Nimi #2
Ei tea, kas ma olen hullult rumal või mis, aga ma üldse ei mõista, miks on vaja oma lapsele panna nimeks mingi selline asi, mille kirjapilt on Nille Malin Aida ja hääldus umbes Tursamaks. Kellel (siiralt – kellel?) on vaja, et ta terve terve elu peab oma nime hääldamise juhendiga flaiereid kaasas kandma, sest iga päev nelisada korda selgitada, kuhu intonatsioon asetada ja kuhu seda mitte asetada, on lõppude lõpuks tüütu.
Veel jääb mulje, et kui lapse nimi ei sisalda prefiksit Mia, Pia vms ning sufiksit -bel, siis sama hästi võib selle kodaniku eostamata ja sünnitamata jätta – kedagi ei koti mingi Anne või Tiina. Anne-Chrystal ja Tiina-Lysell on juba jumala teine jutt, vaikselt veab isegi silmad kõõrdist tagasi. Okei, nali naljaks, äärmused polegi kunagi head. Tean seda, kuna olen veetnud 26 aastat suhtkoht-koledate-nimede kõledal ääremaal. Meie vanemad lõid ilmselgelt juba enne üritamist käega. Sest ei saa ka väita, et Kai, Pille ja Linda oleksid tolle aja trendinimed olnud – ma ei tea reaalselt ühtki teist samanimelist. Aga vähemasti pole ma kordagi oma elus pidanud selgitama, kas Pille käib iksi või igrekiga. Aitäh sellegi väikse panuse eest, ema ja isa!
Pange tähele, et ma ei räägi ilusatest vs koledatest nimedest. Kes olen mina, et siin millegi ilu üle otsustada. Täpselt nagu ma ei mõista praegu ilgelt moes olevat jooksutossud + kleit kombinatsiooni, ma isegi mitte ei ürita loota, et võiksin iga inimese maitset nimede osas mõista. Küll aga ma väga tahaksin aru saada sellest, kas mõned inimesed polegi adekvaatsed või nad teevad pulli kõigi teiste kulul või mis keiss on? Et võtad reaalse seebika-nime, topid kõik praod võõrtähti täis ja siis on süda rahul? Või paned lapse nimeks midagi sellist, mille puhul sa TEAD, et see on nii rämepopulaarne nimi, et kasvataja lasteaias ning õpetaja koolis suure tõenäosusega lapsed ära peab nummerdama vms. Ja kas nende kahe äärmuse vaheline ala on tõesti nii kitsuke?
Täpselt nagu ma ise ei kavatse enda lapsele/lastele pandud nimesid kellelegi õigustada, ei oota ma seda ka teiselt. Aga huvitav on juurelda ja on inimesi, kelle peas tahaks päevakese veeta, et neist näiteks sel samal teemal sotti saada.
Hoolimata kõigest sellest, mida ma nähtavasti ei mõista, olen ikkagi arvamusel, et ka kõige ootamatumale nimele tuleb anda aega selle omanikuga kokku kasvada. Raudselt pole ma ainus, kes on kellegi värske maimukese nime esmakordselt kuuldes pidanud kuni kannikateni kõiki lihaseid pingutama, et silmamunad kolba sees püsiksid. Ainuüksi enda pereringis olen ma kaks korda sedalaadi üllatuse osaks saanud (okei, kolm, kui arvestada hulka ka see, et ilmselt enda nime esmakordselt kuuldes oma marli täis tegin).
Aga neid krampis nägusid ja siirusest pakatavaid “Aa…okei…ilus…” asju sain üsna mitu korda kuulda ka siis, kui Kaur Kristjaniga lagedale tulin. No ja lisaks sain korduvalt kuulda, et too nimi oli täpipealt viimane, mida keegi oleks oodanud, et mina oma lapsele nimeks panen. Tuli mulle endalegi üllatusena vist natuke 😀 Sest seda blogi natuke tagasi lapates võib näha, et veel mõni kuu enne Kauri sündi laitsin ma isegi selle nime üksipulgi maha. Aga nüüd ei kujutaks kohe kuidagi ette, et Kaur oleks keegi muu kui just nimelt Kaur. Või kui ta oleks Kaur Kristjani asemel lihtsalt Kristjan. Kuigi mul oli ausalt öeldes alguses veider teda nimepidi kutsuda. Umbes nagu oli kummaline iseend “emmeks” nimetada. Iga kord kui lause jõudis selleni, et “emme kohe toob/teeb/viib…” oli mingi ruubiku kuubik kõhus. Sest kes olen mina, et siin mingeid selliseid tiitleid endale jagada. Meeldiv, et see awkward mööda läks.
Kuna teise lapse soo osas valitseb teadmatus, siis mingite konkreetsete nimede peale me pingsalt mõelnud veel pole. Mulle endale tundub, et kui sünnib tüdruk, oleme natuke plindris, sest poisinimedega on asi kuidagi lihtsam. Ilusaid tüdrukunimesid on lihtsalt NII ohtralt, et palju õnne, kes sealt midagi valida suudab – mina vist ei suuda, äkki Rene suudab. No ja Kauri kaheosaline nimi seab justkui tingimuse ka teisele lapsele kaks nime panna. Välja arvatud võib-olla juhul, kui see üks nimi on piisavalt…piisav 😀
Asi, mis alati vinge tundub, on mingisuguse taustalooga nimed. Või nö juurtega nimed. Kusjuures täiesti ainus nimi, mis meie tutika lapse puhul ühe variandina läbi on käinud, omab just nimelt seda juurte võlu, kuigi igas muus mõttes on see veelgi ootamatum, isegi mu enda jaoks, kui võis omal ajal tunduda Kaur Kristjan. Ma ei tea, kas sünnib poiss või tüdruk ja ma ei tea, kas me seda nime kasutame, aga mulle väga meeldib mõte selle nime taustast. Huvitav, et me Kauri oodates seda nime ei avastanud ja justkui tähendusrikas, et see nüüd niimoodi ise meieni jõudis.
Ja et oleks ikka hõisatud ka, siis JUHHEI – kool on selleks aastaks läbi! Hommikul informaatikat kaitsma minnes olin suhtkoht kindel, et hakkan kokutama, oksendan arvuti täis ja jooksen sealt minema, aga läks oodatust palju paremini! Nüüd ei oska nagu kohe pealegi hakata midagi selle suure vabadusega, aga tunne on igatahes hea 🙂
“Ei tea, kas ma olen hullult rumal või mis, aga ma üldse ei mõista, miks on vaja oma lapsele panna nimeks mingi selline asi, mille kirjapilt on Nille Malin Aida ja hääldus umbes Tursamaks. /—/ Veel jääb mulje, et kui lapse nimi ei sisalda prefiksit Mia, Pia vms ning sufiksit -bel, siis sama hästi võib selle kodaniku eostamata ja sünnitamata jätta – kedagi ei koti mingi Anne või Tiina. Anne-Chrystal ja Tiina-Lysell on juba jumala teine jutt, vaikselt veab isegi silmad kõõrdist tagasi.”
Ma just mõtlesin täpselt samal teemal kirjutada ja nüüd ma võib-olla tunnen, et ei peagi 😀 Aitäh Sulle selle eest, hoiab mul aega kokku 😀 Samas võib-olla mul on tung ikkagi nii suur, et ikkagi pean kirjutama! Hahaa!
Ma arvan, et Sa peaksid ikkagi kirjutama, tungi ei tasu kinni hoida 😀
<span
Ma panin lapsele jumala normaalse ja ülimalt lihtsa nime – Anne Mai. Mitte keegi ei saan siin sellest nimest aru. Ah, mis? Anamarie? Ana? Marija? 😀
Minu meelest veel hullemad, kui Kysellid ja Lysellid on nimed, mida reaalselt mõeldakse ISE VÄLJA. Teevad vabalt getto Shakeishodele silmad ette. Kujutlusvõime on ju piiramatu, eksole 🙂
Õnnitlused koolilapsele!
Järele mõeldes – ega näiteks selle (ometi lihtlabase) Pillega ka kodumaa pinnalt kaugemal midagi peale pole hakata. Nii palju kui välismaalastel olen palunud hääldada, on kõige normaalsem väljund olnud miski “belly” moodi asi. Nii et noh. Mida on mul kireda 😀
Ühtki reaalselt väljamõeldud nime ma vist pole kuulnudki, vähemalt ei meenu, nii et minu jaoks on hetkel Kysellid ja Lysellid ka piisavalt arusaamatud 😀
Kniks õnnitluste eest!
Ma alles tutvusin Inglismaal ühe eestlasega, kellel on ka välja mõeldud nimi tütrel. Võttis tükk aega, et lõpuks see endale meelde jätta. Nimi ei ole kole, aga lihtsalt harjumatu.
Endal oli nimega see mure, et mul oli kindel soov juba mõned aastad enne rasedaks jäämist panna oma pojale nimi enda kadunud venna järgi. Lihtsalt mulle väga meeldib see nimi ja kuna vend oli minu jaoks väga-väga oluline, siis see tundus mulle õigena. Mees oli sellele alguses aga väga vastu. Lõpuks pakkus ise, et kui paneme liitnime, siis ta on sellega nõus. Siis esialgu pakkus ise välja, et paneme siis tema venna nime teiseks nimeks aga minu arvates Tarvo Kaur või Kaur Tarvo ei kõla üldse eriti hästi 😀 Kaur siis tema vend ja Tarvo minu oma. Lõpuks hakkasin nimesid lappama ja sõelale jäid Oliver ja Matthias, mis mõlemad mulle meeldisid. Valituks sai Matthias, sest Oliver on suguvõsas juba olemas. Matthias on küll populaarne nimi aga Tarvo Matthias kui kombinatsioon õnneks mitte. Koduselt on ta nagunii lihtsalt Matu.
Vot surnud lähedase inimese nime ma ise lapsele ei paneks. Ma ei tahaks uue elu algust segada mälestusega, mingi selline imelik vastuolu tekib. Aga eks see on jälle natuke tunnetuse küsimus ja kindlasti liiga isiklik teema, et kellelgi teisel oleks selle kohta väga sobilik arvamust avaldada.
Mulle öeldi nii palju raseduse ajal, et kuidas sa küll paned surnud inimese nime ja kas ei karda talle sama saatust vms. Minu jaoks tundus just õige tema järgi pojale nimi panna. Pole mitte lihtsalt nimi vaid oma looga nimi. Mis see vanavanemate järgi nimede panemine siis parem on ma arvan 🙂
Okei see sama saatuse teooria on veits sünge, ma nii kaugele isegi ei mõelnud. Aga selles on küll tõetera sees, et kui surnud esivanemate järgi sobib panna, siis miks mitte mõne muu surnud lähedase järgi. Natuke vist oleneb ikka sellest ka, kuidas too inimene suri. Näiteks enesetapu teinud inimese järgi ikka üldse ei kipuks oma last nimetama, see tundub küll kuidagi hirmsa auraga teema. Aga surrakse erinevatel põhjustel ja ilmselt mõne inimese puhul tekibki see tunne, et tahaks mingit osa temast edasi kanda. Iseenesest ilus žest sellest vaatenurgast.
Noh, kui saatuse teooriat uskuda, siis saaks lastele vaid välja mõeldud nimesid panna, sest paraku keegi ei ole igavene 🙂
Ma mõtlesin ka, et oh no, ära oma lapsele ühegi SURELIKU inimese nime küll jumala eest pane 😀
No sellepärast ongi tänapäeval nii toredaid väljamõeldud nimesid 😀
Mina saan ühe tütre nime tõttu Eestis alati imelikke kommentaare. Blossom on Inglismaal, kus ma juba hea 10 aastat elanud olen, täiesti tavaline nimi, aga Eestis… “Misasi? Opossum? Jumal küll, miks tal selline nimi on? Vaene laps!”
Opossum 😀 😀 Okei ma sellise võrdluse peale poleks tulnud, aga eks see Eesti mõistes ju tegelikult võõras nimi ole, nii et mingil määral saan reaktsioonidest aru. Muidugi ise väga naljalt selliseid lauseid ei pilluks nagu “vaene laps” jne, sest nimi on pandud ja ju siis selline nimi vanematele meeldis. Kui otseselt mingi Rögabert vms pole – no mis see mind torgib. Ise ka ei tahaks, et keegi tuleks ja ütleks, et mu lapsele kaasa tunneb selle nime pärast, mis ma talle suure hoolega valinud. Inimesed on mõnikord tahumatud ka ühesõnaga.
Tegelikult mind vist kõige enam häiribki kogu asja juures see, et kui neid kommentaare antakse, siis unustatakse ära pisiasi, et tegelikult elame me Inglismaal ja Eestis oleme vaid kaks nädalat aastas külas. Blossom on päritolult küll poolenisti eestlane, aga ta kasvab üles Inglismaal ja kuigi nende kommentaaride andjatele oleks tunduvalt vastuvõetavam olnud ilmselt kui lapse nimi oleks näiteks Liis või Triin või Kristi vms, siis kahjuks oleks 50 nädalat aastas meil siin selle nimega probleeme ju. Jah oleks võinud valida ka lihtsa rahvusvahelise nime a’la Helen või Emma vms, aga mulle lihtsalt meeldis Blossomi tähendus.
Hoopis vähem jääb kummalisel kombel ette mu poja nimi River. Aga ma eeldan, et see on tingitud sellest, et Blossomi tähendust ei teata, aga River on nagu rohkem arusaadav…
See on tõesti üsna tugev argument, et lapse nimi oleks ikkagi pigem selles keskkonnas tavapärane, kus see laps kasvab. Minu meelest on alati neid, kes õlgu kehitavad ja nendivad, et “meh”, vahet pole kui rahul ise oled oma lapse nimega, nii et kokkuvõttes – why worry 🙂
Ma ei saa ka aru, miks on vaja igasuguseid Crüstallisid ja Chazabelle nimeks panna. No kujutage ette tulevikku, kus nende lapsed lähevad kooli või lasteaeda. “Minu emme nimi on Crystabelle Lyselle ja issi nimi Edwardoonium (jah, see on päris nimi ühel lapsel) Magnus”. No mida, eksole.
Oma tütre nimi on Pärli, ei ole tavaline nimi, aga samas – minu arust sobilik ka natukene vanemale neiule. Poja nimi on Andri.
Elan UK-s ning sõbranna tütre nimi on Tess. Sõbranna tuli koos minu ja enda perega siia ning kui last tutvustasin siis oli alati esimene reaktsioon et: “Tiss? Segi olete või?”
PS! Pärli on hullult armas nimi, mul on see aastaid meeles mõlkunud, peale seda kui üks tuttav seda nime oma lapsele panna kaalus. Aga ei pannud, ei tea kuhu lauanurga otsa ta kukkus – pani hoopis mingi täitsa tavalise Liisu. Novot siis.
Ma tean kusjuures üht suguvõsa, kus kaks samaaegselt rasedad olnud naised, kel tähtajad olid suht kõrvuti, kemplesid hingehinnaga, kumma laps saab a la Chazabelle olla (ei hakka seda päris nime panema, äkki keegi solvub), aga väga kosmos. No ja see, kes enne sünnitas, krabaski võidurõõmsalt selle “Chazabelle” endale. Ma ei oska nutta ega naerda, õnneks polegi minu asi seda teha.
Mulle nii meeldib sinu kuti nimi. Mulle üldse meeldib see, kui nö vanu Eesti nimesid tagasi tuuakse. Samas ei oleks ma pannud oma poja nimeks Meelis või Jaanus, need juba olemas ka peres 😀 Üks küsis, miks ma oma isa järgi ei võinud panna lapsele nime? Miks? Juba kaks Riivot on peres, milleks kolmas? Või vanaisa järgi? Ants 😀 Mõlemad vanaisad Antsud, palju veel?
Meil perekonnas on ju traditsioon, et kaks tähte pikalt, nagu aa või ee või ii jne. Kui ma pojale nime panin, siis erilisi mõtteid polnud, lihtne eesti nimi. Kui statistika lehelt nime kohta uurisin, siis suur oli üllatus, et mu lapse nimi on täiega ebapopulaarne, sellisel kujul siis ma arvan: Karl-Eerik. Kõlalt palju, kuid kirjapildis ühe e-ga või c-ga jne jne.
Muide, mul on tüdruku nimi ka juba ammu valmis mõeldud, mis haakub poja nimega 😀
Kusjuures kui su lapse nime kunagi esimest korda kuulsin, siis mõtlesin ka, et huvitav, miks Eerik just nimelt kahe E-ga. See polnud isegi mitte selline nina krimpsus ja “mismõttes…” reaktsioon, vaid lihtsalt, et huvitav. Novot, nüüd siis tean, et selline pika täishääliku traditsioon teie peres 🙂
Njah…ma pole selle peale tulnud, et lausa täishääliku traditsioon 😀 Hakkasin praegu mõttes nimesid läbi lappama 😛 Ranno ja Ekke siiski ei kvalifitseeru 😀
Ranno ja Ekke tuleb siis suguseltsist välja heita, mis muud 😀 Või saata nime korrigeerima vastavatesse asutustesse. Ei ole siin mingit erandite tegemist 😀
No minul on maailma kõige ilusamate nimedega lapsed, eks, ma ei hakka isegi midagi valehäbenema siin 😀 Ja minu esmasündinul on täiega eriline nimi sellepärast, et tema vana-vanaemal oli 1:1 sama nimi – väga kummaline ja samas hullupööra cool on näha rohkem kui sada aastat vana piiblit, mille siseküljele on kirjutatud minu nelja-aastase tütre nimi 😀 Vaene pesamuna peab samas oma ilusa ja lihtsa nimega igaveseks kodumaale jääma, sest mitte üksainumas inimene väljaspool Eestit ei saa aru, mis ta nimi on… Soome ja Rootsi sõbrad-sugulased kõik maksimaalses kimbatuses ja vaatavad mind alati, nagu ma vihkaks oma vaest last, et talle sellise nime panin 😀
Tead (juba ammu enne seda postitust) olen ma end mitu korda mõtlemast tabanud, et minu meelest justnimelt su pesamuna nimi on kummaliselt ilus – nii üürike, aga nii nii kõlav (eriti koos perekonnanimega, mis annab kuidagi…suurust ja väge sellele). No ja kui natuke edasi mõelda, siis su esmasündinu nimi – ei tea, kas nimi on lapsele külge kasvanud või laps nime moodi läinud, aga just selline pehmeloomuline ta tundub nagu nimest võiks oletada (kõik need südamlikud laulukesed väikesele õele jne). Oled enda lastele tõesti ilusad ja kuidagi hästi õiged nimed leidnud 🙂
Aga nii vähe kui ma ise oma elus tüdrukunimesid peas veeretanud olen, siis tuleb välja, et poisi- ja tüdrukunimede osas on mu maitse väga erinev. Poisi nimes meeldib mulle, kui seal on R-täht, et nimi kõlaks, samas kui praeguse hetke lemmikud tüdrukunimed (kuigi üsna üksikud) on kõik hoopis sellised pehmemad. Ja ma isegi ei tea, kas ma üldse peaksin oma pead tüdrukunimedega vaevama hakkama 😀 Ju tuleb lihtsalt september ära oodata ja vaadata, mis värvi pambuga Pelgust koju naaseme, et mitte topelt ragistada.
Osaliselt nõustun sinuga nimede osas. Kuni lugesin, et su pojal on kaks eesnime ja noh, naljakas et kritiseerid teisi, aga ise topid oma lapsele kaks eesnime. No milleks ometigi?
Minu kriitika ei olnud suunatud kaheosaliste, vaid peamiselt püüdlikult imelike ja keeruliste nimede suunas. Oleks mu lapse nimi Caur Christyan vms, siis oleks su küsimus jumala omal kohal. Praegu tundub, et oled täpselt nii selektiivselt lugenud, et jääks ruumi midagi nähvata. Aga ma ei pahanda, mulle ka kõik inimesed ei meeldi 🙂
Ja siis on veel selline variant, et noh, üks Taavi sai 18 ja muutis ennast Emeriks ning üks Pelle sai…ei teagi kui vanaks, aga igatahes muutis end Klaid Hartviguks. Nii et täitsa võimalik, et keegi kasvab suureks ja on megasolvunud, et ta peab Annika olema ja muudab end Tursamaksaks 😀
Lapsevanemana ma mõtlen muidugi esimese asjana, et natuke kurb, kui lapsele minu pandud nimi no ikka niiii vähe meeldiks, et ta selle lausa ära muudaks. Aga muidu väga lahe ju niipidi, et “põrgu see mingi keskpärane Taavi” ja sirge sammuga nime muutma 😀 Endal never nii palju mune poleks, samas ma ei salli oma nime kaugeltki nii vähe, kui selliseks sammuks vaja oleks.
Nimevalik on üks keeruline asi tõesti. Mu lapsel on võrdlemisi populaarne nimi, ilmselt on tal kunagi lasteaiarühmas, koolis või muus seltskonnas üks samanimeline veel, kuid mis siis. Omal ajal said kõik Kristiinad, Liisid, Sanderid, Siimud koolis kenasti hakkama, hoolimata sellest, et klassis oli neid nimesid rohkem kui üks 🙂
Aga meil olid ka omad kriteeriumid:
1) Üks nimi – Kes eelistab kahte nime, kes ühte – meie eelistame ühte.
2) Nimi olgu lühike – Max 5 tähte. Mu meelest on ilus, kui on eesnimi on lühike ja perekonnanimi pikem (selles polnud väga valikut, ikka traditsiooniliselt mehe oma läks). Nimi tuli 4 tähte, perekonnanimes 8 tähte.
3) Ei sisalda täpi- ega võõrtähti – Võõrtähed on mu meelest lihtsalt debiilsed nimes 😀 ja täpitähtedeta on internetimaailmas lihtsam.
4) Sisaldab R-tähte – Miks? Ei tea, ilmselt kõlab ilusamini ja tugevalt ja muud jutud. Ilma R-täheta ei läinud kuidagi miski loosi. Ei ole ei minu ega mehe nimes seda tähte.
Pingback: Esimene