Kaks nädalat sünnituse tähtajani

/ september 1, 2016/ 11 comments

Üks asi, mida ma ise ja veel rohkem teised inimesed mulle aeg-ajalt ette heidavad, on minu pidev muretsemine mingite asjade üle. Et mitte öelda pabistamine või koguni paanitsemine, aga jääme praegu teadlikult selle “muretsemise” juurde, kuna ma olen ometi tundlik rase ega vaja enda ümber kriitika-maigulisi omadussõnu 😀

Rasedusega seonduva osas olin ma Kauri oodates praeguseks staadiumiks juba paar-kolm korda kindlasti Pelgulinna valve-ämmaka juures käinud. Iga uue valu või häda suhtes pidin saama pidevat kinnitust, et kõik on korras. Samas kui praeguse rasedusega olen ma teinud täpselt ühe telefonikõne (Ämmaemanda Nõuandetelefonile), hiljuti, kui mu kõht üks õhtu natuke liiga kõvasti valutama hakkas, et selle mingi eksleva gaasimulli süüks saaks ajada. See ei tähenda, et mul pole käesoleva raseduse käigus olnud imelikke valusid ega midagi – on küll. Lihtsalt esiteks olen ma kõike seda korra juba kogenud ja näinud, et iga asi ei tähendagi midagi ning teiseks olen ma mingil määral leppinud tõsiasjaga, et ka kõike kontrollida üritades juhtuvad asjad ikkagi, kui nad peavad juhtuma vms. Elu on alati vähemalt natuke paratamatu, seega katsun mõelda rohkem, et kuni miski pole halvasti, on järelikult kõik hästi.

Kauri oodates oli rasedus üheksa kuud jutti terve mu elu keskpunkt. Praegu ei kirjuta ma kuskile beebiraamatusse, mida ma mingil rasedusenädalal tunnen või mille järgi mul isutab või milliseid nimesid oleme kaalunud ega mitte midagi taolist. Mingit beebiraamatut polegi seekord. Ja pole ka ekstra lapse kojutoomise rõivakomplekti näiteks. Ma tunnen hetkel, et niisugused asjad on veidi ülepingutatud. Esimese rasedusega ei olnud, aga nüüd on. Aga teate mis mulje see mõnedele inimestele jätab? Et ma hoolin oma teisest lapsest kuidagi vähem kui Kaurist teda oodates. See on hullult imelik ja absoluutselt mitte tõsi. Minu meelest just loogiline, et kui korra on mingi elevus läbi elatud, siis edasi võtadki asju rahulikumalt, ei?

Mitte et kui ma nüüd terve karja lapsi veel saaksin, siis oleks neist kuidagi savi ja oma pesakonna suuruse kohta vastates hätta jääksin (“Appi, ma ei teagi palju mul neid on…mingi paarisarv oli viimati vist…?”) Aga üleüldist paanikat ja pabistamist jääb vast iga korraga natuke vähemaks ma usun. Muidugi neid “mis tunne on olla kahe lapse ema” ja “kas ma ikka armastan neid võrdselt” mõtteid ringleb peas küll, kuid rohkem või vähem on seda ilmselt kõigil teistkordsetel rasedatel. Seda mitte siirast usust, et keegi päriselt tahaplaanile jääb, vaid nii nagu tagantjärgi teab iga ema, et enne lapse saamist ei olnudki võimalik emaarmastust ette kujutada, ootan ma põnevusega seda, kui lahe (ja kui hirmuäratav) on seda tunnet veel topelt tunda.

Ma olen isegi mõelnud, et kas Rene suudab teist last sama palju armastada kui Kauri või on need kolm aastat (Kaurist ahvivaimustuses elamist) teda juba nii tugevalt mõjutanud, et teine laps jääbki lihtsalt mingiks teiseks lapseks, kellele okei, anname süüa ja hoiame elus, aga muidu nagu “meh”. Kõlab jällegi üsna rumalalt, aga no mida mul siin kodus diivanilohus ikka muud teha, kui üle genereerida…

Nagu korduvalt mainitud, siis lapse sugu me veel ei tea ja ma pean ütlema, et ma pole ses osas lõpuni aus olnud. Enda vastu ka mitte. Inimesed ju tegelikult muud eriti ei tee sel teemal, kui ohivad õhevil pilgu saatel, et “Nohhh, kindlasti ootad tüdrukut, eks!” ja “Loodetavasti siis ikka tuleb väike õde Kaurile” jne jne jne jne jne. Oksele ajav. Päriselt. Just selliste kommentaaride pärast (ja neid on ohtralt!) pole ma sisimas enda sees tegelikult mitte kunagi jõudnudki lõpuni mõelda, et kui ma saaksin valida, siis kummast soost last ma praegu tahaksin.

Jättes kõrvale selle, et loomulikult on mulle alati mäekõrguselt olulisem lapse tervis kui tema sugu, siis endalegi märkamatult olen ma asunud poisi poolele kaitsepositsioonile. Justkui ma eelistaksin kiuste poissi, sest kõik ümberringi tüdrukut ootavad ja ühtlasi eeldavad, et mina sama teen. Aga ma ei tea – ma siiiiiiiiiralt ei tea! Ma arvan, et mu senine veits igavavõitu vastus (et poiss oleks tuttav ja turvaline ning tüdruk uus ja huvitav) kõigile soo-teemalistele küsimustele ongi ehk kõige lähem sellele, mida ma päriselt tunnen. Sest lapsed on erinevad nagunii ja tõesti tulgu kes tuleb. Ma sügavalt kahtlen, et ma esimene ema maailmas olen, kes ei oskagi kumbagi eelistada ning see jutt päriselt (!) pole (!) mingisuguse salajase soosingu varjamiseks. Ühel päeval tundub üks mõte tore, teisel päeval teine ja eks ma olen mõlemaid stsenaariumeid oma peas veeretanud, seda muidugi.

Meie beebigrupis on küll naisi, kes on kirjutanud, kuidas nad lapse soost teada saades arstikabinetis nutma puhkesid ja siis veel terve päeva rivist väljas olid ning ma olen sellist reaktsiooni sisimas alati natuke hukka mõistnud. Tundub kuidagi jube tänamatu. Samas ei pruugi see rase inimene seda vaimupilti teatud kindlast soost lapsest endale ise tekitada. Ma kujutan ette küll, kuidas mõne lähedase inimese sedasorti survestamine või silmnähtav kummagi soo eelistamine võib viia tundeni, et kui nüüd ei sünni just sellest soost laps, siis nagu veaks kedagi alt. Inimesi on igasuguseid ja kõigile pole taktitunnet sugugi võrdselt jagatud. Minu ümber on õnneks inimesed, kes – isegi kui nad midagi eelistavad ja seda võib-olla ka natuke välja näitavad – oskavad mingil hetkel ikkagi poliitkorrektsusele ümber lülitada ja jutu lõpetada selle koha peal, et tulgu kes tuleb, pea-asi et ta terve on.

Sünnituse enda osas mul muid ootusi pole kui et seekord võiks see asi iseenesest alata, mitte vete avamisega ning loodetavasti ei kesta sünnitus kauem ega ole hullult palju valusam kui eelmine kord (on see üldse võimalik?). Kuigi pean tunnistama, et ega need valud ise mul enam meeles polegi, on ainult teadmine, et see tõesti oli rõvedalt kohutavalt maailmalõpuliselt õudne. Südamest loodan, et suudan seekord natuke selgemat mõistust säilitada ja nii ära ei flipi nagu kolm aastat tagasi. Tahaks loota ka, et kuidagimoodi on Renel võimalik seal olla, ent pigem valmistun oma peas asjade selliseks käiguks, et tema on Kauriga kodus (kui sünnitus näiteks öösel algab) ja seekord pean selle asja üksi läbi tegema.

Loodetavasti suudan nüüd panna rohkem rõhku hingamisele, mitte valu vastu sõdimisele, et saaksin ka peale sünnitust monoklit kohendades rääkida, millist koostööd ma tegin valudega ning kuidas ma kõik selle sisikonnas toimuva tornaado endalegi märkamatult lihtsalt üle hingasin #megalebo

Aga seni, kuni isiklik kogemus puudub, on mul veel kerge skepsis, et kõik teistkordselt sünnitajad PÄRISELT ka lambist sünnitus-jumalannad on ja kõigega nii tuimalt toime tulevad nagu nad räägivad. Olgu, mitte kõik, aga kahtlaselt paljud. Kuni ma “oma silmaga pole näinud”, siis eeldan, et nad kõik tegelikult riidlevad ja sõdivad ja unistavad surmast täpselt samamoodi nagu mina seda tegin ning et kõik see malbe jooga saatel lapse välja hingamise jutt on alatu vale. Sest kes ikka tahaks tunnistada, et ta kaks (või rohkem) korda järjest oma sisemise ürgnaise epiduraaliga uimastada lasi ja siis möirgavaks libahundiks muutus. Ega ma ise ka ilmselt jooksujalu seda siia tunnistama ei kibele, kui jälle nii läheb…

meme_thumb

11 Comments

  1. Huh… Meie saime looteanatoomias teada, et saame teise poja ja ma olen mitmel korral täiega ärritunud, kui mõni inimene arvab selle uudise peale heaks kommenteerida, et “oleks võinud ikka tüdruk olla” või “küll õde oleks ikka tore olnud” jne. See, et minu sündimata laps võib kelleski võõras pelgalt oma soo tõttu pettumust valmistada, ajab mind kergelt öeldes nutma ja oksele korraga.

    Soovin Sulle kiiret ja kerget sünnitust 🙂

    1. Vot minul on umbes sama tunne iga kord, et mis õigus on kellelgi üldse kellegi lapse soos pettuda. Alati tekib selle teema kerkides kerge süütunne lapse ees. See on vist natuke tobe isegi, aga alati kui keegi oma “oh loodetavasti on siis seekord tüdruk” jutuga tuleb, tahaks oma kõhtu paitada ja lapse käest vabandust paluda, et nii rumalaid inimesi olemas on ja et mina ootan teda kõigest hoolimata.

      Kiire ja kerge osas loodan täpselt sama, aitäh Sulle! 🙂

  2. Mina olin üks neist, kes löristas salaja nutta, kui lapse soo teada sain. Sisimas teadsin kogu aeg kumba ootan, aga väga tahtsin teisest soost (no unelm, et esimene laps on üks ja siis teine laps teisest soost – nimedki valmis jms). Ilmselgelt see jabur tunne läks ööga üle ja hommikul oli veidi häbi isegi meenutada. Nüüd, kui mõistus veidi selgem, saan täiesti aru, et see oli lihtsalt hormoonide möll ja tegelikult ei omanud see tollel hetkel ega ka hiljem minu jaoks üldse tähtsust.

    Ma küll rohkem lapsi ei plaani, aga olen niisama mõelnud, et kui peaks saama ühe lapse veel… Kas teine oleks ka sama ilus/vinge/armas/etc, kui esimene? Mainisid siin seda “sama palju armastada” teemat. See mind ei kohuta, armastada oskan palju ja suurelt. Pole just võrdväärne näide, aga kui mul on kaks kodulooma ja neid mõlemaid armastan võrdselt, siis laste võrdselt armastamine ei saa olla kaheldust tekitav. Igatahes, mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ahjaa. Olen jah mõelnud, et kas teine laps oleks ka sama ÄGE, kui esiklaps… No umbes, et ühele on antud kahe kulbiga ja teisele ei jäänudki midagi. Selline veider mõte.

    Kolmas värk – minu meelest täiesti normaalne, et iga järgneva rasedusega “asjade hullus” väheneb. Või siis on pöördvõrdeline eelmise rasedusega. Mul endal on praegu väga kahju, et alguses ikka täiesti ära pööras ja KÕIKE oli “hädasti tarvis”. Oleks võinud ikka natuke rohkem enne mõelda, mitte kohe osta. Aga noh, mis tehtud, see tehtud.

    Kujutan ette, et KUI ma peaksin ikkagi teise lapse saama, siis olukord oleks umbes sarnane sellele pildile:
    https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/6d/90/2b/6d902b764db8f3f0b8c91cf235c0395c.jpg

    Hehee.

    Mõnusaid viimaseid rasedushetki, selget mõistust ja kerget sünnitust.

    1. Hahaa! Pilt on ülihea, sest umbes nii osad inimesed vist ette kujutavadki seda, kuidas mul see teise lapse “ootus” välja näeb 😀 😀

      Vot ja mis kummagi soo eelistamisse puutub, siis sellest sisimas hukka mõistmisest nii palju, et hukka mõista ongi üldiselt lihtsam kui mõista. Tegelikult on ju õnn, et ma ise pole selliseid tundeid tundnud ja siis pettuma pidanud. Kellelegi teise tundeid pahaks panna või neid (kasvõi ainult omas peas) hukka mõista on kergelt mõttetu. Muidugi oleneb ka viisist, kuidas keegi seda teemat ja seda pettumust ise käsitleb ja kui inimene ikka üldse ei hooma, et lapse sugu PÄRISELT pole kõige tähtsam, vaid jääbki ketrama selle ümber, kuidas “ei jopanud” või “loodetavasti järgmine on vähemalt õigest soost”, siis mu kaastunne on ikka hästi üürike. Aga asjad pole alati must-valged, nii et mis seal ikka. Olen lihtsalt tõesti rõõmus, et minu jaoks vot see teema pole küll murepilvi pea kohale tekitanud.

      Aitäh heade soovide eest! 🙂 (Eriti sellest selge mõistuse osast võib mingi hetk vajaka jääda, hehee 😀 )

  3. Minu sisetunne ütles algusest peale, et on poiss. Esimesed asjad soetasin reisil olles ja sinakat tooni, polnud aimugi veel, kumb on tulemas. Millalgi pärast reisi sattusin EMO-sse, kus nad ülikehva UH-ga kontrollisid, kas kõik ok. Siis sain aimu, et on poiss. Mees mul muidu tundetu mühakas, aga muigas ikka, kui ütlesin, et tema tädipoja ennustus (100% kindel, et tüdruk) ei läinud täppi. Sama kinnitas ka looteanatoomia (järjekordne kehv ultraheli, mida raske usaldada) ja kinnitas ka erakliinik, kus 3D ultrahelis käisin, sest meie kolkahaigla looteanatoomia oli pask – for real. Ja noh, seal vaatas mulle vastu poiss mis poiss. Näojooned poisi omad ja pildistamise suhtes sama häbelik 🙂 Mina olin väga õnnelik. Ma oleks õnnelik ka siis, kui oleks tüdruk, aga sisetunne ütles algusest peale, et poiss ja mulle meeldib kui sisetunne paika peab.

    Ma ei ole üldse õige inimene mingi soo eelistusest rääkima, rasedus ei olnud plaanitud ja tuli pigem suure šoki kui hurraa-efektiga. Pole ka esimese lapsega seda efekti, et ma jookseks mööda poode ja ostaks asju kokku. Pean ausalt ütlema, et olen täiesti taaskasutuse meelt ja uued asjad on paar body, paar pudipõlle. Vanker teise ringi oma, turvahäll, sitaks riideid…no ikka..lademetes! Voodi tuleb ka teise ringi oma. Voodipesusid veel vaja ja muu selline… Pea-aegu kõik asjad peaks olema enne dekreeti minekut olemas ja siis saan rahumeeli väikemeest oodata ja jooksvalt mingeid vidinaid juurde muretseda. Üritan olla chill ja mellow, see šoppamine ja mõtlemine ajaks mind nii närvi ja ma ei taha närviline olla 🙂 Kui ma praegu hulluks ei lähe ja olen mõistlik – nii vaimselt kui rahaliselt jne – ja saan hakkama, siis võin kunagi ehk teise lapse peale ka mõelda 😀 Samas, mida mu lapsed tundma peaksid – esimene “juhtus” ja teist plaaniksin, tundub ju ebaõiglane. Ma lasen teisel ka pigem kogemata tulla, siis on võrdsed.

    Ja sinu kirjutatut on nii äge lugeda, siiralt naersin 😀

    “Mitte et kui ma nüüd terve karja lapsi veel saaksin, siis oleks neist kuidagi savi ja oma pesakonna suuruse kohta vastates hätta jääksin (“Appi, ma ei teagi palju mul neid on…mingi paarisarv oli viimati vist…?”)”

    Hah! 😀

    1. Lisan veel seda, et enamus eeldasid, et on tüdruk. Näiteks mu ämm ütles lausa: “Igal naisel peab olema tütar”. Ee…mismõttes?

      1. Ma olen ka öelnud, et mu sisetunne on rohkem poisi poole kaldu, aga järele mõeldes ma arvan, et äkki see on lihtsalt see tunne ikkagi, et mul üks poeg juba on ja siis tunduks tuttav ja “turvaline” kui tuleks teine ka. Ei kujuta mingit roosamanna-printsessi-temaatikat üldse ette siin majas vms. Aga no ilmselt harjuks kiiresti ümber, kui peaks tüdruk olema. Lihtsalt…inimese aju on üks kentsakas asi 😀

        Mis laste planeerimisse puutub, siis minu arust see ei mängi kokkuvõttes mingit rolli, kui planeeritud või mitte planeeritud üks laps on. Ma kahtlen, et see näiteks Kaurile erilisi hingehaavu põhjustab, et tema oli täielik üllatus, samas kui tema väikesele õele/vennale oli tulemiseks vaba võimalus jäetud. Loeb ikka see, mis elu on lapsel peale tema sündi. Kui ta ei tunne, et temal ja ta õdedel-vendadel vahet tehakse, siis pole see “saamislugu” absoluutselt määrav.

        Vot ja selles suhtes võiksid küll lapsed erinevast soost olla – igasse peresse “komplekt” -, et siis on vähemalt kindel, et ma ei hakka kunagi oma lastel seljas elama ja mingeid endal saamata jäänud soost lapsi eelistama. Mitte, et keegi mul seljas elaks (otseselt), aga eks siit-sealt on huvitavaid kommentaare läbi käinud küll. Õnneks piisavalt rahulikul tasemel, et sellest pole mingit suuremat teemat tulnud.

        Tore, kui oli lõbus lugemine!

        1. Vot, kuna ma ka roosamanna ise pole, siis eks võib-olla hing salaja hoidiski poisi poole. Ma ei ole nende ninnu-nännu nukkude ja pitsiliste kleitide fänn, mingid Barbied ja asjad… Ma ei tea.

          Selles on sul õigus, et vast laps mingeid hingelisi traumasid ei saa – ega ma ei kavatse talle ju öelda, et “Ou, sa olid üldse tööõnnetus, ära räuska!” või midagi sellist. Jah, juhtus kogemata aga ma arvan, et sellises vanuses (27) ei määra see absoluutselt mitte midagi. Kui poleks “juhtunud” nüüd siis polekski ehk lapsi tulnud või oleks ma kurja vaeva näinud, et ühtainsatki läbi erinevate protseduuride saada. Ja muidugi ma olin esimesest momendist, kui teada sain (äärmiselt šokis ja värisev, nuttev ja hüsteerias 😀 ) siiski selleks valmis (vist) ja ma ei mõtle nüüd, et “Oli seda nüüd vaja!”. Minu mees pole selle mõttega harjunud siiamaani ja kui poleks kogemata juhtunud siis tahtlikult teda sellisesse plaani kaasata oleks olnud vist võimatu. Aga noh, pääsu tal sellest pole ja ma tõesti loodan, et me saame hakkama ja mees ei peaks tundma (olen ma alles ennastohverdav), et ma ta elu kuidagi ära rikkusin.

          1. Ma olen suht kindel, et see “juhtumine” on sageli isegi vajalik, kuna vastasel korral inimesed jääksidki äkki mingit müstilist “õiget” aega ootama ja siis magaks lihtsalt kõik ajad maha. Lõpuks oleks pool-nelikümmend, kui avastaks, et nüüd väga palju üle ühe lapse enam ei jõuagi saada ja õnn kui sellegi saab. Natuke ülepaisutatult ilmselt väljendan end, aga saad mõttest aru ma usun. Lapse saamine on minu meelest üks neist asjadest, mille puhul hästi ekslikult arvatakse, et ju elus tekib mingi suur tühi koht peale kooliteed ja peale karjääriredelil paari pulga võrra üles ronimist ning siis on aega ja energiat see laps oma ellu mahutada. Tegelikult enamikel meist niimoodi pole ja laste saamine tulebki lihtsalt muu elu kõrvalt ära teha. Niisiis puhas õnn, et neid “ups”-e ikka juhtub, muidu oleks lastega peresid palju-palju-palju vähem.

            Ma väga loodan, et omaenda lihast ja luust lapse esimest korda käes hoidmine ja oma lapsele esimest korda silma vaatamine annab su mehele ka selle teadmise, et midagi paremat ei saagi olemas olla kui see laps. Mõnikord läheb selle õige tunde tundmiseks vaja natuke rohkem aega ja natuke reaalsemat kokkupuudet lapsega kui mingisugune sürreaalne kõht. Meie, ise rasedad olles, tajume seda asja kindlasti hoopis teistmoodi kui laste isad. Mitte kõik, aga ilmselt paljud, ei tunnetagi seda päris õiget sidet lapsega enne kui alles temaga kohtumise järel. Loodan, et teil just nii läheb ja kõik võtavad ikka kõiki omaks 🙂

  4. Kaks nädalat? Imelik oled v? See ju tähendab, et järgmine võin olla mina… 🙁

    (Egoistlik naine loeb teise südamest kirjutatud postitust ja suudab ainult endale mõelda)

    1. Mis ta nüüd ikka rohkem südamest oli kui teised postitused. Aga jah, ega ei saa öelda, et mulle endalegi kohale on jõudnud, et tegelikult võib iga hetk midagi juhtuda ja kui mitte iga hetk, siis selle kuu jooksul päris kindlasti. Veits sürr. Aga hullult toredas mõttes 🙂 (Välja arvatud sünnituse osa, mida ma just mega-mega suure entusiasmiga tõesti ei oota, aga kuna see on paratamatu, siis…meh noh.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*