis lahendus sellele pole mõrkja kaneeliga üle puistatud ahjuõun…
Kõik söögikorrad, mis ma teen, valmivad endiselt Orgu taktikepi järgi, aga tahtsin südametunnistuse puhtana hoida ja üles tunnistada, et ma pole suhkrupatust sugugi nii puhas, nagu toitumiskavaga ontlikult alustamisest loota võis. Õnneks pole mu kaal kavaga alustamise tasemele tagasi tõusnud, küll aga scary part – jõulud on alles ees.
Jõuludega seoses, Kauril hakkasid esimest korda päkapikud käima. Peab ütlema, et ta on üks ütlemata salakaval nugis. Nimelt, panin eile öösel kella ühe paiku tema sussi sisse üllatusmuna ja selleks ajaks kui Rene hommikul kell 06.30 ärkas, olid munast järel ainult “munakollane” ja fooliumist ümbris. Pool diivanit, Kauri voodi, elutoa kapiäär, elutoa põrand ja kuritöö autori enda nägu olid kõik paksult šokolaadipuru täis (jäi talle söömiseks ka üldse midagi?). Ise magas ta õndsalt oma unekest. Hommikul peale ärkamist kepsutas otseloomulikult esimese asjana uuesti sussi juurde nagu puhta südametunnistusega mees muiste.
Tegelikult on väga lahe, et me lõpuks ometi selle päkapikutamiseni jõudsime. Eelnevatel aastatel on Kaur minu meelest liiga väike olnud, et talle mingit päkapikkude udrumudru ajama hakata, kuigi eelmine aasta oli juba paras kiusatus küll. Ei jõudnud ära oodata, et tema reaktsiooni näha. Kindlasti oleks ta peale mõnda hommikut ära jaganud, et tasub sussist midagi otsima minna, aga päriselt aru poleks ta sellest kindlasti saanud. Nüüd on täpselt paras aeg seda kõike teha – ta on hullult naksis ja hämmingus hommikuti seal sussi sees sobrades ja midagi leides. Mõni õhtu jääb isegi korra mõtlikuks oma Mowgli olemise vahepeal ja natuke muretseb, ega ta liiga palju ei jagelenud sel päeval ja tea kas päkapikud ikka tulevad…
See oli lihtsalt liiga hästi kirjutatud, ma panin ikka korraliku naeru maha 😀 Need emotsioonid… 😀 Oh seda kaalujälgimist – lust ja lillepidu 😀
Ma ei tea, kuidas sul on, aga mind aitab see, kui ma teen trenni. Tänu sellele mul ei teki mingeid ootamatuid isusid ja kuidagi automaatselt toimub see tervislikult toitumine. Aga kohe kui ma üks päev otsustan mitte füüsilist tegevust teha, siis ma tahaks absoluutselt kõik maailmas olevad asjad ära süüa 😉
Trenn oleks hullult hullult super, kui vaid oleks oma beebi seniks kellegi hoida jätta. Neid inimesi, kellega teda jätaksin on niigi mingi kolm umbes, nii et noh. Head šansid! 😀 Kusjuures ma tundsin juba esimese kadunud kiloga, et ei taha enam mingit jura süüa. Trenni tehes on see efekt kindlasti veel suurem, et iga saavutus innustab edasi minema. Samas väikeste tagasilöökideta…ma ei tea kedagi, kes midagi ilma nendeta oleks saavutanud (teeme nii, et see ei ole kõige haledam vabandus maailmas 😀 )
Hahaha 😀 Aga samas, nii ongi. Neid tagasilööke ikka tuleb ja nendeta ei saa. Pea püsti 😀 Igal juhul hoian pöialt, et isusid võimalikult vähe oleks ja elan kaasa 😀 😉
Oot-oot kuni tuleb esimene kord, kui te unustate päkapiku kraami panna ja siis peate hakkama leiutama vabandusi, mis sel päkapikul häda oli 😀
Kusjuures ma just veidi aega tagasi juurdlesin, et huvitav mis siis saaks, kui suss üks õhtu ununeks. Eks teatrit saaks vägevat ja lõbusat, mis muud 😀
Just 😀
PS! mulle meeldivad su kaaluteemalised positused ja kindlasti jaga veel. Ma taaskord üritan motti leida, küll veidi teistmoodi kui eelmine kord, aga ikkagi tore lugeda teiste kannatusi (ja saavutusi!) 😀
Prognoosin, et kannatusi selles vallas on veel nii mõnigi tulemas 😀 Aga jagan kindlasti. Kordaminekuid ka, kui mõni selline veel mu teele satub 😀 🙂
Kui mina laps olin, siis meil ka ükskord päkapikud ei käinud. Siis ema arvas, et äkki meil on hiired, kes mandi nahka panid. Me jäime uskuma.
Kui laps usub päkapikkudesse – mõni asi siis maiasse hiirekesse uskuda 😀 Selline asi võib vabalt meie lapse peal ka toimida! Aga ma siiski loodan, et ma ei pea talle seda kurvastust valmistama, et ta üks hommik tühja sussi eest leiab.
Kommenteerin siin esimest korda. Mul aitas toidu portsjonite vähendamine küll kõvasti kaasa. Alguses oli väga harjumatu, sest olin harjunud sööma suuremaid koguseid. Kava enam ammu ei jälgi, sest ühelt maalt hakkas kaal ise kolinal kukkuma (ei tea kas stress või mingid muutused organismis, igatahes nüüd oleks vaja hoopis juurde võtta ligi 9 kg, et olla tervislikus kaalus, hetkel tugev alakaal). Igasuguse näksimise vajaduse asendasin teelusika otsatäie meega (kui oli magusa isu) ja porgandi/kurgiga. Siiani ei suuda suuri koguseid süüa. Küll aga jälgin, et toit oleks tervislik ja tasakaalus.
Ma ei tea, kui kauaaegne lugeja sa oled, igatahes väga tore, et leidsid nüüd põhjuse kaasa rääkida 🙂 Mis kavajärgseid toidukoguseid puudutab, siis vot neid ma vähendada ei julge. Seda sellepärast, et kavaga alustamisest alates olen täheldanud rinnapiima hulga vähenemist. See pole vist üldse loogiline, aga kuidagi nii on tõesti läinud, kuigi joon endiselt 2L vett päevas… Väga hirmus. Kiire kaalulangus ka vist väga hea asi pole ja võib tõesti viidata mõnele tervisest tulenevale põhjusele. Mina läheks kindlasti arsti juurde kontrolli.
Kas Orgu kavas puuviljadega retsepte pole, et vahetad seal puuvilja mandariinide vastu? Ja mul toimis ikkagi Coca Cola Zero kõige rohkem, kui oli vaja ilgelt “rämpsu” süüa ja teha endale nägu, et võin teha mis tahan, raisk, ei õpeta mind mingi kava 😀 Nagu enesepetmise ja tubli olemise kuldne kesktee.
Orgu kavas on puuviljad täitsa olemas ja mandariine saab seda kava järgides ka “legaalselt” süüa 😀 Küll aga minu ja toitumiskava arusaam mõistlikust mandariinikogusest erineb mingi poole kilo võrra 😀 OIH! Coca Cola mulle õnneks või kahjuks nii väga ei maitse, aga saan su poindile pihta – oleks hea leida mingi näiliselt rebel “maius”, mis tegelikult on suhtkoht ohutu. Aga null ideed ses osas… 😀
No ma ka varem Coca Colat ei joonud 😀 aga see lihtsalt maitseb nagu päris suhkur.
I’ve been there, sister! Orguga kõige haigem kogemus oli mingi rabarberimöks hommikul mingi asjaga (ei mäleta) ja umbes must kohv, päev otsa kõrvetas ja tegi nalja, et ise nii loll olin 😀 Fitlap on ka okei, aga seal peab haigelt nende kogustega jantima… No sama tegelt, mis Orgul. Ehk siis ma vannun iga päev, et varsti alustan uuesti… Tead küll, homne on ju see maagiline paik, kus kõik asjad alguse saavad! Aga sulle soovin edu 🙂
Kusjuures see koguste kaalumine mulle isegi meeldib. Või no okei, ekstra eriliselt südant ei soojenda, aga vähimalgi määral vastu ka ei hakka. Pole tülikas mu jaoks ühesõnaga. Aga eks täna vannume koos (sest ühel meist on parasjagu kausitäis mandariine nina ees) ja homne päev on ebanormaalselt maagiliselt uut hakkamist täis! 😀 Kuigi au ja kiitus, et sõin täna ainult kava järgi, siis üks toidukord jäi ikkagi vahele ja õhtused süsivesikud – täiega BOO!
Edu on vastu võetud!