Esimene suvine nädal Hiiumaal

/ juuni 27, 2016/ 0 comments

Oleme nüüdseks nädala Hiiumaal veetnud. Eriti kusagil käinud ega midagi märkimisväärset teinud pole, sest Kaur alustab enamusi hommikuid tungivate sõnadega: “Ma ei taha aiast välja minna.” Põhjuse sellele leiab maja tagant hoovist, kuhu millalgi meie viimase ja praeguse Hiiumaa-visiidi vahel kerkisid kiiged, liumägi ja liivakast ning midagi rohkemat Kaurile õnneks nähtavasti tarvis polegi. Nii et kui ilm vähegi lubab (ja seni on õnneks lubanud), silkab Kaur kohe peale hommikupudru manustamist uksest välja liivakasti suunas. Tundub võib-olla nagu tühine asi, kuid kui arvestada, et linnas peab kiige ja liivakasti leidmiseks spetsiaalselt kuskile mänguväljakule retke ette võtma ning aeg seal on alati üsna piiratud, siis mõistan ta jätkuvat entusiasmi päris hästi.

20160620_174852

Enne liumäe paigaldamist

image

Liumägi + väljavahetatud kiik, et kiigemaniakk ei peaks väikese hooga leppima (“suurte laste kiik” nõuab veel liigset tegelemist kiigel püsimisega)

Nüüd, kui Rene linna tagasi läks, saan jälle rohkem ise Kauriga liivakasti ääres aega veeta. Pean ütlema, et ega see minu jaoks kuigi mugav tegevus pole. Olen jõudnud raseduse ebakompaktse faasini, mis sunnib mind mingeid suht kentsakaid asendeid leiutama, et üleüldse liivani ulatuda. No ja kuna Kauri enda liivakoogid tulevad kõik välja sellised, mille saatel tal eriti palju rohkem kui “PAA-AEGU!” või “Jess, ilma jalgadeta dinosausul!” hõigata ei anna 😀 siis ilmselgelt hävitab ta (kurjami pilk silmis helkimas) kõikide teiste õnnestunud liivakoogid vaid napid sekundid peale nende valmimist. Kokkuvõttes pole see läbi raskuste koogitamine seal mu vaeva eriti väärt, nii et jään sel hooajal pealtvaatajaks.

Erinevalt eelmisest suvest on Kaur enam-vähem minetanud oma senise ettevaatlikuse igasugu väikeloomade suhtes. Nüüd korjab ta rõõmuga kokku kõik vihmaussid, konnad, teod ja putukad, kes piisavalt aeglased on, et tema veel natuke kohmakasse haardesse satuvad. Varem jooksis ta õlgu võdistades kõigi inimesest erinevate eluvormide eest. Seda suurem oli mu üllatus, kui ta ükspäev avaldas soovi vihmauss kätte võtta, et see koju toimetada (kusiganes ta seda kodu arvas olevat).

20160622_112143

Okei, selgus, et vihmaussi kodu on vanaema peenras.

20160622_112703

Hoovi piires tasuta transpordi “koju” said kõik väikesed tegelased, välja arvatud üks vaene tigu, keda Kaur terve üleeilse päeva jooksul igale poole (sh linnapeale jalutama) kaasa vedas ning kelle me lõpuks tühja teokarbiga olime sunnitud asendama, sest vaevalt et üks limusk sooja vanni ja und kummutiserval himustab, ent just niisugune saatus oleks seda õnnetut oodanud.

image

Kaurist veel nii palju, et ma ei saagi enam aru, kas mina olen nürimaks või tema hullult palju teravamaks muutunud, ent see tema kangekaelsus hakkab juba kergelt üsna raskelt üle jõu käima. Ühest küljest tore, et ta enda ja oma tahtmiste eest seisma õpib, aga kas on ikka kindel, et kogu see areng minu kulul peab käima? Iseenesest jah, ma olen korduvalt öelnud (ja seda tõsiselt mõelnud), et ta on selgelt liiga allaheitliku loomuga ning lasteaia olelusvõitluses nö ellujäämiseks peaks ta ikka gramm kangem olema. Mitte kõigile kogu aeg järele ja kõike käest andma. Aga ausõna ma ei pidanud “kõigi” all ainult iseennast silmas, sest varsti ma enam ei jaksa teda ja ta hoomamatut iseteadlikkust kaenlas voodi ja pessu ja potile ja kuhuiganes tassida 😀

Ilmad on head ja kuigi üldiselt on see hästi suurepärane, siis seoses eelmainitud ebakompaktsusega võite ainult ette kujutada, kui sulnis tegevus on hetkel näiteks jalgade raseerimine. Külma ilmaga on enam-vähem savi, aga lühkareid ei pane ju mingi villa otsa. No ja nii ma seal vannitoas ükspäev jälle istusin. Üritasin esiteks näha, KUS mu jalad on, poolpimesi kraapisin, kust vähegi ulatasin ja kokkuvõttes olid jalad nii verised, et salvrätitupsudega haavu kattes nägin välja nagu mul oleks kärbseseene-mustriga püksid jalas. Kohutav, mingi pool tundi kulus, enne kui ühele poole sain oma margise veritsemisega. Selline täiskasvanud inimene…

Jaanilaupäev oli tore. Üleüldse polnud jaanide tunnet, aga järele mõeldes ma ei teagi täpselt, mis tunne see olema peaks? Et tahaks süsipurjus peaga kuskil kadakate vahel või diskol ukerdada? Meh. Selline viitsimine on ikka täiega möödas. Aga nii palju on see rahvuslik joomapüha minussegi sööbinud, et täiesti ainus asi, mis tänavuse jaaniõhtu veel mõnusamaks oleks saanud teha, oli pokaal külma veini. Ehk järgmisel aastal.

Aa ja tegelikult Kauri juurde korraks tagasi – sensatsioon number kaks: ta sõi esimest korda elus suppi. See on kindlasti hästi arusaamatu kõigi jaoks, kes Kauri ei tunne, aga ma ütlen nii palju, et igasugused toidud, kus asjad on omavahel kokku segatud ja/või kus on mingid piklikud libled, on tema poolt seni puutumata jäänud. Riivitud porgand on kõige ehedam näide piklikust liblest, kes hästi ei mõista, millest ma räägin. Tagantjärgi enam täpselt näppu peale ei pane, kas tegu oli Rene ema ekstra hea supitegemise oskuse või minu ekstra suure puudujäägiga emana (laps nii nälgas?), aga kõik peterselli-libled ja kanaliha-kiu-libled sõi Kaur ära nii nagu ta oleks eluaeg ilge supimees olnud. Novot. Nädal aega Hiiumaal ja laps on nagu äravahetatud.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*