Kui sündimata laps põhjustab peaaegu-mini-südari

/ märts 30, 2016/ 8 comments

Eile oli mul ämmaemanda visiit. Analüüsid olid korras, mul endal enam suurt midagi kurta ka pole peale kõrvetiste, nii et kõik justkui hästi. Kuni oli aeg selili heita ja väikese põnevusega tita südametuksete trummisoolot ootama jääda. Ainus asi, mida ma kuulsin oli vaikus, vaikus…ikka vaikus. Ei midagi. Peale mõnda minutit muutusin juba veidi ärevaks. Ei tundunud reaalne, et neid südamelööke polegi.

Kuna selle pisikese doppleriga ei õnnestunud südametooni leida, läksime mingisse teise kabinetti ja ämmaemand pani ühe lauaarvuti-suuruse doppleri tööle. Endiselt vaikus. Peale sedagi ebaõnnestunud katset sain ooteruumis veidi aega parajaks teha, kuna ämmakas ütles, et ta ikkagi ei tahaks mind enne minema lasta, kui südametuksed üles on leitud – nagu ma oleks sealt enne kuskile läinud. Aga kui ma siis lõpuks UH kabinetis pikali olin pannud ning napilt hetk hiljem ultraheliarsti näole laia naeratust venimas nägin, oli maailmas kõik jälle suurepäraselt hästi. Tsiteerides teda: “No on tegelane!”

Siinkohal võib vist rõõmustada, et oma sisemise kanaema nii palju alla suruda olen suutnud, et koju dopplerit pole hankinud. Muidu lamaksin päevad läbi lapiti ja saaksin mini-infarkte iga kord, kui see (nähtavasti väga üleannetu) rüblik end näole ei anna.

Lapse liigutusi ma veel ei tunne, ilmselt sellepärast, et platsenta asub eesseinas. Mu kaal on kuu ajaga tõusnud 200 grammi. Iiveldus ja nälgimine on minevik, ent nagu öeldud – kõrvetisi saan nautida iga söögikorra eest, millel vähegi maitset on. Või mis mu esimesel trimestril rosinaks kuivanud magu kasvõi kaks grammi liiga palju täidab. Aga vähemasti lapsega on kõik korras ja lõppude lõpuks ainult see loebki.

hearburn-meme

* * *

“Kaur, kas sa tead, kes emmel kõhu sees on? Kas beebi?”
“Ei, muumitloll.

PS! Bloglovinis kuuldavasti mu uued postitused enam ei ilmu. Et uusi postitusi näha, tuleks hakata jälgima seda sama blogi, lihtsalt uue aadressi alt (SIIN).

8 Comments

  1. Oo, see viimane oleks küll tõeline crowdpleaser 😀 Ja milline lapsepõlv Kauri jaoks – kasvada üles Muumitrolli vanema vennana!

  2. Mul oli endal sama olukord mingil visiidil. Ei leitud toone ja ei leitudkiiii… Lõpuks olin ka UH-s ja siis küsiti: “Oot, mida sa näha tahtsidki? Seda, kuidas laps sipleb?” ja oligi jube aktivist 🙂 Korraks olid närvid läbi küll…

    1. Jah, sama tunne. Mingi sisemine hääl muudkui korrutas küll lakkamatult, et see pole ju võimalik, et polegi südametoone, aga ikka oli seest nõme õõnes tunne neil kindla teadmiseta hetkedel.

      1. Jah, kuna mul oligi nädalaid mingi 12, siis toonide leidmine oligi võimatu, aga minu arst oli loll nagu lauajalg. Ja sellisel ajal võib katkeda ja ükskõik mida juhtuda. Õnn oli, et kõik korras oli. Täiesti hämmastav, kui palju muret suudavad lapsed tekitada enne oma sündi…

        1. Kummaline mõelda jah, et muretsemine laste pärast algab juba ammu enne seda, kui nad siia maailma sünnivad…

          1. Täiesti ulmeline jaa, ise mõni sentimeeter pikk ja juba muret nii palju… Ja kui on sündinud, siis see ei lõppe ka 🙂 Ohjah, ärevaks teeb.

          2. Kas sul on sünnituse tähtaeg lähedal? 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>
*
*