Aeg kapist välja tulla (memuaari hoiatus!)

/ märts 13, 2016/ 20 comments

On 7. jaanuar 2016. Alustan selle postituse kirjutamist ammu enne, kui selle avaldada kavatsen. Aga et ükski emotsioon ega mõte kaduma ei läheks, juhul kui kõik ikka hästi läheb (ptui ptui ptui), panen üht-teist juba praegu kirja.

Tahaksin selle uudise kuidagi niimoodi ümber nurga ja asjale tasapisi lähemale hiilides avaldada, aga ma vist ei oska, nii et mis seal ikka:

Ma olen rase.

UkGZhCm

Kusjuures mõtlesin, et kannatan testi tegemisega veel nädal aega, siis oleksime mõlemast rasedusest (küll mõne-aastase vahega) just 13. jaanuaril teada saanud. Aga kes siis nii kannatlik suudab olla.

Päevad olid küll vaid kõigest ühe päeva hilinenud, aga sisetunne ütles, et see on mingi teistmoodi hilinemine (no ja palju neid teisi põhjuseid ikka on eks). Praeguseks olen ma teinud nii palju teste, et tegelikult mitte mingisugustki kahtlust enam pole, aga “äkki homme on see kriips VEEL tugevam…või äkki on see hoopis kadunud” ehk raseda-loogika on mu ajukurdude vahele naasnud ja teeb omal olemist mugavaks – ta on tulnud, et jääda.

Kuigi pealtnäha juhtub see kõik praegu nii ebasobival ajal, siis ma arvan, et esiteks kõik asjad juhtuvad just siis kui nad peavad, eriti kui sellele juhtumisele on täiesti vabad käed antud. Teiseks ma ei suudaks mõelda, et vot see hetk praegu mulle ei sobi. Siis ma justkui ütleks, et ma ei taha seda last. Aga sobib ja tahan, sest see on meie laps ja ma juba ei jõua teda ära oodata! Mis sest, et keset sessi terve päev iiveldada ja siis mõelda, et kuidas see küll kahe lapsega olema hakkab, pole jube mõnus. Aga üldises mõttes on see ikkagi väga väga tore uudis! 🙂

Olgu ka öeldud, et seda klikki, et vot ma olen nüüd päriselt rase ja ongi uus pisike inimene ja…vot see klikk seekord kohe ei käinud. Ma füüsiliselt tundsin rasedust (ajuvabad isud ja räme iiveldus), ma nägin seda isegi neilt jonnakatelt testikriipsudelt, mis aina tugevamaks läksid, aga seda, et näen selle testi ära ja nüüd ühtäkki olen mingis rasedamullis, seda seekord polnud. Veider ja väga erinev Kauri ootusest, mil ma peale esimest positiivset testi juba mõttes elu ümber hakkasin korraldama ja olingi hoobilt RASE.

Kauri käest küsisin, et kas talle titad meeldivad. Põrutas sellele ilma pikemalt mõtlemata vastu: “Ei meeldi!”
Andes talle võimaluse end korrigeerida, küsisin veel, et: “Kas sulle meeldivad rohkem õed või vennad?” Vastus tuli sama resoluutne kui eelmine – mitte kumbki!
Loomulikult ei võta ma seda liiga südamesse ega liiga tõsiselt, kuna kõigele kogu aeg vastu vaidlemine on tema absoluutne leivanumber neil päevil – küll ta leebub. Aga ei tea, miks see kõik mind nii kohutavalt naerma ajab – väike suur vend Kaur. Uskumatu natuke. Alles ta oli ise üks pisike ja paksuke beebikäkk.

Hiigelsuur murekoht laiutab ainult kooli koha peal. Et mis sellest saab…

Ühest küljest ei tahaks kohe kuidagi akadeemilist puhkust võtta. Teisest küljest on mul veel päris selgelt meeles, kuidas ma Kauri elu alguses neid päevi siin veetsin: okseriba üle õla, juuksed krunnist lahti enam ei käinudki, ööd täis võitlust püstloodis mitte uinumisega jne. Et kas sellest saaks jõhker lõhki rabamine? Ja kas see oleks uue pereliikme suhtes õiglane? Või kõigi ülejäänud pereliikmete suhtes?

Kauriga oleme algusest peale kõike nii aegamisi võtnud ja isegi siis on see kohati pingeline olnud. Samas, kool on neljal kuni kuuel päeval terves kuus… et äkki see ikkagi pole võimatu? Samas kodutöid on vaja kogu aeg teha ja kuidas ma end jagan? No aga siis jällegi – kuidas ma end praegu Kauri, diivanil suremise ja kooli vahel jagan ja mille poolest see nii erinev on sellest, mismoodi asi sügisel välja nägema hakkaks? Et mille poolest praegu kergem on tegelikult? Lihtsalt teistmoodi raske. Muidugi öösiti saan ma praegu (ptui ptui ptui) magada, mida aga imiku kõrvalt vähemalt mõnda aega kindlasti ei saa…

Miks ma nii hullult kõhklen ja kahtlen ja akadeemilist puhkust iseenesestmõistetavana ei võta on sellepärast, et ma ei taha, et korduks see, mis Majanduskooliga. Et lõpuks veedan oma koolipäevi mingite teiste inimestega, mitte nendega, kellega koos ma alustasin ja kellega koos tahan ka lõpetada. Kes kõik on rohkem või vähem omaks saanud. See on ikka paras peavalu, kui elu nii julm on, et nii toredate inimestega kokku juhatab ja meie kursusel on küll inimesi, kelle puhul ma kahtlen, et teist korda veel selliste otsa õnnestub sattuda. Kõige paremas mõttes. Vot ja see teeb otsustamise veidi raskemaks kui see muidu oleks.

Kuigi võib tunduda, et tobe on millestki sellisest otsuse langetamisel lähtuda nagu need tegelikult üsna värsked sõprussuhted – küll tulevad uued vms -, siis minu kogemuse põhjal ei ole see nii väga tühine asi. Majanduskoolis tajusin ma täiega motivatsiooni langemist, kui koolist sai peale akadeemilist puhkust (ja sh kursuse vahetust) lihtsalt koht, kus vajalikud tunnid ära istuda ja siis tagasi koju minna. Kuigi see oli aastase lapse kõrvalt värskendav vaheldus, pole see kogemus absoluutselt võrreldav sellega, mida koolis käimine minu jaoks praegu tähendab. Mulle väga meeldib seal käia ja ma loovutaksin nii mõndagi, et kahe ja poole aasta pärast enda lõpuaktusel viibida nende samade inimestega, kellega koos see teekond ette sai võetud. Aga eks siingi näitab elu, mis saab. Sest paraku fakt on ka see, et tegelikult jääb kõik eelmainitu nii või naa kusagile tähtsuse lõppu, kui päriselt otsustamiseks läheb. Sest “saan kõigega hakkama, kannatagu pere palju tahes” suhtumisega oleks täiesti hävituslik imiku kõrvalt kooliga jätkata. Ärgem unustagem, et Renel on järgmisel aastal ilmselt magistritööga väga palju tegemist, mis lisab omakorda asjasse keerukust. Ühesõnaga, see kõik peab olema väga hästi läbi mõeldud ja isegi siis ei pruugi asjad plaanipäraselt minna. Niisiis enne suve lõppu ma midagi lõplikku ei ütle ega mõtle. Vaatame kõigepealt, kuidas see üks aasta tehtud saada.

Mis puutub sellesse, et kas seekordne rasedus on planeeritud või mitte, siis võimalus lapsel tulla oli talle antud ja that’s that. Kuidagi seda takistada ei üritanud, aga ekstra vaeva ka ei näinud. Nii et ju siis pidi see täpselt nüüd juhtuma.

Ma olen alati mõelnud, et ükski laps ei peaks üksi kasvama, eriti sellise kanaema pilgu all nagu seda on minu pilk. No ja siin ta meil nüüd igatahes on, nende kahe kangekaelse kriipsu näol, Kauri väike (õde või) vend. See õde on seal sulgudes sellepärast, et mul on selline tunne kogu aeg olnud, et tütreid mul olema ei saa. Ei oska täpselt isegi kurvastada ega rõõmustada selle tunde üle. Samuti ei oska enam meenutada, kas see tunne tekkis millalgi varem või alles peale seda, kui esimene laps poeg sattus olema ning nüüd tundub lihtsalt kuidagi tuttav ja turvaline seda poiste rida jätkata 😀 Aga nagu ma Renelegi ütlesin – minu jaoks ei ole lapsed nagu juuksehooldustooted, et üks on šampoon ja teine palsam ning et kui neid mõlemaid pole, siis on pekkis ja polegi “komplekt koos” (kõige tobedam väljend sel teemal ÜLDSE). Ainus asi, mida ma kusagilt kõrgemalt palun, on see – täpselt nagu Kauri oodates -, et laps oleks terve. Kõik muu on kolmesajanda-järguline. Isegi sünnitus olgu minu poolest jälle “Aliens vs predator” kui kellelegi siin universumis mu kannatusi tõesti nii väga vaja on. Aga laps palun olgu terve.

* Mõni päev hiljem *

Kui eelmise raseduse ajal polnud mul eriti mingeid eriskummalisi isusid, oli vaid periood, kus miski ei isutanud ja seejärel periood, kus KÕIK isutas, siis seekord olen juba korraks õhkõrna erinevust täheldanud. Näiteks ükspäev toidupoes käies vasardasid mu peas, samal ajal kui tavalisi toiduoste tegin, ainult kaks asja – roosilimonaad ja räimerullid! Kuigi ma ei joo tavaliselt gaseeritud jooke, isegi mullivett mitte, siis praegu tahaks muudkui midagi külma ja kihisevat kulistada. Ja et koduni (räimede ja limonaadini) vastu pidada, pidin veel pudeli gaseeritud vett ka tee peale ostma, nö eelroaks, et ma seda va limonaadi kohe ühe sõõmuga sisse ei tõmbaks.

* Mõni päev hiljem *

Täna hommikul unistasin pannkoogi sisse rullitud viineritest. Ma ei tea, kas see on mingi päris asi, aga tundus ideaalne kombinatsioon. Hotellis töötades vist sõin sellist asja…pead ei anna.

* Mõni päev hiljem *

Mulle hakkab meenuma see periood Kauri ootuse ajast, mil mul eluisu vist ainult hästi kübeke oli. Sest siin ma nüüd jälle olen – hommikust õhtuni süda paha, kohutav nälg, aga midagi süüa ei saa, sest kõik ajab iiveldustunde veel hullemaks. Morning sickness oleks selle kõrval praktiliselt lotovõit. Jumal tänatud, et see enesetunne mu sessi täiesti ära ei rikkunud, kuigi viimased paar eksamit tegin küll suht pohh-yolo tundega juba, sest enesetunne oli tõsiseks õppimiseks liiga ränk. Täpselt samuti meil praegu kodus kõik seisab – kraanikauss on pidevalt nõusid täis, pesukorvi kaas enam varsti kinni ei lähe, triikimist vajavate riiete kuhi on hullumeelne, lapse osas valitseb Mowgly mode – no kohe kuidagi ei saa väita, et temaga hullupööra TEGELEN (just siinkohal on süümekaid kõige rohkem).

Mul on reaalselt terve päev selline tunne, et ma ei kujuta ette, kuidas ma teise semestri üle elan, kui ma käesolevat päevagi tõenäoliselt üle ei ela. Täiesti maailmalõpuliselt kohutav on olla. Iga päev. Kõige suurem piin on söögi tegemine. See on lihtsalt õudne! Iga lõhn ajab nii hullult iiveldama, et tahaks kõik söödavad asjad aknast välja visata.

image

* Mõni päev hiljem *

Esimest korda elus viskasin šokolaadi prügikasti. Muide, kui ma poleks ~600 rasedustesti teinud, siis asjaolu, et mul täna mannavahu isu tekkis…noh. Ütleme nii, et viimati olid mul mannavahu-mõtted peas Kauri oodates. Sõin oma hiigelsuure nälja vahele kausitäie mannavahtu ja enam ei kannata mõtetki sellest. Täpselt nagu viimati, 2013.ndal aastal.

* Mõni päev hiljem *

Kaurile ja Renele söögi tegemine on endiselt kõige piinarikkam asi mu elus. Ma ei kannata mõtetki (eriti rammusast) toidust ega lihast, aga neile peab ju normaalset toitu tegema. Ei saa öelda, et see üli tihti õnnestub praegu. Olen niiiiii näljane ja süda on reaalselt hommikust õhtuni paha. Magamine on ainus päästerõngas, kuigi võite aimata, et aktiivse kahese kõrvalt pole see eriti aktuaalne variant. Igal juhul ma ei saa aru, kuidas mul sai eelmise raseduse osas meeles olla justkui et sünnitus selle kõige piinarikkam osa oli…???

* Veebruar 2016 *

Mõni päev nagu täna, kui oma ainsa söögipoolise (õhtul kell kuus manustatud äbariku marineeritud kurgi) välja oksendanud olen, tahaks nii väga mäletada seda aega, kui normaalne enesetunne oli by default. Üldse pole meeles, kui hea siis olla oli? Kas normaalne ongi see, et kui tuleb nälg, siis lihtsalt valin paari meelepärase asja vahel, söön midagi ja kõik on jälle okei? Tundub täiesti ebareaalselt lihtne ja mugav, aga minu sisemuses pole ainsatki mälestust sellest tundest.

Poes käin viimasel ajal kaht moodi, alustan domineerivamast:

  1. Kõnnin iiveldades läbi poe ja kõige söödava poole heidan põlastavaid pilke, sest mitte MISKI ei tundu päriselt ka söödav. Ühtlasi heidan põlastavaid pilke kõigi teiste inimeste ostukorvide suunas ning juurdlen siiralt, et kas tõesti kõik need asjad seal (loe: tegelikult täiesti normaalsed toiduained) on söödavad? Kui jah, siis kuidas??
    Lahkun poest umbes…paki piimaga.
  2. Lapin ostukärusse kõikvõimalikku kraami, et JUHUL kui mul mingi ebaratsionaalne isu tekib nälgimise ja oksendamise vahel, on vajalik asi kohe käeulatuses. Mõned näited:
  • Pihvid – reaalselt mitte kunagi pole koju pihve ostnud, aga kuna mu käsi ei tõuse ühtki toorest lihalist asja korvi tõstma, siis… peame poolfabrikaatidega hakkama saama. Paraku nende söömiseni ma ei jõudnudki.
  • Sardellid – täpselt sama asi nagu pihvidega, et need pole nagu päris toit. Kusjuures Rene täiega vihkab sardelle, aga kuna need meenutavad natuke liha, siis ma need ostsin. Aga süüa ei suutnud.
  • Barankad – ma pole reaalselt mitte kunagi neid ostnud – ma ei osta isegi küpsiseid mitte kunagi, sest need tunduvad nii kuivad. No ja nüüd täna oli mul ilmtingimata vaja barankasid ning just nimelt sellepärast, et need nii kuivad on.
  • Tatragaletid – need on ka tolmkuivad ja sellepärast on mul neid VAJA.
  • Kummikommid – Kurb lugu ainult, et kõik magus mul räigelt kõrvetisi tekitab, nii et kusagil kapis need Haribod konutavad ja ootavad, et ehk teine trimester nad sealt päästab.
  • Hapud õunad – paistab, et see eelmise raseduse õunahullus, mis kulmineerus sünnitustoas õunte vitsutamisega, ei jää ka seekord olemata. Kuigi õunu välja oksendada on kõikidest söödavatest asjadest kõige hullem tunne üldse!
  • Hubba Bubba – Neoonrohelist värvi “õunamaitseline” keemiapomm oli ükspäev nii iseenesestmõistetav asi, mis ostukorvi poetada.

Kahe päeva pärast algab 2. semester (mitte 2. trimester, eks) ja ma ei suuda sellele mõeldagi. Ma olen saanud praegu Kauriga koos hommikuti magada ja lõunal magada, et oma jubedat enesetunnet vähegi vältida. Paraku koolis on mõni päev lausa 10h vaja järjest ärkvel olla. Täiesti siiralt – ÕUDNE.

* Veebruari lõpp *

Huvitav tähelepanek viimasest nädalast: Igal pool mujal kui kodus ja toidupoes suudan nii söömisele mõelda kui ka süüa. Küll mitte kõike, aga siiski. Lihalist toitu suudan süüa ainult juhul, kui ma seda ise valmistanud pole. Ning täpselt nagu Kauri oodates tundub praegu ka maailma kõige isuäratavam just selline taldrikutäis: keedukartulid + tavaline jahukaste. Bauhofist snäki pähe kipsplaati ostmas pole veel käinud, aga üldiselt on mu isud ikka veidi moondunud küll.

Capture

Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõttu vaadates krõbistasin sihvkasid. Loode on vist venku veits (vabandust lamedate stereotüüpide pärast), kuna reaalselt üle aaaaaastate tahtsin soolaseid sihvkasid saada. Kusjuures täpselt samuti nagu kõigi muude üsna spontaansete isu-sähvatustega kadus seegi sama kiiresti kui ta tulnud oli.

* 2. märts *

Kauaoodatud 12. nädala ultraheli toimub TÄNA! Sellega seoses tundub kummaline, et erinevalt eelmisest rasedusest pole mul praegu isegi täpset aimu, mitmes raseduse nädal ja päev hetkel käsil on. Kui UH ei ütleks, et 12. nädala kanti, siis ma isegi ei teaks peast. Kuidagi nii…teistmoodi tunne kui eelmine kord. Et okei, olen rase, aga mis siin ikka näpuga järge ajada. Kauri oodates lugesin Renele iga nädal (täpsemalt iga esmaspäev peale ta tööpäeva lõppu), mis lootega parasjagu toimub, kui palju ta on arenenud jne. See “traditsioon” kestis terve raseduse aja. Praegu ma enam ei tunne, et mingeid verstaposte nii palju tarvis oleks. Ootusärevus on hoopis teistsugune. Mitte väiksem, aga rahulikum võib-olla.

Küll aga selle saladuse hoidmine on väga raske! Ja tüütu. Päris mitu korda olen täiesti suvaliste kohtade peal pea-aegu välja lobisenud midagi, aga õnneks siiski sõnal sabast kinni saanud. Ilmselt seetõttu, et mul endal on juba kaks kuud olnud aega selle mõttega harjuda, tundubki see nüüdseks lihtsalt üks osa elust. Õnneks juba nädala pärast räägime vanematele uudise ära ja siis pole rohkem põhjust salatseda. Aga et lähem perering seda asja meilt endilt näost-näkku kuuleks, tuleb üks nädalake veel vastu pidada.

20160125_200247

25. jaanuar 2016

12810266_1198118696884597_1860440097_o

2. märts 2016

“Kaur, kas sulle titad meeldivad?”
“Ei! Mulle meeldivad ainult koelad.”

* 13. märts *

Kaks kuud saladuse hoidmist on läbi, KERGENDUS. Samas on hästi nõme aeg sellepärast, et lapse liigutusi ma veel ei tunne, aga järgmise ämmaemanda visiidini on paar nädalat aega. Ent kuna mu süda on endiselt üsna paha ja kõrvetised absoluutselt asu ei anna, siis oletan, et lapsega on kõik kõige paremas korras.

Esialgne tähtaeg: 15. september
Sugu: Teadmata
Esimese trimestri kaalumuutus: -3 kg

20 Comments

    1. Sellega saab kõik ilusti kokku võtta tõesti 🙂

      1. Minu meelest ka. Ma proovisin nii- ja naapidi, aga lõppeks oli lihtne “Hurraaa!” täpselt õige 😀

  1. Oiii mis uudised, palju palju õnne! 🙂

    Ja samas soovin sulle palju jõudu ja jaksu esimese trimestri mööda saatmiseks. Ma mäletan küll, KUI rõve see algus on oma oksendamisega.

    1. Aitäh heade soovide eest! Õnneks 1. trimester on napilt-napilt möödas ja enesetunne juba kõvasti parem 🙂

      1. Väga-väga tore 🙂

  2. Nii vahva uudis! Ja väga tabav võrdlus šampooni/palsami osas 🙂

  3. Jee, ma olen super õnnelik teie üle 🙂 Palju õnne ja…head beebiõnne 😀

    1. Seda õnne on nähtavasti olnud jah 😀 Aitäh sulle 🙂

  4. No see on nüüd küll üks väga väga tore uudis! Loodan, et Kaur on üks neist vigurväntadest, kes siis kui vend/õde olemas on, temast kõige rohkem vaimustuses on 🙂

    Kooli osas – õnneks sinna veel pisut aega otsustada. Muus osas tundub väga teostatav aga september-oktoober tekitavad mulle palju küsimärke. St siis juhul, kui oleksin Sinu olukorras.

    Väga loodan, et nüüd kõigi asjade kõrvalt on mahti ka vahel mõni postitus teha – mulle meeldib siin lugemas käia 🙂

    1. Nii tore kommentaar, aitäh Sulle! 🙂

  5. Pille, ma olen salaja su lugenud jupp aega ja mul on väga su üle! Palju-palju Õnne!

    PS! Kui laps ei lepi, siis me võime vahetada lapsi. Ma annan sulle 7-aastase ja sa mulle tita 😀

    1. Salaja lugemiseks küll põhjust pole, aga suursuur aitäh! 🙂

      Vahetuse osas pean “ülemusega” aru pidama, et okei titad ei sobi, aga kuidas suuremate lastega lood on 😀 Millegipärast arvan, et ei lähe seegi kaubaks 😀

      1. Mul tädipoja sugulane tahtis vahetust teha, et ma ta venna kaasa võtaksin ja enda oma talle jätaksin 😀

        1. Oh lapsed… 😀 🙂

  6. Käisin samuti 02.03 UH, ainult et kell 15.00 🙂 Ka 12.nda nädala omas, aga tähtajaks sain miskipärast 8. september. Kui teada sain, küsisin esimese asjana, kas varem ei saaks? 😀 Tahaks ikkagi augusti keskel sünnitada.

    1. Oo, palju õnne uhiuue beebi puhul! 🙂 Kas oled septembrikate beebigrupis ka? Ja suvel oleks küll tore sünnitada, saaks natuke kergemana ka sooja aega nautida 😀

  7. Maa tuleb täita lastega! Palju õnne 🙂

    1. Rõõmsad ajad, aitäh! 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*