On the third day of Christmas…pohmell
Eile hommikul, samal ajal, kui Rene magamistoa ukse tagant ärkamise järel oma öise oksemaratoni selgituseks midagi kassiallergiast jahvatas – kuigi ilmselgelt oli süüdi alkohol -, tundsin mina end suurepäraselt. Väike (ennetav) kihisev tabletijook ja mul oli täpselt nii okei olla, nagu peale mõne siidri saatel veedetud õhtut peakski olema.
Kuni kõik pöördus.
Juba loetud tunnid hiljem kruttisin magamistoa radikal pea-aegu nupu küljest, aga ikka oli nii kuradi külm. Iga viimne kui lihas mu kehas valutas. Sõin eilse päeva jooksul täpselt ühe banaani, ent siiamaani (juba umbes 24 h) ei isuta absoluutselt mitte millegi järele. Omas peas meeldib mulle muidugi mõte söögilaua ääres vitsutamisest, kuid kahjuks ühegi konkreetse toidu peale mõelda hetkel veel ei kannata.
Mis siis ometi juhtus, küsite? No ei midagi muud, kui et käisime Renega esimest korda Kauri olemasolu ajal kahekesi koos väljas. Ning ei tasu arvata, et ma “väljas” all pean silmas varajaste hommikutundideni raju pidutsemist, vaid tegelikult sellist üsna ontlikku istumist koos eelmainitud siidritega. Kell üks öösel olime juba kodus teki all tagasi. Siis see nali kõik algaski. Või noh, kell pool kolm, kui ma Rene magamistoast välja lohistasin (jah, sõna otseses mõttes LOHISTASIN! 😀 ) ning ukse lukku panin, et ta oma oksele ja tagasi traavimisega Kauri üles ei ajaks.
Aga mingi karmavõlg on mul endal vist ikka ka, sest kui pea-aegu pooleteise aasta lapsega kodus olemise järel paar närust jooki otsustan teha, nii et keegi teine (antud juhul Rene vanemad) Kauri valvab, saan selle eest terve järgmise päeva iiveldada ja valutada ja külmaväristada ja nälgida. Ja kui kedagi otseselt süüdistada ka ei oska, mis enesestmõistetavalt veelgi närvi ajab, siis paar korda tabasin end ise ka mõttes kassi siunamas 😀 Aga tal vaesekesel sellega küll vähimatki pistmist ei ole. Rene oma teooriatega…
Kuna Kai lähikonnas on viimasel ajal mingi kõhugripi teema aktuaalne olnud ja me põhimõtteliselt terve eelneva päeva koos nendega veetsime, mõtlesin muidugi esimese hooga, et sain ka selle nalja kätte neilt kelleltki. Sest 0,85 liitrit siidrit vaevalt ühe inimlooma nii suremise äärele suudab ajada. Aga et mingit pasanteerilist osa ei esinenud ja tänaseks olen juba päris kõbus, siis pole kõhugripp eriti loogiline. Samas, kolm siidrit ei tohiks end kaks päeva tunda küll anda mitte mingi väega. Niisiis on mul tunne, et see on lausa miski täitsa muu. Äkki toidumürgitus?
Võib-olla peaks meelelahutuse mõttes oma perearsti käest uurima, et mis tema arvab sellest asjast. Ilmselt ütleb, et neerupõletik ja kirjutab antibiotsid. Nagu mul ealeski mõni muu häda oleks olnud (:
Kauri nägin ma eile ainult üsna põgusalt, sellest on kahju. Ta veetis aega all korrusel, samal ajal kui mina korrus kõrgemal järeldusele jõudsin, et ma vist ei joo enam mitte-mitte kunagi, kui see pagana õudus mulle armu otsustab anda. Oeh. Aa ja selle talve kõige ilusama ilma magasin ka maha. Loodetavasti õnnestub täna peale Kauri lõunaund veidi korvata.
Aga sissejuhatuseks järgmisele (ma luban ja loodan, et oluliselt positiivsemale) postitusele paar toredat pilti meie senisest Hiiumaal viibimisest. Jõuluteemat katsun enne uut aastat nimelt seetõttu vähemalt natuke puudutada, et oli ju paljugi jälle natuke teistmoodi kui varem.
